An Easy Death

 Raamat: An Easy Death (Gunnie Rose #1) by Charlaine Harris (2018)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39895111-an-easy-death  

Raamatu tegevus toimub killustunud Ameerikas, edela osas, mille nimi on Texoma. See on maailm, kus maagiat tunnistatakse kuid ei usaldata, ja seda eriti noore püstolikangelase Lizbeth Rose poolt. Lizbeth Rose on tema viimasel Mexico piiriületuse tööl kõvasti raputada saanud, seega võtab ta vastu töö, mida pakuvad kaks Vene nõida, et ta oleks neile kohalik giid ja turva. Nõidade jaoks on püssimees Rosel hirmuäratava kuulsus ja nad on tõsises hädas, isegi kui nad ei ole nõus seda tunnistama. Nad otsivad Mexico piiriäärsetest piirilinnadest madalama taseme maagia kasutajat, Oleg Karkarovit. Nad usuvad, et Oleg on otsene Grigori Rasputini järeltulija ja et Olegi veri võib päästa noore tsaari elu.

Kui need kolm rändavad läbi muutunud Ameerika, mis on jagunenud mitmete riikide vahel peale Franklin Roosevelti tapmist ja Suurt Depressiooni, tabavad neid pidevalt erinevad vaenlased. Selge on, et keegi võimukas on vägagi selle vastu, et nende missioon õnnestuks. Kuid Lizbeth Rose on püssimees, kes pole veel siiani oma kliente alt vedanud, kuid käesolev tööots paneb proovile kõik tema oskused ja otsuse neid kõiki sellest elusalt välja tuua.

Fantasy, Paranormal, Dystopia,

Järjekordne Harrise suurepärane raamat. Kõige paremini võiks selle kokku võtta nii – võtkem Sookie Stackhouse, ristake ta Stephen Kingi „TumedaTorni“ sarja Gileadi Rolandiga, pangem nad Ameerikasse, mis jagati erinevate riikide vahel kuskil Suure Oktoobri Revolutsiooni ja Keeluseaduse aja paiku, kuid tehniliselt oli maailm juba jõudnud käesoleva sajandi esikümnesse. Liz veab koos oma meeskonnaga töölisi Texomast Uude Ameerikasse, kuid nende viimasel öisel operatsioonil ründab neid röövlite salk. Meeskonnast jääb ellu vaid tema, kuid oma kliendid toimetab ta siiski sihtkohta. Juba enne minekut oli tal imelik tunne, kuid ta lootis, et seekord see tunne teda petab.

Kui ta lõpuks tagasi kodus on, ilmuvad välja kaks vene võlurit, keda tuntakse üldiselt kui grigorid. Ta ei usalda võlureid, ei taha nendega midagi tegemist teha, veelgi vähem, kellegi nende jaoks töötada, sest tema perel pole just väga head kogemust võluritega. Kuid praeguses seisus, kui ta ei tea kuna ta järgmise töö võiks leida, võtab ta siiski selle töö vastu, eriti kuna ta teab seda Oleg Karkarovit, keda nad otsivad. Paulina ja Ilya (Eli) ei teadnud, et Oleg on surnud, kuid nad teavad, et tal on vend, seega palkavad nad Lizie neid turvama, kuni nad ta venda otsivad.

Alustuseks tulistatakse neid juba Lizie kodus ja iga läbitud külake või kõrvaline puudest ümbritsetud teekäänak võib neile saatuslikuks saada. Lizie annab endast parima ja usaldab seekord rohkem oma sisetunnet ning suudab nad tervelt läbi tuua enamuse teest, kuni ta tööandjad röövitakse.

Nagu oodata ongi, peab keegi end ohverdama, tööandjast ja töövõtjast saavad armastajad, esialgne otsing muutub, saladused paljastatakse ja vaenlane näitab oma tõelist palet. Ning kui Lizbeth on juba kord midagi lubanud, siis ta oma lubaduse ka täidab, tema reputatsioon on ju kaalul.

Harriselikult põnev lugu, kus peategelane varjab oma tegelikke võimeid, kuid on tuntud oma võitlemisoskuste poolest. Paariks saavad just need keda lugejad ootavad, kuid kes ise kõige vähem tahavad paariks saada (selline Sookie ja Ericu olukord). Selles maailmas on maagiat ja maailm on jagatud erinevate võimude vahel. Siin on põnevust, vägivalda, julmust, armastust ja inimeste vahelisi suhteid, mille teeb teravaks pidev ohus olemine.

See oli hea düstoopiline new adult fantaasia. Hea kerge, kuid vägagi põnev lugemine.

Here and Now

Raamat: Here and Now by Santa Montefiore (2020)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53418801-here-and-now

Saage tuttavaks Marigoldi ja Dennisega, õnneliku abielubaariga nende kuuekümnendate lõpus. Nad peaksid veetma oma elu kuldseid aastaid idüllilises Inglismaa külakeses, kus nad on veetnud kogu oma elu. Kuid kui nende kaks täiskasvanud tütart, Daisy ja Suze, kolivad koju tagasi, peavad nii ema kui isa sellega hakkama saama.

Kuigi Daisy ja Suze naudivad lapsepõlvekodu hüvesid, peavad nad peagi aru saama, et nende ema pole enam päris seesama naine, kes ta aastaid tagasi oli. Tõsi ju on, et ta on endiselt heasüdamlik ja alati abivalmis, kuid midagi on nende ema juures teistmoodi, ning kogu perel on seda üha raskem ignoreerida. Esimest korda nende elus, peavad Dennis ja nende tütred hakkama ise Marigoldi eest hoolitsema.

See on lugu täiskasvanuks ja targaks saamisest, ning sellest kuidas uus põlvkond peab õppima perekonna mälestusi koguma ning lootusega tulevikku vaatama.

Family, Drama

Santa Montefiore on autor, kelle sulest on tulnud paljud perekonna lood, kus on seotud minevik ja olevik, kuid see lugu on olevikus, siin ei ole tegu perekonnasaagaga, kus selguvad vanavanemate „patud“, mis mõjutavad viimase põlvkonna tegevust, see on lugu mälust ja sellest, kui kerge see on kaduma.

Marigold on alati olnud oma perekonna hing, kes aitab kõiki ja hoolitseb kõigi eest. Ta abikaasa on tisler, Marigold peab külas väikest toidupoodi, nende juurde on hiljuti kolinud Marigoldi ema ja kodust pole veel lahkunud noorem tütar Suze. Vanem tütar Daisy on aastaid elanud Itaalias, kuid nüüd tuleb ka tema vahetult enne jõule koju, et jääda.

Marigold on rõõmus, kogu ta pere taas koos, vaatamata sellele, et ta ema on mürgine kogu maailma vastu ja tütred, kes peavad nüüd tuba jagama omavahel väga läbi ei saa, kuid temal on kõik tähtsad inimesed tema ligidal. Seda rõõmu aga varjutab tema mälu, mis on hakanud talle trikke mängima. Tõsi, ta pole enam kevadine tibuke, kuid tema töö kaupluses ja kogu nende külakese kogukonnas eeldab, et ta mäletab mida inimesed temalt tellivad ja millest oli juttu viimasel kogukonna koosolekul.

Pole hullu, ta paneb kõik kirja, küll oma suurde punasesse tellimuste raamatusse kui ka väiksesse märkmikusse taskus. Kuid mis saab siis, kui ta unustab, kuhu ta auto on parkinud? Või kui ta ei tunne oma tütre häält telefonis ära? Või kus on see märkmik, kus kõik on kirjas? Või mis üldse oli see tähtis asi, mida ta unustada ei tohtinud? Kõik kinnitavad pidevalt, et väike unustamine tema vanuses on loomulik ja tema ema on ju endiselt kõrges vanuses võimeline ka raskeid ristsõnasid tegema. Tal pole midagi viga, ta lihtsalt unustab natuke.

Daisy on koju tulnud kuna ta sai lõpuks aru, et kui ta oma itaallasest poiss-sõbra juurde jääb, ei saa tal kunagi pere olema ja nüüd kodus olles puhub ta tolmu oma värvidelt ning hakkab pilte maalima küla lemmikloomadest. Kui ta on küla lordi koertest pildi maalinud, pakutakse talle töötamiseks maamõisa juures olevat kõrvalhoonet ja sedasi kohtab ta ka lordi ainukest poega, kes elab Kanadas ja töötab arhitektina. Suze püüab suunamudijana jalgu alla saada, ning kui ta kauane poiss-sõber talle abieluettepaneku teeb, saab ta endale ka palju Instagrami jälgijaid juurde.

Kui aga ema unustab ära Suze kleidiproovi ja Daisy tabab ta nii mõnigi kord tühja pilguga midagi kramplikult meenutamas, hakkavad nad lõpuks muretsema ja viivad ema arsti juurde.

Montefiore annab dementsusele päris hea kirjelduse – meie mälu on nagu raamaturiiul, mille alumistel riiulitel on vanemad mälestused ja ülemistel uuemad mälestused. Dementsus on nagu maavärin, mis hakkab raamaturiiulit raputama. Esmalt kukuvad alla ülemiste korruste raamatud ja tasapisi pudenevad riiulilt üha alumiste riiulite raamatud.

Pere on esialgu kindel, et nad saavad ise hakkama Marigoldiga ja ka ta ise usub, et ta saab oma märkmike abiga hakkama, kuid samas võtab ta siiski Denniselt lubaduse, et kui tuleb õige aeg, pannakse ta hooldekodusse. See pole neile kerge ja Dennis püüab tema kõrval olla, kuid ühel hetkel kaob ka raamat nimega Dennis riiulilt.

See on ilus perekonnalugu, kus on omavahel segunenud laste ja vanemate vahelised suhted, noorte armastus ning haigus, mis võib tabada meist igaüht, hiilides ligi salamahti. Kui vaid meid ümbritsevad inimesed ei suhtuks sellesse kergekäeliselt, et unustamine on ju iseloomulik suurenevale vanusenumbrile. Kuid unustamisel ja unustamisel on vahe ja Montefiore on suurepäraselt edasi andnud seda, mida tunneb see kelle mälestused kaduma hakkavad.

See on huvitav ja armas ja samas ka nii valus lugu.

Keegi pole süütu

Raamat: On la trouvait plutôt jolie by Michael Bussi, tõlge Madis Jürviste (2017, 2020) Varrak, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49212638-keegi-pole-s-tu

Malist pärit veetleval üksikemal Leylil on kolm last: 21-aastane Bamby, 17-aastane Alpha ja 10-aastane Tidiane. Leylil on suur unistus, mida aga varjutab ränk saladus. Kes teda kuulata soovib, neile räägib ta oma elust – kuid kas ta julgeb kellelegi kogu tõde tunnistada? Kas ta saab takistada oma lapsi paljastamast tema suurt saladust? Äkitselt hakkavad toimuma mõrvad, millesse paistab olevat segatud Leyli enda tütar Bamby. Noor ja innukas politseiuurija Julo Flores ei suuda tüdrukut aga kuidagi võimalikuks süüdlaseks pidada.

Drama

„Keegi pole süütu“ on poliitiline draama. Pärast selle raamatu lugemist võiks ette võtta Mohsin Hamid’i „Lääne tee“ või siis pärast „Lääne teed“ võik läbi lugeda selle. Tõsi, „Lääne tee“ on fantaasia ja „Keegi pole süütu“ on kriminaalne poliitiline draama, kuid neil on üks ühine teema – põgenikud, poliitilised ja majanduslikud, kuidas näevad neid need, kes aitavad neil põgeneda ja kuidas võtab vastu neid maailm, kuhu nad põgenedes saabuvad.

Käesolev raamat on kriminaalne põnevik, mis on kirjutatud mitmekihiliselt jättes esialgu lugeja pimedusse, pakkudes talle juhtumeid ja tegelasi, täpsustamata tähtsamad pisiasjad. Kuid need pisiasjad selguvad peatükk peatüki haaval, olgu need siis räägitud Leyli poolt või siis noore politseiuurija Julio poolt. Algusest peale on teada, et mõrvadega on seotud Leyli lapsed ja ka see, et ohvrid on seotud Leyliga, kuid tõeline põhjus selgub tasapisi ning lisaks sellele pakutakse lugejatele ja muud huvitavat infot.

Väga hästi ja põnevalt kirjutatud lugu.