The Dutch House

Raamat: Hollandi maja by Ann Patchett, tõlge Krista Eek (2019) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44318414-the-dutch-house 

Lugu kaotatud paradiisist ja vääramatust jõust, mis sunnib kaevuma sügavale sellesse, mida tähendab meie jaoks pärilikkus, armastus ja andestus, millisena me tahame ennast näha ja kes me tegelikult oleme.

Pärast teist maailmasõda õnnestub Cyril Conroyl tänu õnnelikule juhusele ja üheainsale osavale investeeringule panna alus märkimisväärsele kinnisvaraimpeeriumile, mis lennutab ta perekonna vaesusest rikkuste maailma. Ta ostab oma naisele üllatuskingiks Hollandi maja, Philadelphia äärelinnas asuva luksusliku häärberi, aimamata, et sellest saab alguse pere hävinguni viiv sündmusteahel.

Loo peategelasteks on Cyrili lapsed Danny ja Maeve, kes on sunnitud oma lapsepõlvekodust võõrasema sunnil lahkuma. Jõuka eluga harjunud õde vend langevad tagasi viletsusse, mille ebakindluste keskel saavad nad loota ainult üksteise peale. Õe ja venna vaheline vankumatu side kujuneb nende päästjaks, ehkki see piirab ka nende tulevikku.

„Hollandi maja“ tegevus kandub üle viie aastakümne ning kujutab sünget muinaslugu kahest targast inimesest, kes ei suuda leppida oma minevikuga. Hoolimata kõigist õnnestumistest ja edust tunnevad Danny ja Maeve end tõeliselt vabana vaid üksteise seltsis. Nad pöörduvad ikka ja jälle oma kulunud loo juurde, arutades naeruhoogude ja vihapursete saatel lõputult kõige selle üle, mille nad on kaotanud. Hellitatud Danny ja teda alati kaitsnud Maeve’i suhte tõeline proovikivi saabub aga alles siis, kui nad on sunnitud seisma silmitsi nendega, kes neid aastakümneid tagasi maha jätsid.

Fiction, History, Drama

See on õvede lugu, kuidas nad kasvasid üles suures majas, mida esialgu ümbritsesid vaid karjamaad. Nad kolisid sinna koos ema ja isaga, ühel hetkel ema lahkus, majja tuli võõrasema koos kahe tütrega, isa suri, lapsed lükati majast välja, vend läks ülikooli, nad elasid õega oma elu, vend abiellus, sai oma lapsed, jättis arstiameti hakkas ise kinnisvaraga, siis jäi õde haigemaks kui ta muidu oli ja ilmus välja nende ema. Ja läbi kõige selle aja, käsid vend ja õde vahel oma vana Hollandi maja vaatamas.

See lugu käib läbi erinevate sündmuste minevikus ja olevikus, jälgib nii õvede kui ka neid ümbritsevate inimeste elusid, arutleb erinevate kasvatusmeetodite teemal ja süüvib perekonna tähtsusesse. See on ilus ja raske lugu, kuid see on kaasakiskuv lugu. 

Ja kui te tahate sellest raamatust erilist kogemust saada, siis kuulake seda raamatut, sest seda loeb ingliskeelses audioraamatus Tom Hanks.

The Truth According to Ember

Raamat: The Truth According to Ember by Danica Nava (2024) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/201752567-the-truth-according-to-ember 

Ember Lee Cardinal pole alati valetaja olnud – vähemalt mitte sellistes asjades, millel oleks tegelikult tähtsust. Kuid tööotsingud ei edene kuigi hästi ning kui tema CV lükatakse juba kolmekümne seitsmendat korda tagasi, otsustab ta ise ohjad haarata. Ta muutub oma kvalifikatsiooni kirjeldamisel pisut loomingulisemaks ning vastab tööle kandideerimise ankeetides rahvuse kohta esitatud küsimusele valega – tehniliselt võttes küll vaid pooliku valega. Mitte keegi ei tahtnud põlisameeriklasest Emberit, kuid valgenahaliseks Emberiks kehastununa on ta just saanud oma unistuste raamatupidaja töökoha Park Avenue'l (Oklahoma Citys, kui täpne olla).

Raamatupidajana läheb Emberil suurepäraselt ning ka armuelu näib õitsele löövat. Danuwoa Colson, IT-spetsialist ja samuti põlisameeriklane, kes jäi talle silma juba esimesel tööpäeval, paistab samuti tema vastu huvi tundvat. Hoolimata ebamugavusest, mida tekitab töökoha kohtingukeeld, hakkavad nad salaja kohtamas käima. Ja millegipärast muudab salatsemine selle kõik veelgi kuumemaks. Kuid kui nad tabatakse töölähetuse ajal kompromiteerivast olukorrast, hakkab üks salakaval kolleeg Emberit šantažeerima, ähvardades nende suhte avalikuks teha. Mida kaugemale manipulatsioon läheb, seda suuremaks paisuvad ka Emberi valed. Tal tuleb langetada raske otsus: kas vaikida edasi või rääkida lõpuks tõtt, riskides sellega kõigest ilma jääda.

Romance, Fiction

See on üks tüüpiline valetamiskultuuri esindav armastusromaan. Loo algusest peale valetab Ember igal võimalusel ning kuigi ra kinnitab pidevalt, et ta pole üldsegi mitte valetaja, valetab ta iga kord kui temalt midagi küsitakse. Isegi lihtsatele küsimustele ei suuda ta tõega vastata. Oled sa kungi lennanud? Amberi vastus peaks olema EI, kuid tema ütleb JA, palju kordi. Kas sa armastad kasse? Vastus peaks olema ‘Ma olen kassidele allerigiline’, tema vastab ‘Ma armastan kasse!’ ja need on lihtsad küsimused. Iga tööga seotud küsimuse kohta ütleb ja et ta on seda või teist programmi õppinud/aastaid kasutanud ja endale teem märke, otsi googlest, mis asi see on ja kuidas kasutada. Ta valetab endale veelgi rohkem kui teistele, kui ta arvab, et keegi ei saa teada ja isegi kui ta hakkab kartma, et kui asjad tulevad ilmsiks ja ta kaotab töö, ei paranda ta end, vaid jätkab valetamist igal võimalusel.

Danowoa ei aita ka palju kaasa. Isegi kui ta saab aru kui Ember valetab ja mõned tema valed toredaks naljaks keerab, paneb ta Emberi ikkagi sellisesse olukorda, millest Ember saab välja tulla vaid valetades.

Jah, kõik see jant lõppeb õnnelikult, kuid ikkagi jääb kogu sellest valetamisest sellele loole halb maik külge. Jah, ma saan aru, et tööd otsides, tuleb vahel olla leidlik, lisades CVsse ja motivatsioonikirja asju, mis ei pruugi päris tõesed olla, selleks et kasvõi vestlusele saada, kuid miks on vaja, et Ember jätkaks valetamist ka peale töö saamist. Ja ta ei valeta ju ainult oma tausta ja hariduse kohta, ta valetab absoluutselt kõige kohta.

Ma valisin selle raamatu, et täita ühte Goodreadsi aastalõpu väljakutsetest ja nüüd on see järjehoidja välja teenitud.

Lethal White

Raamat: Surmav valge (Cormoran Strike #4) by Robert Galbraith (2018) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28170940-lethal-white 

Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama.

Õige varsti vajab büroo teeneid üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks 2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat …

Crime, Fiction, Mystery

Strike sarja neljas raamat erineb taas kord vägagi sarjas, kuid see pole oluline, sest mõlemad on iseseisvalt head.

Neljas raamat toob taas kord Strike töölauale erinevad juhtumid, mis esialgu ei tundu üldsegi mitte kokku puutuvad, kuid mida kaugemale nad Robiniga oma uurimisega jõuavad, seda enam on selge, et kui lahendada üks juhtum, saab lahenduse ka teine. 

Robin saab taaskord oma sulandumisoskused mängu panna ja sedasi paharile liigagi lähedale. Lisaks juhtumite uurimistele peavad nii Robin kui ka Cormoran oma isikliku elu korda saama, sest tahes tahtmata hakkavad mõlemi probleemid ka tööd segama. Robin peab tegema otsuse, mis tehakse tema jaoks suht kergeks, kui ta leiab kodust midagi, mis seal olema ei peaks ja Cormoran saab tõdeda, et need niidid, mis tavaliselt teda ta minevikku tagasi tõmbasid, on nüüdseks lõplikult läbi lõigatud.

Kuigi see raamat on tõsiselt kogukas, ei saaks ta ka õhem olla, sest selles loos on nii palju eraldi seisvaid osasid, millede liikumist tuleb jälgida, et lõpus saaks kõik efektselt kokku viia.

Ma kujutan ette kuidas oli seda lugeda siis, kui see osa ilmus ja polnud veel teada, kas sarjas veel osi tuleb, sest see lõpp … see oli kogu seda eelnevat raamatut väärt.

Audition for the Fox

Raamat: Audition for the Fox by Martin Cahill (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228022844-audition-for-the-fox 

Nesi soovib meeleheitlikult võita ühe Taevase Üheksakümne Üheksa Samba patroonlust. Jumaliku verega lapsena ei lubata tal kunagi oma templikodust lahkuda, kui ta ei leia endale jumalikku saatjat. Kuid pärast üheksakümmend kuut ebaõnnestunud katset ja olukorras, kus valikuvõimalusi on jäänud vähe, otsustab Nesi esitada riskantse palve T’sidaanile, Kavaluste Rebasele.

Rahvajuttudes on Rebane armas vembumees. Kuid vaatamata tema huumorimeelele ja sarmile pole T’sidaan ega tema katsed mingi naljaasi. Nad saadavad Nesi kolmsada aastat ajas tagasi, aega, mil tema kodumaa on Zeminist pärit halastamatute Hundikoerte okupatsiooni all.

Nüüd peab Nesi õppima kasutama kelmi kavalust, et vallutada kindlus häbisse langenud ja pagendatud sajandalt Sambalt – Jahihundilt.

Fantasy, YA, Fiction, Mythology

See lühike, humoorikas, põnev ning õpetlik lugu kavalast rebasest ning nende õpilaskandidaadist on nagu segu “Libarebased ja koolijad” ja Onu Remuse Rebase-onu juttudest.

Nesi, kloostrielanik, peab leidma endale partooni üheksakümne üheksa Samba seast. Ta on katsetanud pea kõigiga, alustades oma esivanemast Pühvlist, siis Karu, Geko, Luik, Vaal, Ämblik, Jaguar jne, tehes läbi mõne Samba juures vaid ühe katse või loobudes ka sellest, kui ta mõistab, et ta ei saaks sellega hakkama. Nüüd on siis jäänud viimased kolm - Sõja Lõvi, Attendaadi Madu ja Kavaluse Rebane. Ta pole kindel, et ta ühegi nende katsed läbi saaks, kuid neist kolmest tundub reaalsem Rebane. Ja Rebane ei raiska aega, ta viib Nesi tagasi 300 aastat, aega, kui nende maa oli okupeeritud julmade anastajate poolt, kes allusid vaid Hundile ja püüdsid ajaloost välja riisuda teisi Sambaid.

Kuidas okupatsiooni võita? See pole lihtne, kuid kui inimesed ei unusta vanu lugusid ja uskumisi, ning kui kasvõi vaid üks lootuse leek on elus, siis suudab ta sütitada ka teised leegid ja üheskoos suudavad nad anastaja alistada, isegi kui see võtab palju aega ja alustajad ei pruugi enam eluski olla, kui vabadus on kätte võidetud.

Nesi katsete vahele on lükitud lõbusad, õpetlikud ja infotmatsiivsed unejutud, legendid ja mälestused.

Lühike lugu, mis alguses võib ka olla natuke segane, on siiski nii armas lugu, mis toimub teadmata ajal, riigis seitsme maa ja mere taga ning sellel pole õnnelikku lõppu, vaid hoopis elu täis trikke ja seiklusi, ning kui õnn on nende poolel, siis suudavad nad muuta inimeste elu natuke paremaks. Rebasele see lugu ilmselt meeldib, sest see on täpselt nii keskpärane, et olla väga hea.

Siia lõppu tahaks öelda, nagu Onu Remuse juttude hüppav plaat mu lapsepõlves - lakkus mokki ja venitas “Sain veidi tarkust juurde  - lakkus mokki ja venitas “Sain veidi tarkust juurde … :)(Kuidas Rebase-onu Jänku-onule küttis)

As We Fall Through Time

Raamat: As We Fall Through Time by Claire North (2026) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/247477538-as-we-fall-through-time 

Alguses saab maailm otsa. See on lugu sellest, mis juhtub järgmisena.

Kui Cal kohtub Prantsuse revolutsiooni sõduriga, teab ta, et tema armastatu on määratud surema. Aga mis mõtet on olla ajarändur, kui sa ei saa ajaloo kulgu pisut kohendada? Siin väike paradoks, seal väike muudatus – pole midagi, millega Cal hakkama ei saaks, et päästa mees, keda ta armastab.

Kui Fadimatu astub 2018. aastal muuseumi, satub ta juhuslikult omaenda mumifitseeritud laiba peale, mis juhatab ta reetmiseni, mis on ta juba tapnud, ja mõrvani, mida pole veel toimunud.

Ja kui ootamatu rebend ajaloo kangas paiskub läbi nende rändurite elude, mille nad on endale üles ehitanud, purustades nii mineviku kui ka tuleviku, peavad nad silmitsi seisma ettekuulutatud surma, hüljatud armastuse ja saladusega, mis purustab aja enese.

Rända läbi ajaloo haaraval teekonnal, kus aeg puruneb, tulevikud purunevad ja armastust ei saa kunagi kustutada.

Science Fiction, Time Travel

See lugu on segane, aga ta peabki ju olema, sest siin käivad ajarändurid ühest ajast teise vaid seina puudutades, kuid samas peavad nad olema ettevaatlikud, et neid ei nähtaks ja et and ka iseenda peale ei satuks, sest sedasi võivad nad ajalõhe tekitada ja nad ei tohi ka oma käikude ja tegudega aja käiku muuta, sest ka see võib tekitada ajalõhe, kuid tillukesed ajalõhed pole probleem, sest need saab sulgeda asjadega mis on olemas/pole kunagi loodudki/hävitati peale loomist, anomaaliatega, mida ajarändurid koguvad just nende haruldaste hetkede jaoks, kui nad tahtlikult või tahtmatult tekitavad ajalõhe.

Kõik algab nagu armastuslugu, kus Cal on valmis natuke ajalõnga muutma, et oma armastatu elus hoida Napoleoni ajal, kui sõdurid surid pidevalt ideaalide eest, millel polnud tuleviku. Kuid kui tema armastatu ühtäkki kaob, mitte lihtsalt sellest hetkest, vaid kogu ajaloost …

Edasi tulev lugu on kui Christopher Nolandi loodud “Tenet” või  “Inception” või “Interstellar” - aeg on voolav ja mässav ning talle ei meeldi, kui tema voolusängi püütakse rikkuda, rebides sellest välja “tähtsaid” tegelasi, kes mõjutaksid tuleviku täitumist. Ajarändur, kes on alguse saanud lõpus, püüab teha kõik, et seda lõppu ei tuleks, kuid seda tehes loob ta ajalõhe, mis ei ähvarda mitte üksnes seda oleviku, mida ajarändurid tunnevad, vaid ka kauget tulevikku, mida nad ettegi kujutada ei oska.

Kui alguses tundub, et loo rääkijaks on Cal, siis mingi hetk saab lugeja aru, et see on küll lugu Calist, kuid rääkija on hoopis keegi teine, kes jälgib kõrvalt neid sündmusi, mis viisid selleni, et Cal võitleb nii oma elu eest kui ka kõige allesjäämise eest.

See mis algas nagu ajarännu armastuslugu jätkub kui hoiatusromaan ajarännu võttes. Kas me oleme valmis ohverdama mida iganes, selleks, et alles hoida seda elu, mida me tunneme? Kui kaugele oleme me valmis minema?

Kuigi see lugu on segane, on see kaasakiskuv ja suurepäraselt kirjutatud lugu. Siin on ajalugu ja tuleviku, on käest lastud võimalusi ja tuleviku, mida ilmselt ära hoida ei saa, aga mida me kõik kardame. Siin on armastust, mis võidab kõik ajatõkked ning jääb püsima ka kõige kohutavamates olukordades, ning siin on ka sõprust, mis arendab ja kaitseb ja pakub nii lohutust kui lootust.

Et siis jah, kui teile meeldivad Nolandi filmid, siis on see raamat teile. Isegi, kui ta on segane, siis on seda ikkagi nii nauditav lugeda.

Näpatud tunnid

Raamat: L'Échappée belle by Anna Gavalda, tõlge Pille Kruus (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58528754-n-patud-tunnid 

Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…

Kui kaua leiame veel jõudu kiskuda end aeg-ajalt lahti igapäevaelust, et tõmbuda meie oma maailma? Mitu luba elu meile selleks veel annab? Mitu pikka nina meil õnnestub elule veel teha? Mitu hetke kokku kraapida? Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemed meie vahel lõdvenevad?

Mitu aastat on veel jäänud, enne kui me vanaks jääme.

Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

Family, Fiction

See Anna Gavalda lühilugu on nelja õve lugu. Neli täiskasvanut, või noh peaaegu täiskasvanut, kes pole enam ammu kokku saanud, sest kõigil oma elud, mõnel paremad, mõnel halvemad, mõnel kiired ja seotud laste ja abikaasadega, teised otsivad siiani oma kohta elus.

Nüüd on nad minemas sugulase pulma. Venna abikaasa on häiritud sellest, et vend on nõus ka õe autole võtma ja kuna õde on tuntud hilineja ja probleemide tekitaja, siis on ta eriti häiritud kõigest, mida ta peab “kannatama”. Siis helistab teine õde ja teatab, et ta vajab ka küüti, ning loomulikult läheb vend ka talle järgi. Kui nad peatuvad, et riideid vahetada, hakkab vennanaine juba kannatust kaotama. Esimest korda näevad õed, et vend on naise virinast ärritatud.

Kui nad pulma kohale jõuavad, lähevad õved enne laulatust õlut jooma ja lubavad kohe kirikusse minna … kuid nad lähevad hoopis väikevenna juurde lossi, kus ta suveks tööle on läinud. Sealt liiguvad nad edasi teise lossitöötaja sugulase pulma, räägivad, joovad, tantsivad ja naeravad kogu öö, korjavad hommikul üles hulkuva koera ja teevad oma eelseisva elu kohta tõsiseid otsuseid.

Kogu see lugu kestab vaid kaks päeva, kuid siin on nii nalja, kui kurbust, kui tõsiseid mõtisklusi. Selline prantslaslik perelugu, millest saaks suurepärase filmi. Ideaalne reisiraamat.

Ameerika pind

Raamat: American Dirt by Jeanine Cummins (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59044612-ameerika-pind 

Lydia Quixano Pérez peab Acapulcos raamatupoodi. Tal on poeg, Luca, tema elu armastus, ja imeline ajakirjanikust abikaasa. Ja kuigi kohalikud uimastikartellid on Acapulco juba mõranema löönud, on Lydia elu enamjaolt veel üsna mugav.

Raamatupoes on Lydia muude raamatute kõrval pannud poeriiulitele välja ka mõned oma lemmikud, kuigi ta teab, et keegi neid ei osta. Kuni ühel päeval tuleb poodi raamatuid uudistama mees, kelle välja valitud teoste hulgas on ka kaks Lydia lemmikut. Javier on erudeeritud. Ta on võluv. Kuid mida Lydia ei tea, on see, et ta on ka Acapulco võikalt üle võtnud uue uimastikartelli jefe. Kui ilmub Lydia abikaasa kirjutatud paljastav isikulugu Javierist, muutub nende kõikide elu igaveseks.

Üleöö migrantideks saanud Lydia ja Luca alustavad ohtlikku teekonda Ühendriikidesse, ainsasse kohta, kuhu Javieri võim ei ulatu. Liitudes teiste el norte’sse pääseda üritavate inimestega, taipab Lydia peagi, et kõik põgenevad millegi eest ja kõik loodavad midagi selja taha jätta. Aga kas nad teavad, mis neid ees ootab?

„Ameerika pind” muudab lugejat põhjalikult. See on kirjanduslik suursaavutus, mille igal leheküljel on midagi liigutavat, dramaatilist ja inimlikku. See on üks meie aja olulisemaid teoseid.

Fiction, Drama, History

Kui ma seda raamatut lugema asusin, tegin ma seda nagu ikka, teades selle sisust mitte midagi. Kui ma oleks teadnud, mida ma lugema hakkan, siis ma ilmselt oleks sellele ettevaatlikumalt lähenenud, kuid nüüd hüppasin ma sillalt alla jalad ees ja lootsin et maandun õigesti, ei veere vaguni katuselt maha ja ei saa surma.

See on raamat, millele tuleb läheneda ettevaatlikult. Siin on julmust mida ei suudagi uskuda, et seda inimestes olemas on, kuid samas tuleb endale alati meelde tuletada, et inimestes on olemas veelgi hullemat julmust kui me ette kujutada suudame. Ja siis hakkad mõtlema, et see on ju kirjutatud möödunud kümnendil, kui maailm polnud veel hulluks keeranud, seega võib uskuda, et praeguseks on asjad seal veelgi hullemaks läinud. 

Poole raamatu pealt polnud ma päris kindel, kas ma ikka tahan edasi lugeda, sest mul polnud mitte mingit usku, et asjad võivad kuidagigi hästi lõppeda või et hullem oleks juba möödas. Kuid kui inimesed reaalsuses suudavad sellest kadalipust läbi tulla, et jõuda lõpuks “tõotatud maale”, siis peaks minulgi olema julgust lugeda see raamat lõpuni. Ma ei ole kindel, kas ma soovitaks seda raamatut kellegile lugeda, kuigi see on väga hästi kirjutatud raamat, kuid ma ei tea, milline on teiste lugejate valulävi ja kas nad vihkavad mind edaspidi ja ei usalda enam ühtegi minu soovitust või meeldib neile see raamat väga.

Et siis, lähenege sellele raamatule ettevaatlikult. See on suurepärane raamat, väga hästi kirjutatud, haarates lugeja endaga kaasa igasse kohutavasse hetke, kuid olge väga kindlad, et te olete valmis selleks, et te võite kaotada usu inimkonna headusesse.

Shift

Raamat: Shift (Silo #2) by Hugh Howey (2013) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59023383-shift 

Shift viib meid tagasi Silo algusaegadesse ja lõpu algusesse.

2007. aastal kirjeldas Center for Automation in Nanobiotech (CAN) riist- ja tarkvaraplatvorme, mis võimaldaksid ühel päeval inimesest väiksematel robotitel panna meditsiinilisi diagnoose, teha parandustöid ja isegi ise paljuneda.

Samal aastal näitas CBS taas saadet propranolooli mõjust inimestele, kes olid kogenud äärmuslikke traumasid. Avastati, et lihtne tablett võib kustutada mälust mis tahes traumaatilise sündmuse.

Peaaegu samal hetkel inimkonna pikas ajaloos avastas inimkond vahendid oma täieliku hukatuse esilekutsumiseks. Ja võime unustada, et see üldse kunagi juhtus. 

Fiction, Dystopia

Silo sarja teine raamat täiendab telesarja teist hooaega ja on paljuski aluseks kolmandale hooajale. Kuid siin on palju erinevusi.

Seekord pakutakse lugejatele killukesi Donaldi elust enne plahvatust, Donaldi/Troy elust tema “vahetuste” ajal, Solo elust alates 17. silo langemisest kuni Juliette saabumiseni, ning üks päev Missioni elust.

Ühtepidi oli väga hea, et olin näinud Silo sarja enne lugemist, kuid samas andis raamat ka palju lisaks sellele, mida sarjas näha sai. Raamatus toimuvad sündmused, olgu siis see kuidas Solost saab Solo või milline on Missioni üks päev, on palju julmemad kui sarjas paljudki sündmused oli. Ning Troy leiab raamatus palju kiiremini üles Donaldi, kuid ilmselt jääb see osa neljandasse hooaega. Inimesed on ikka julmad loomad, elagu nad siis maa peal või maa all. 

Seda on nii huvitav kuulata. Kõik need erinevad ajastud ja tegelased ja sündmused. Julm lugu, kuid suurepärane düstoopia.

The Nine Lives of a Bookshop Cat

Raamat: 猫と罰/ The Nine Lives of a Bookshop Cat by Kentaro Utsug, tõlge Sylvia Gallagher (2026) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/241563983-the-nine-lives-of-a-bookshop-cat 

Must kass Kuro on elanud juba kaheksa elu ning jõudnud lihtsale järeldusele: inimesed toovad kaasa vaid valu ja pettumusi. Oma üheksanda, viimase elu tahab ta elada üksi.

Kuid siis satub ta kummalise vanaraamatupoe juurde, mis seisab vaiksel tänaval nagu mälestus möödunud ajast. Seal elab salapärane naine, kes on kodu pakkunud juba neljale kassile – ja nood pole sugugi tavalised hulkurid. Kõigil neil on seljataga mitu elu ja kõik nad on kuulunud tuntud kirjanikele.

Kuro püüab poest ja selle elanikest eemale hoida, kuid teda tõmbab sinna ikka tagasi. Pood on veider: kliente käib vähe, kuid äri pankrotti ka ei lähe. Uusi raamatuid ei tellita, ent ometi ei saa need kunagi otsa.

Kui aga kaduma läheb väike koolitüdruk, tõmmatakse Kuro vastu tahtmist teiste muresse. Ta peab otsustama, kas jääda truuks oma kibestunud üksindusele või anda inimestele veel üks võimalus.

Soe, nukker ja erakordselt lummav lugu raamatutest, kassidest, mälestustest ja sellest, miks isegi pärast lugematuid kaotusi võib süda siiski uuesti avaneda.

Fiction

“Raamatupoe kassi üheksa elu” on väga jaapanilik lugu raamatutest ja kassidest. Isepäistest kassidest, kes elavad oma elusid kogedes nii inimeste headust kui jõhkrust. Iga elu õpetab mustale kassile midagi, mille ta võtab kaasa oma järgmisesse elusse, lootes et see elu tuleb parem, kuna nüüd on ta ju targem. Kuid iga elu on erinev, mõni pikem teine lühem.

Tema viimane elu viib ta raamatupoodi. Imelikku raamatupoodi. Siin on üks täiskasvanu ja külas käib üks laps. Ja siin on ka teisi kasse. Ja see täiskasvanu räägib kassidega. Ja laps armastab raamatuid ja lugude kirjutamist. 

Must kass jääb siia aastateks, meenutab oma eelnevaid elusid, kogeb uusi asju, saab teada teiste eludest. Kuid oma eludest ei taha ta rääkida, need on tema omad.

See on raamat neile, kes armastavad kasse ja raamatuid. Kuid see lugu pole vaid raamatutest ja kassidest. Samas pole see ka vaid suhetest ja üksindusest. See lugu paneb mõtlema, meenutama, igatsema. Ja kui teil on elav fantaasia, siis ilmselt hakkab teil lugemise ajal silme ees jooksma ka Ghibli stuudio stiilis multikas.

Suurepärane raamat!

Ainsuse esimene isik

Raamat: 人称単数 [Ichininshō Tansū] by Haruki Murakami, tõlge Maret Nukke (2023) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/180711710-ainsuse-esimene-isik 

Nende kaante vahele on mahtunud kaheksa lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena kunagi ammu kogetud kummalistest juhtumistest. Need on ehmatavalt ausad pihtimused, mille läbivaks teemaks on armastus ja surm. Nagu Murakami raamatutes ikka, seob paljusid tegelasi armastus muusika vastu, olgu see klassika, džäss või popp. Lood balansseerivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiril, kuid veidral kombel näivad usutavad, pannes lugeja kahtlema, et ehk võikski need olla tõestisündinud. Ent Murakami jätab meelega lahtiseks, kas tegemist võib olla kirjaniku enda mälestustega, mida ta on vürtsitanud eriskummaliste seikadega, või on need otsast lõpuni väljamõeldised. Ühes loos ütleb ta nii: „Me kõik kanname elus mingisuguseid maske. Sest ilma maskita pole selles karmis maailmas mu meelest üldse võimalik elada. Tegelikult võib deemoni maski taga peituda ingel ja ingli maski taga varjata end deemon. Pole võimalik olla lihtsalt üks või teine. Sest sellised me just olemegi. See ongi karneval.”

Fiction

Kui te olete varem lugenud midagi Murakamilt, siis te tunnete juba tema unenäolisi keerdkäike erinevatel teemadel. Ka selle raamatu lood on unenäolised keerdkäigud. Lugu võib alata ühel teemal, kuid lõppeda hoopis muust asjast uneledes. Iial ei või olla kindel, kas see lugu on täielik väljamõeldis või on sellel tõesti midagi pistmist Murakami enda eluga. Ta kirjutab nii erinevatel ja imelikel teemadel. Need võivad olla sügavalt isiklikud, melanhoolsed ja masendavad või siis arusaamatult sisutühjad kuid samas siiski lugemas hoidvad. See on Murakami.

Call of the Camino

Raamat: Call of the Camino by Suzanne Redfearn (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228352159-call-of-the-camino 

Menuka romaani “In an Instant” autori uus raamat on sügavalt liigutav lugu kahest naisest, kelle teekonnad põimuvad mööda legendaarset Euroopa rännakurada, kuigi neid lahutab terve põlvkond.

Reina Watkins kaotas oma isa, kui ta oli kaheksa-aastane. Seitseteist aastat hiljem kannab ta seda leina endiselt endas. Tema tärkav ajakirjanikukarjäär võtab ootamatu pöörde ja viib ta Hispaanias asuvale iidsele, viiesaja miili pikkusele Santiago de Compostela palverännakuteele. Nüüd asub ta samale teekonnale, mille tema isa kunagi tema vanusena ette võttis, aimamata, kui sügavalt see teda muudab.

1997. aastal on Isabelle Vidal teismeline, kes on põgenenud. Lahkudes internaatkoolist, suundub ta otse Püha Jaakobuse teele. Ta on kuulnud, et Camino hoolitseb rändurite eest. Ja nii see ka juhtub – kena noore ameeriklase ja uue elu lubaduse näol. Kuid kõik võib kokku variseda, kui tema probleemid talle järele jõuavad.

Üks naine püüab leppida oma minevikuga; teine haarab kinni oma tulevikust. Kuid kui nad mõlemad sammuvad samal pühitsetud rajal, põimuvad nende saatused kõige imelisemal moel.
Fiction, History, Romance, Family

Eks see on ilmselt paratamatu, aga kui kord oled juba Camino läbi teinud, siis haarad ka lugemiseks/kuulamiseks iga raamatu, mis on Caminoga seotud, isegi kui raamatus ei käida samal rajal, mida oled ise läbi teinud, sest kõik need tunded, mõtted ja valud, mida kogetakse raamatutes, on ikka need samad, mida kogesid sina ja saad veelkord kinnitust, et sa tõesti käisid seal. Aga see selleks.

See on siis tegelikult ühe perekonna lugu, kuigi raamatu alguses ei pruugi see nii tunduda. Kuigi Reina läheb oma isa jälgedes mööda hispaaniat kõndima, siis teadmatult käib ta ka oma ema jälgedes, sest tema vanemad kohtusid just sedasama rada läbides - üks neist käis rada koos vennaga ja teine põgenes teda ähvardava surma eest lootes end palverändurite seas peita.

Nii Reina kui ka Isabelle lood on ilusad ja südamesse minevad ja Caminol käies on aega oma elu üle mõtiskleda. Kuid samas on ka Caminol võimalik suhelda teiste ränduritega ja sedasi kas uusi sõpru leida või lihtsalt huvitavaid lugusid kuulata (kui sa just ei kõnni kõrvaklapid peas :) ).

Aga jah. Isabelle, kellel pole rajale minnes ei raha ega õiget ideed, kuhu ta rännak ta välja viib, kohtub rajal inimestega, kes teda toidavad ja aitavad ning ta teeb endast ka kõik oleneva, et päästa vähemalt oma õved ja ema, kui ta oma isa päästa ei saa. 

Reina aga püüab leida rajal sidet isaga ja näidata koht kätte oma kolleegile, keda ta usub olevat röövinud tema endise mentori töö. Kuid rajalt leiab ta hoopis oma onu ja oma ema loo ja ka oma tuleviku.

See on iseenesest väga südamesse minev lugu aga kui te olete isiklikult tuttavad Caminoga siis läheb see kõik eriti hinge ja taas kord tõstab pead see mõte, et äkki peaks minema uuesti kõndima.

Mistakes Were Made

Raamat: Mistakes Were Made (Story Lake #2) by Lucy Score (2026) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/227081378-mistakes-were-made 

Mees otsib ideaalset abikaasat. Naine otsib ideaalset üheöösuhet.

Kirjandusagent Zoey Moody ei salli väikelinnaelu, kuid ometi on ta siin: pagendatud Manhattani kirjastusmaailmast ja lõksus tillukeses Pennsylvania linnakeses koos oma parima sõbranna ja ainsa allesjäänud kliendi Hazeliga. Miks? Ta on täiesti rahatu.

Kõik, mida ta vajab, on see, et Hazeli järgmine armastusromaan oleks hiiglaslik müügihitt ja Zoey saab New Yorki tagasi. Miski ei seisa talle teel. Mitte miski… peale tema kuue jala ja kahe tolli pikkuse üürileandja Gage Bishopi. See on üks tark, tõsine ja seksikas mees. Ja mis kõige hullem – mees on valmis püsisuhteks.

Zoey võib olla kõige kaunim naine, keda Gage kunagi kohanud on, kuid on ilmne, et nad ei sobi teineteisele üldse. Zoey on kohustuste suhtes allergiline ega saa isegi kalendrirakendusega hakkama; Gage otsib abikaasat ja tal on järgmised viis aastat juba ette planeeritud. Zoey kardab loomi. Gage elab sõna otseses mõttes laudas. Kuid kui Gage’i maailma raputab laastav perekonnasaladus, pöördub ta Zoey poole, et veeta üks öö, mis aitaks tal kõik unustada. See üks öö võib muuta kõike… või kõik hoopis ära rikkuda.
Romance, Small Town, RomCom

Selles osas jätkame siis Zoey looga. Hazel on raamatu valmis saanud ja nüüd ootavad nad Zoeyga vaid veel seda, et raamat ilmuks ja Zoey saaks Manhattanile tagasi. Kuid enne seda kukutab Hani Zoeyle pähe ussi ja ta jookseb vastu Gage autot ning ta saab teada, et tema üürikas Manhattanil muudetakse kortermajaks, seega kui ta ei suuda oma korterit välja osta, peab ta sealt paari nädala jooksul välja kolima. Kuid kuhu? 

Pole just raske arvata kuhu :) eks ikka Gage majja Story Lakes. Ta vannub, et see on ajutine, kuid see suur kapp ja need põrandad ja see köök mille Gage oma “laoruumidesse” tema jaoks ühe nädalavahetusega ehitab …

Gagel on oma probleemid (lisaks sellele hullule punapeale, kes seal üleval korteris ringi kõnnib ja kahtlust äratavaid tehinguid teeb) ning loomulikult on need seotud ta perega - ta õde on talle peale surunud kliendi, kelle vahistamist ja vanglasse panemist oli ta ise vaid aasta tagasi kogu hingest nõudnud ja nüüd peaks ta kaitsma tema süütust.

Aga kuna nad kaks juba nii ligistiku peavad pidevalt olema ja üksteist ka täiesti ootamatutes olukordades aitama ja kogu Story Lake teeb omalt poole kõik oleneva, et nad oleks pidevalt koos, siis pole ka ime, kui nende suhted muutuvad füüsiliseks (ja see on ka kõik, nad rahuldavad lihtsalt kehalisi vajadusi, ei mingeid tundeid ;) ) siis pole ka ju üldse ime, et mingi moment teeb üks neist midagi, mis teist südame põhjani solvab, kuid raamatu lõpuks saab ikkagi kõik selgeks ja sirgeks räägitud ja …

Need Story Lake lood on nii armsad ja humoorikad. Ühtpidi on nad nii tüüpilised armastusromaanid, kuid samas suudab Score ikkagi oma lugudesse kirjutada seda mida tegelikult lugejad tahaks sellistest raamatutest lugeda ilma et see jätaks punnitatud muljet. Ja eriti armas on selle juures see, et selle sarja raamatud lubavad pilku heita sealsesse kirjandusmaailma.

Üks ütlemata hea sari. Näis milline järgmine osa saab olema, kas see on õe või venna lugu :) 

Story of My Life

Raamat: Story of My Life (Story Lake #1) by Lucy Score (2025)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/216233719-story-of-my-life 

Elu surub Hazeli põlvili, kui ta sunnitakse välja kolima Upper East Side’i korterist ja samal ajal saab ta ka kirjastajalt viimase hoiatuse, kui ta järgmise tähtajaks raamatut ei esita, katkestatakse temaga leping.

Hazel otsustab uisapäisa jätta maha oma senise linnaelu jäänused ja ostab impulsiivselt maja Pennsylvania maapiirkonnas, ilma seda eelnevalt nägemata. Mis oleks parem viis oma allesjäänud ustavaid lugejaid köita ja kirjutamiskirg taas üles leida, kui sukelduda väikelinnaellu?

Kahju ainult, et see linnake paistab olevat hääbumas. Vähemalt leiab ta ohtralt õhkamapanevat inspiratsiooni oma nägusast, torisevast ehitajast Camist ning tema loomade päästmisega ja kogukonnaelus aktiivselt kaasa löövast perest. See kõik on ju ainult uurimistöö. Mis saaks valesti minna?

Romance, Fiction, Rom/Com, Books

Score uus sari on iga raamatuid armastava lugeja unistus - raamat romantikaraamatute autorist, kes kolib väikelinna, kus ta peab lähedalt suhtlema perega, kus kõik meesolendid on kahemeetrised Kreeka jumalate tänapäevased järglased - sama ahvatleva väljanägemisega, kuid samas ka sama halvad suhtlejad ning kui miski/keski on nende arvates nende oma, siis hoidku taevas neid, kelle peale nad vihastavad :) 

Et siis, Hazel, armastusromaanide autor, kelle raamatud on olnud väga populaarsed (enne kui ta abiellus) on nüüd juba aasta lahutatud ja tema kirjastajas ex suudab endiselt teha nägu nagu oleks kõik tema edu tulnud vaid tänu talle ja see et Hazel uut raamatu kirjutada ei suuda näitab seda eriti hästi. Aga kui ta saab teate, et ta peab välja kolima exile kuuluvast korterist, leiab ta asju pakkides oma “ideede” väljalõigete kasti ja seal on üks vana artikkel, kus kohalik ehitajate perekond aitas ühel vanal daamil tema maja tasuta taastada ja artikli juures oleval pildil on vägagi nummi ehitaja :). Masenduses ja magamatu ja võibolla mitte väga kaine Hazel tipib arvutisse sisse selle linnakese nime ja avastab, et seesama maja on müügis. Kiire vestlus sisemise finantsnõustajaga ja Hazel ostab maja.

Hommikul pakib ta end ja oma agendi autosse (kuigi ta pole päris kindel, kas ta ikka oskab autoga sõita), ning sõit lähebki Story Lake poole. 

Just siis, kui nad näevad linnakese silti, kukutab kohalik valgepea-merikotkas, hellitavalt Hani, autosse kala, mis sunnib Hazeli rooli järsult paremale keerama ja ta rammib linnakese silti. Ja seda kõike näeb pealt seesama nummi ehitaja. Siinkohal võiks öelda, et kõik ülejäänu läheb täpselt nii nagu te arvata võite, sest loomulikult on sellel lool õnnelik lõpp, kuid päris nii see ka pole.

See pole üks tüüpiline armastuslugu, kus alguses tulevane paar vihkab teineteist ja poole raamatu pealt jõutakse voodisse ja kolmveerandi peal viib miski neid lahku, et siis raamatu lõpuks taas kokku saada. Noh põhimõtteliselt on, kuid kuna Heazel on ikkagi autor, siis ei lase Lucy oma kangelannal koperdada kõikidesse neisse tüüpilistesse lõksudesse. Tõsi, ka Hazeli ja Cami suhe ei liigu sujuvalt õnneliku lõpu poole, kuid Lucy ei kasuta neid tavalisi lõkse, mis loole draamat lisavad, ta pigem kasutab neid tavalisi lõkse selleks, et lasta meie kangelastel oma suhet loomulikumalt tugevamaks muuta. Ta ei lase neil nurgas mossitada ja kiruda “Kuidas ta võis mulle mitte seda ja teist rääkida” unustades, et nad tunnevad üksteist vaid paar nädalat, nad ei saagi olla kõigest veel rääkinud, ta sunnib neid probleemidele otsa vaatama ja tunnistama ka oma vigu.

Ja seda kõike vürtsitavad humoorikad stseenid teiste kohalikega, rivaalitseva naaberlinnaga ning isepäiste loomadega. Loed ja naudid. Ja nüüd kui ma olen ka näinud härra Lucyt :) siis ma tean, kust Lucy oma inspiratsiooni saab :).