Hope in Action: A Memoir About the Courage to Lead

Raamat: Hope in Action: A Memoir About the Courage to Lead by Sanna Marin (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/224004320-hope-in-action 

Sanna Marin, kes oli ametisse astudes maailma noorim peaminister, jagab oma inspireerivat teekonda liidriks kujunemisel ning julgustab lugejaid maailmas muutusi ellu viima.
Raamatus “Hope in Action” viib Sanna Marin lugejad erakordsele rännakule läbi oma teedrajava karjääri ning kehastab uut tüüpi juhtimist. Kui ta sai vaid 34-aastaselt Soome peaministriks, oli ta tol hetkel maailma noorim riigijuht, pälvides rahvusvahelist tähelepanu oma progressiivsete ideede ja otsustava tegutsemisega kriisiolukordades.
Marini lugu on vastupidavuse ja lootuse lugu. Oma peres esimesena ülikooli jõudnuna murdis ta tõkkeid ning kujunes paljudele noortele tüdrukutele ja naistele kõrgelt hinnatud eeskujuks. Tema peaministriaega jäid mitmed ajaloolised verstapostid – ta juhtis Soomet läbi COVID-19 pandeemia ning tema valitsus viis ellu reforme, mis käsitlesid kliimamuutusi, sotsiaalset õiglust ja võrdsust. Samuti aitas ta riigil toime tulla naaberriigi Venemaa laastava täiemahulise sissetungiga Ukrainasse ning Soome kiire liitumisega NATOga – see oli alliansi ajaloo kiireim liitumisprotsess.
Elavate meenutuste kaudu jagab Marin, kuidas ta ületas märkimisväärseid poliitilisi väljakutseid ning tuli toime olukorraga, kus tema isiklik elu muutus avalikuks – näiteks juhtumiga, mis vallandas meediatormi ja ajendas naisi üle kogu maailma talle toetust avaldama.
“Hope in Action” on enamat kui mälestusteraamat – see on üleskutse tegudele. Marin julgustab järgmise põlvkonna liidreid tooma oma töösse kogu oma isiksuse. Tema lugu on jõustav tõestus sellest, millised võimalused meil on päriselt muutusi ellu viia.

Nonfiction, Memoir, Biography, Politics

Sanna Marini memuaare on päris hea kuulata. Tõsi, ta läheb võibolla liiga süvitsi sellesse, kuidas ta üldse poliitika juurde jõudis ja miks ta valis selle tee nagu ta valis, ning kes kõik teda tema teel on mõjutanud ja innustanud, kuid samas ta räägib kõigest nii kaasakiskuvalt ja positiivselt vaatamata sellele, et teema ei pruugi olla sugugi meeldiv, kuid ta ei kahetse midagi ja ta pole kibestunud ei pressi ega kolleegide peale, kes tegid tema elu tunduvalt raskemaks kui mõne tema meeskolleegil on tehtud, kes on olnud samades situatsioonides kui tema.

Sanna Marini senise elu kõige silmapaistvamad hetked on olnud käesoleva kümnendi kõige raskematel aegadel, kuid ta ei vaata sellele tagasi negatiivselt, ta ei otsi vigu ei enda ega teiste käitumisest, ta räägib asjadest nii nagu need olid, nii nagu tema neid siis koges ja nagu ta neid nüüd analüüsida saab.

Ma kujutan ette, et kümne aasta pärast on see raamat suurepärane inspiratsiooni allikas noortele neidudele, kes plaanivad oma tuleviku poliitikaga siduda, sest sellest loost on nii mõndagi õppida, kuid praegu, kui kõik see, millest räägitakse on ikka veel värske, siis loed seda kui tagasivaadet eelmisele nädalale ning ei suuda veel väga sügavale süübida, kuid vaatamata sellele, on seda väga huvitav kuulata. 

Ebamugav tõde

Raamat: Uncomfortable Truth by Anna Mathur, tõlge Ivika Arumäe (2026) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/246568124-ebamugav-t-de 

„On inimesi, kellele ma ei meeldi.“

„Ma kaotan inimese, keda armastan“

„Ma ei saa sellega hakkama.“

Need sõnad toitsid pidevalt mu ärevust ja õudusunenägusid. Vean kihla, et need pole teilegi võõrad.

Meie hirmude taga on möödapääsmatud elutõed: kõik saab ükskord lõpu, elus tuleb ette halbu asju, ma ei suuda kõike kontrollida.

Kogenud psühhoterapeudina, sain aru, et lõputu energia suunamine katsetesse ohjata ohjamatut on meie pideva väsimuse, ärevuse ja muretsemise põhjus. Hirmude eiramine ei muuda neid olematuks, kuid vähendab nende võimu. Otsustasin kasutada teistsugust lähenemist ja see muutis mu maailma.

Selle asemel, et teha kõik vääramatute elutõdede pehmendamiseks ja vältimiseks, püüdsin neid sügavuti mõista. Seda lähenemist kasutades avastasin koos klientidega, et hirmu haare hakkas lõdvenema. Meie elu muutus teadlikumaks ja rahulikumaks.

Niisiis, astuge oma hirmudele vastu, peatükkhaaval, ja te saate teada, mida suudate, kui muretsemine, kahtlused ja soov inimestele meeldida teid enam tagasi ei hoia.

Nonfiction, Self Help

See on täpselt selline raamat, mis võiks olla voodikapil või siis raamaturiiulis kättesaadaval kohal, et siis vahel kätte võtta ja endale meelde tuletada, et elu pole alati õnnelik ja see on normaalne, ning ka see on normaalne, et sa ei meeldigi kõigile inimestele. Ja me kõik teeme vigu ning see pole maailmalõpp. Ja me kõik oleme surelikud ja seda juba sünnist saati, küsimus on lihtsalt kuna on see viimane päev.

Jah, elu on valus ja sellega tuleb hakkama saada. Hirmul on suured silmad ja need silmad näevad palju, kas uusi võimalusi.
Kas me kõik peaks seda lugema? Võibolla, võibolla ka mitte. See pole raamat, mida lugeda siis kui on raske, siis oleks see nagu haavale soola valamine, see on pigem selline ennetav lugemine, et oskaks valmis olla.

Maitsed minu elus

Raamat: Taste: My Life Through Food by Stanley Tucci (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61140034-maitsed-minu-elus 

Auhinnatud näitleja ja kirglik toidule pühendunud Stanley Tucci on kirjutanud sooja ja intiimse mälestusteraamatu ona elust nii köögis kui ka väljaspool seda.

Enne kui Stanley Tuccist sai üldtuntud nimi tänu filmidele “Saatan kannab Pradat”, “Näljamängud” ja täiuslikule Negronile, kasvas ta üles itaalia-ameerika perekonnas, kus iga õhtu möödus söögilaua ümber. Ta jagas nende ühiste söögikordade võlu meiega raamatutes The Tucci Cookbook ja The Tucci Table ning nüüd viib ta meid retseptidest kaugemale, nende taga peituvate lugudeni.

“Maitsed minu elus” on mõtisklus toidu ja elu kokkupuutepunktidest, täis lugusid lapsepõlvest Westchesteris New Yorgis, gurmeefilmide “Big Night” ja “Julie & Julia” ettevalmistamisest ja filmimisest, armumisest õhtusöögi ajal ning sellest, kuidas ta koos oma abikaasaga lõi nende lastele vestlusi käivitavaid söögikordi. Selle gastronoomilise teekonna iga suutäis, läbi heade ja halbade aegade, viietärniroogade ja kõrbema läinud toitude, on sama südamlik ja nauditav kui eelminegi.

Nonfiction, Memoir

Kes meist poleks näinud vähemalt ühte, noh tegelikult kümmet filmi, kus Tucci kaasa teeb? Endiselt kestab see aeg, et raske on leida filmi kus teda pole :). Ja kui teil tänu sellele temast veel villand pole, siis on ta ka paljudes telesarjades :), ning nüüd ka lisaks toitudega seotud raamatutes.
Jah, ta on andekas, kuid täpselt samuti nagu ei taha igal toidukorral süüa vaid pastat, isegi kui see on erineva kastmega, saab ka Tuccis mingi hetk küllalt.
Tõsi ta on, ta teab toidust palju, isegi kui paljud tema toidujutud selles raamatus on ameeriklaste lemmikutest, siis ta teab millest ta kirjutab. 

Ja tema elu on olnud sündmusterohke ja ta on kogenud väga raskeid hetki.

Kuid kokkuvõttes ei jäta ta tegelikult endast üldsegi mitte meeldiva inimese muljet. See võib vabalt olla ka vaid minu kiiks, kuid mind ärritasid siin raamatus mitmeki asjad, seega ei ühine ma üleüldise kiidulauluga.

U2: Until the End of the World

Raamat: U2: Until the End of the World by Bradley Morgan (2025) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/234383020-u2 

Tähista U2 50. tegutsemisaastat selle karjääri määratleva retrospektiiviga, mis on täis intervjuusid, telgitaguseid lugusid ja suurepäraseid fotosid. Naudi enam kui 150 olulist pilti, mis jälgivad ansambli teekonda Dublini pubides esinemisest kuni väljamüüdud areenituurideni.

Muusikaajakirjanik Bradley Morgan sukeldub sügavuti U2 ajalukku, pakkudes intiimset pilku ansambli kujunemisele ja nende ainulaadse kõla sünnile. Albumitest Boy kuni The Joshua Tree, Achtung Baby ja kaugemalegi — vapustavate fotode ja telgitaguste lugude kaudu saab näha, kuidas iga album tähistas loomingulist arengut ja kinnistas U2 staatust muusikaliste pioneeridena.

Selle kaunilt illustreeritud raamatu iga lehekülg läheb post-punkmuusikast kaugemale, et uurida U2 sügavat pühendumust ühiskondlikule aktivismile ja nende väsimatuid pingutusi maailma paremaks muutmisel. Alates Live Aid kontserdist kuni Amnesty International-ini välja — U2 mõju globaalsetele probleemidele on sama märkimisväärne kui nende muusikaline pärand. Retrospektiiv pakub ka haruldast pilguheitu bändiliikmete isiklikku ellu ja omavahelistesse suhetesse. Tutvu Bono, The Edge, Adam Clayton ja Larry Mullen Jr.-iga kui indiviidide, sõprade ja jõududega, kes seisavad U2 kestva edu taga.

Until the End of the World on ansambli lõplik ja põhjalik ajalugu. See on raamat, mis köidab nii paadunud fänne kui ka uusi avastajaid, pakkudes värskeid vaatenurki ansambli loomingule, visioonile ja vastupidavusele.

Nonfiction, Study

See on väga pähjalik uurimustöö tuntud Iiri bändist U2, kust nad alguse said ja kuidas nad on läbi aastate muutunud ja arenenud. Siin on palju pilte ja palju laulusõnade seletusi. Lisaks ka bändiliikmete poliitilisi sõnumeid ja muusikalisi otsinguid.
Mõte, mille mina sellest raamatust sain on selline - selleks, et Ameerika muusikamaailmas läbi lüüa, pead sa olema:
* Iirlane

* Poliitiliselt aktiivne

* lisma oma muusikasse Ameerikas kodustatud muusikat

* Muutma oma muusikastiili iga kümnendi takka
* Kõige tähtsamad on need kaks esimest punkti.
Miks sellised mõtted? Ma olen vaadanud igasuguste muusikasuuruste lugude kohta tehtud filme ja kõigil on olnud sama probleem - ülejäänud maailm armastab neid, kuid Ameerikas jäävad nad vaid väheste lemmikuteks. Kuid U2, läks ja vallutas, sest seal ootas neid suur Iirlaste kogukond; nad laulsid ja rääkisid poliitilistel teemadel ja nad tutvusid kohaliku muusikaga, mida nad sidusid oma muusikaga.
U2 on kõigi nende aastakümnete jooksul korduvalt oma muusikastiili muutnud ja neid on selle eest kiidetud (sama on teinud ka Taylor Swift ja tema on selle pärast vaid kriitikat kuulnud).
Ja tegelt ka, paljud teavadki neid selle tõttu, et Bono käib ja korraldab igasuguseid heategevuslike asju, kas siis bändiga või üksi, kuid ta on väga aktiivne ja seda pannakse tähele, isegi kui muusika ei ole inimestele nii tähtis.

Seda on huvitav lugeda, kuid see on kokku pandud juba olemasolevate materjalide põhjal, mitte bändiliikmetega rääkides, seega on see korralik uurimustöö.

Valetajad minu ümber

Raamat: Omgiven av lögnare by Thomas Erikson, tõlge Liisa Koppelmaa (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/233659768-valetajad-minu-mber

Kas teil on olnud tunne, et teie sõber ei räägi teile kogu lugu? Või et teie kolleegi vastus ei ole täielik tõde? Uuringud näitavad, et inimesed, kes pole kunagi varem kohtunud, valetavad üksteisele esimese viie minuti jooksul kuni kolm korda. Kas see on tõesti tõsi?

Raamat annab teile juhiseid ning nippe, kuidas paljastada tõeline valetaja, kuidas valetajatega toime tulla ning näha läbi ebatõed, aga ka seda, kuidas valetada nii, et ise vahele ei jää. Lihtsa, neljavärvilise skeemi abil saab õppida, kuidas end ebasiiruse eest kaitsta, kuidas eristada tõde valest, kuidas elada usaldusväärsemat ja rahulikumat elu.

Ajastul, kus valed lendavad reaktiivlennukitel ja tõde sõidab hobuvankritel, on see oluline lugemine kõigile, kes ei taha end petta lasta.
Psychology, Nonfiction, Self Help

Nagu Eriksoni raamatutes ikka, siis tuletatakse ka siin meelde kõiki neid nelja isiksuse tüüpi ja vaadeldakse kuidas need neli värvi valetavad.
Kui tõde tunnistada, siis me olemegi jõudnud valetamist õhutavasse kultuuriruumi: kõigis filmides, sarjades, raamatutes algavad lood tihti valedega, mis siis lähevad üle ilusaks armastuslooks või julmaks mõrvalooks, kus pahar loodab pääseda vaid vabandust paludes. Valesid on meie ümber nii palju ja some soosib seda kõigi nende filtrite ja AI abilistega. Keegi ei tea enam, mis on tõde ja mis vale.
Selles raamatus on sellest kõigest juttu ja see aitab ka natuke selles valede maailmas orjenteeruda, kuid samas on see juba ka aegunud, sest uusi valetamise abilisi on nii palju juba vahepeal juurde loodud. Ju meil tuleb lihtsat leppida sellega, et kõik valetavad ja kogu aeg, lihtsalt tuleb aru saada, kui suured on need valed ja kuidas nad meid mõjutavad.

Kümme aastat Jaapanis. Erakirdne seiklus tõusva päikese maal

Raamat: Abroad in Japan by Chris Board, tõlge Marianne Ots (2023) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/221829037-k-mme-aastat-jaapanis-erakordne-seiklus-t-usva-p-ikese-maal

Põhja-Jaapani väikelinna saabudes muretses inglane Chris Broad, et on teinud suure vea. Ta ei osanud jaapani keelt, samuti polnud tal vähimatki aimu õpetamisest. Kas temast pidi saama Jaapani ajaloo kõige kiiremini vallandatud õpetaja?
„Kümme aastat Jaapanis“ jutustab välismaal elatud aastakümnest ning kaosest ja kultuurišokist, mis sellega kaasas käivad. Informatiivne raamat on täis ka hirmnaljakaid ja põnevaid lugusid, püüdes lahti mõtestada üht maailma kõige keerukamat kultuuri.
Läbi kümne aasta ja kõigi neljakümne seitsme prefektuuri võtab Chris meid endaga kaasa nii lopsakatele riisipõldudele kui ka Tōkyō pöörastele neoonvalgustusega tänavatele. Oma filmilike hetkedega on „Kümme aastat Jaapanis“ erakordne ja kaasakiskuv seiklus tõusva päikese maal.
Nonfiction, Travel, Memoir

Miks küll ometi kirjutatakse tänapäeval memuaare, mis koosnevad enamuses lõpututest joomingutest.
Võtad raamatu kätte, loodad lugeda noore briti seiklustest õpetajana ja vlogijana Jaapanis, mis on kuulus oma toidu ja looduse poolest ja siis saad leheülgede kaupa juttu sellest, kuidas ta oma otsust kahetes ja kuidas ta veetis aastaid alkoholi uimas, süües ebatervislikult, ning veetis aega imelike sõprade seltsis.
Ma olen ilmselt imelik, kuid mina ei leidnud siit midagi hirmnaljakat ja informatiivne osa selles raamatus oli väga väike. Kui ma enne lugemist arvasin, et pärast lugemist tahan ka ise kindlasti sinna reisida, siis pärast lugemist kahtlen ma selles sügavalt. Kahjuks polnud tegu kaasakiskuva reisikirjaga.

Jane Austen’s Bookshelf

Raamat: Jane Austen’s Bookshelf by Rebecca Romney (2025) Hinne: B+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/214152206-jane-austen-s-bookshelf

Ammu enne seda, kui Rebecca Romneyst sai haruldaste raamatute kaupmees, oli ta pühendunud Jane Austeni lugeja. Talle meeldis, et Austeni raamatud võtsid naiste elu tõsiselt, käsitlesid suhteid vaimukuse ja enesekindlusega ning jätsid alati võimaluse õnnelikuks lõpuks. Ta luges neid ikka ja jälle, soovides sageli, et Austen oleks kirjutanud veel vähemalt ühe raamatu.
Kuid Austen ei olnud üksik geenius. Ta kirjutas ajal, mil naiskirjanikud katsetasid kirjanduses julgelt uusi vorme — ning vihjed nendele naistele ja nende erakordsetele teostele on Austeni loomingusse puistatud nagu leivapurud. Kõik tegelased raamatus Northanger Abbey, kes pole matsid, kiidavad Ann Radcliffe’i. Näidend, mis tekitab nii palju elevust raamatus Mansfield Park, on päriselt olemasolev teos näitekirjanik Elizabeth Inchbaldilt. Tegelikult pärineb väljend „pride and prejudice” Frances Burney teisest romaanist Cecilia. Naised, kelle raamatud seisid Jane Austeni raamaturiiulis, mõjutasid sügavalt tema loomingut; Austen imetles neid, arutas kirglikult nende teoseid sõpradega ning kasutas nende raamatute hindamist omamoodi mõõdupuuna, et otsustada, kas kellelgi on hea maitse. Aga kuhu need naised kadusid? Miks polnud Romney — hoolimata oma haridusest — neid kunagi lugenud? Või mõnel juhul neist isegi kuulnud? Ja miks ei peetud neid enam lääne kirjanduskaanoni osaks?
„Jane Austeni raamaturiiul” uurib Austeni kangelaste — lääne kirjandus kaanonist välja jäetud naiskirjanike — kadumist, et paljastada, kes nad olid, mida nad Austenile tähendasid ja kuidas nad unustati. Iga peatükk keskendub erinevale kirjanikule, sealhulgas Frances Burneyle, Ann Radcliffe’ile, Charlotte Lennoxile, Charlotte Smithile, Hannah More’ile, Elizabeth Inchbaldile, Hester Lynch Thrale Piozzile ja Maria Edgeworthile. Samuti kirjeldab Romney oma kogemust nende autorite lugemisel, nende teoste haruldaste eksemplaride leidmisel ning seoste avastamisel nende kirjutatu ja Austeni loomingu vahel.
Romney kogub nende kunagi kuulsate, nüüdseks unustatud kirjanike teoseid, taastades füüsiliselt Jane Austeni raamaturiiuli ning esitades veenva põhjenduse, miks need raamatud peaksid taas jõudma iga raamatusõbra lugemisnimekirja. „Jane Austeni raamaturiiul” julgustab vaatama kaugemale kohustuslike raamatute nimekirjadest, küsima, kes otsustab, mis sinna kuulub, ning looma omaenda lemmik romaanide kogu.
Nonfiction, History

See raamat sattus minu huviorbiiti tänu TikTokile :), sest Rebecca rääkis oma videotes nii kaasahaaravalt kõigist neist autoritest ja Austenist üldiselt, et kui raamat ilmus, siis polnud see ju üldsegi mitte ime, et ma raamatu ka endale soetasin.
Kui te olete klassikalise kirjanduse austaja ja teid huvitab natukenegi vanade raamatute äri (ma ei mõtle seda meil toimuvat möödunud aasta raamatute yagas müümist, vaid tõeliselt vanu raamatuid), siis see on raamat, mida tasub kohe kindlasti lugeda.
Romney seob väga huvitavalt Austeni kaasaegsete autorite lood sellega, kuidas ta nende raamatute esmatrükid leidis. Lisaks saab ka infot, kuidas selliste haruldustege tuleb ümber käia, et neid saaks ka veel kauges tulevikus lugeda.
Põhjus, miks me tänapäeval ei tea neid autoreid, on tegelikult väga lihtne - Austenil olid lihtsalt palju häälekamad järglased, kes avaldasid lisaks tema raamatute kordustrükkidele ka tema kirjavahetuse ja nende omad mälestused ja seda tehti järjekindlalt ajast aega. Teised autorid kadusid, kuna nad olid omas ajas millegi pärast skandaalsed või võtsid neilt nende kuulsuse nende abikaasad või lihtsalt kadusid teiste autorite sekka.
Mina olen ühte neist lugenud - Ann Radcliffe “The Mysteries of Udolpho” ja seda just tänu sellelel, et sellest on nii palju juttu “Northanger Abbey” raamatus. Paks raamat ja segane, kuid samas ka huvitav. Eks ole ka see põhjuseks, miks neid raamatuid pole tõlgitud, nad kõik on väga paksud.
Aga jah, see on raamat, mida klassika huviline võiks lugeda ja sealt saaksite nii mõnegi raamatu oma lugemist ootavate raamatute nimekirja juurde.

Sociopath: A Memoir

Raamat: Sociopath: A Memoir by Patric Gagne (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228029511-sociopath

Põnev ja paljastav memuaar, milles autor kirjeldab oma võitlust iseenda sotsiopaatiaga leppimisel ning püüab heita valgust sellele sageli halvustatavale ja valestimõistetud vaimsele häirele.
Patric Gagne mõistis juba enne lasteaeda minekut, et ta tekitab teistes ebamugavust. Midagi temas pani inimesed reageerima viisil, millest ta aru ei saanud. Ta kahtlustas, et põhjus peitus selles, et ta ei tundnud asju samamoodi nagu teised lapsed. Emotsioonid nagu hirm, süütunne ja empaatia olid talle kättesaamatud. Enamasti ei tundnud ta midagi. Ja talle ei meeldinud see tunne, mida „mittemiski” temas tekitas.
Ta andis endast parima, et teeselda nagu oleks ta kõigi teiste moodi, kuid pidev surve sobituda ühiskonda, mis tema teada temasuguseid ei aktsepteerinud, oli talumatu. Nii hakkas Patric varastama. Ta valetas. Mõnikord muutus ta vägivaldseks. Temast sai osav lukkude muukija ja kodudesse sissemurdja. Kõike selle nimel, et asendada tühjus… millegagi.
Ülikoolis sai Patric lõpuks kinnituse sellele, mida ta oli kaua kahtlustanud – ta oli sotsiopaat. Kuid kuigi tegemist oli esimese isiksusehäirega, mida kirjeldati juba enam kui 200 aastat tagasi, olid vaimse tervise spetsialistid sotsiopaatiat aastakümneid tähelepanuta jätnud. Talle öeldi, et ravi ei ole ning lootust tavapäraseks eluks samuti mitte. Popkultuuris kujutatud sotsiopaadid – hullumeelsed, kurikaelad ja koletised – hakkasid teda kummitama. Tulevik näis sünge.
Kuid kui Patric kohtub taas vana kallimaga, näeb ta esimest korda võimalust eluks, mis ulatub kaugemale tema diagnoosist. Kui ta on võimeline armastama, peab see tähendama, et ta ei ole koletis. Oma kallima (ja mitmete kummaliste tegelaste) abiga alustab ta teekonda, et tõestada: ka miljonid ameeriklased, kes jagavad tema diagnoosi, ei ole sugugi kõik koletised.
Nonfiction, Memoir

Huvitav lugemine!
Lugedes seda mõistad, et tegelikult ümbritseb meid palju inimesi, kellel on sotsiopaadi kalduvusi, lihtsalt meie kultuurikeskkonnas ei paista nad nii silma kui Ameerikas, sest meie kultuuris ei pea sa pidevalt naeratama ja rääkima ja kõigele ülevõlli kaasa elama ja oma iga mõtet ja tunnet sõnadesse panema. Meil on võimalik olla omaette, täiesti tuima näoga, hoides oma mõtted ja tunded endale. Meile õpetatakse väiksest peale, et kui me midagi ei oska, tuleb meil vaadata teisi ja nende pealt õppida ja seda me ka teeme ja sedasi ei pannagi meid tähele.
Jah, vahel on raske, sest kõiki asju ei saa õppida teiste pealt, kuid me oleme kohanemisaldid ja üha enam leiutatakse asju, mis aitavad meil end ümbritsevast välja lülitada. Täname südamest kõrvaklappide eest!

Et siis, kui te ka ennast ära ei tunne, siis on see väga informatiivne lugemine.

Sofie maailm

Raamat: Sofies verden by Jostein Gaarder, tõlge Karel Zova (2023) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/229028386-sofie-maailm

„Sofie maailm” on ühtaegu filosoofia ajalugu ja romaan kahest 15-aastasest norra tüdrukust, kelle elud jutustuse käigus põimuvad, nii et on raske otsustada, kus lõpeb Sofie ja kus algab Hilde. Kõik saab alguse salapärastest kirjadest, millest osa on määratud Hildele, kuid saabuvad Sofiele, teised sisaldavad põnevaid filosoofia loenguid. Müstikat tuleb aina juurde.
Philosophy, Fantasy Kui ma seda lugema hakkasin ei olnud mul ausalt öeldes mitte mingit ettekujutust, millega tegu on. Ma teadsin, et see on noorte raamat ja see oligi kõik. Aga et see on tegelikult noortele kirjutatud lõhikokkuvõte filosoofia ajaloost, mis on kokku segatud tüdruku isa otsingutega, seda ma küll oodata ei osanud.

Kas oli hea lugemine? Nii ja naa. Ühtpidi on ju huvitav lugeda filosoofia ajalugu, kuid kas ma tahan et selle taustal oleks noore inimese enese- ja isa otsingud? Ma ei tea. Segane lugemine oli ja sellepärast võttis selle raamatu lugemine ka väga kaua aega.

Tahan

Raamat: Want by Gillian Anderson, tõlge Eliine Porval (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/230091816-tahan 

Mida sa tahad, kui keegi sind ei näe? Millest fantaseerid, kui tuled on kustus? Millisest seksist tõeliselt unistad? Kui räägime seksist, siis räägime ühtlasi naiseks olemisest ja emadusest, truudusetusest ja väärkohtlemisest, nõusolekust ja austusest, õiglusest ja võrdõiguslikkusest, armastusest ja vihast, mõnust ja valust. Aga nii paljud meist ei räägi sellest üldse. Armastatud näitleja Gillian Anderson on kogunud kokku sadu kirju ja tutvustab selles murrangulises raamatus anonüümseid seksuaalfantaasiaid naistelt üle kogu maailma (teiste hulgas ka tema enda anonüümne kiri). Need on kõik erakordsed – täis iha, intiimsust, rahuldust ja üle kõige vabadust. Unistad sa kellestki keelatust või kujutled end mitme partneriga? Eelistad sa õrna ja hoolivat seksi või ihaled kirglikku ja mängulist? Sõna saavad naised, kes pole kunagi seksinud, ja naised, kel on olnud rohkem partnereid, kui nad suudavad meenutada. Kõik need lood annavad võimaluse heita pilk naiste fantaasiate kõige salajasemasse ossa. „Tahan“ paljastab, mida naised seksist arvavad, kui neil on vabadus olla täiesti nemad ise.
Nonfiction

Kui olete näinud sarja “Sex education” siis te teate ka, et Gillian mängib seal psühholoogi, kes keskendub seksiga seotud probleemidele ja tänu sellele hakkan seksi ja suhte nõu koolis jagama ka tema teismeline poeg, aga see selleks.

Et siis kui tuli välja, et Gillan kogub naiste seksuaalfantaasiatest olin ma kindel, et see on raamat, mida ma tahan lugeda. 

Ei see ei ole raamat, mis peaks olema igal naisel öökapi sahtlis vibraatori kõrval, kuid see on raamat, mida võiks vähemalt korra lugeda ja siis võiks siit juba edasi minna erootika raamatute lugemise juurde.

Need lood on igast ilmakaarest (sõna otseses mõttes ja ka fantaasia mõttes). Neid saab rühmitada avatuse, otsekohesuse, suunitluse ja ka sisu järgi. Ei kõik ei fantaseeri kahe meetrisest musklites ja tatoveeringutega mehest kolmekümne sentimeetrise riistaga, fantaasiad puudutavad kõiksuguseid asju, mõni kirjutab pikemalt, teine lühidalt, mõne fantaasiaga saab kaasa minna, teine ei ole kohe üldse sinu tassike teed.

Nagu ma juba ütlesin, see on raamat, mida võiks vähemalt korra lugeda ja siis saad juba edasi või tagasi minna oma fantaasiate juurde.

Wandering Through Life

Raamat: Wandering Through Life by Donna Leon (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/216952619-wandering-through-life 

Donna Leon võtab oma uskumatu elu kokku mitmetes armsates, iroonilistes, naljakates lugudes, andes lugejale tunda, et ta elus on toimunud palju rohkem, kui ta esialgu plaanis.

Lapsepõlv koos perega New Jerseys, tihedad vanavanemate farmi külastused, kus ootasid armastatud loomad ja suved täis tomatite kasvatamist teeäärsel põllul. Esimesed kokkupuuted klassikalise muusikaga ja ooteriga, mis rikastasid ta elu. Sealt ka reisikirg. 1976 otsustas ta ühtäkki minna Inglise keelt õpetama Iraani enne kui ta avastas end keset 1979 aasta revolutsiooni. Pärast õpetamist Hiinas ja Saudia Araabias, jõudis ta lõpuks Veneetsiasse. Leonil on aastakümneid kestev armulugu Itaaliaga, alates esimesest maagilisest õhtusöögist koos sõbraga, kuni ideaalse cappuccino otsinguteni, või vanaemade sõjaliste manöövriteni toidukaupade ostmisel Rialto Turul. Mõned asjad püsivad sama läbi aegade: ooperi armastus, Handeni laulud eriti, tema keskkonnakaitse alane tegevus, mis väljendub tema mesilaste armastuses. Kuid siiski, kui Leon uurib oma sõbra magamistoa seinas olevat pragu, mille on tekitanud seitsme korruseliste kruiisilaevade pidev vibratsioon, kui laevad sõidavad Veneetsia ümber, tunnistab ta kurvalt, et massturism on tema linna talle palju vähem armsaks teinud.

Leon on hiljuti tähistanud oma kaheksakümnendat sünnipäeva ning astub vananemisele püstipäi vastu. Lood on täis muusikat, toitu ja head huumorit. "Ekseldes läbi elu" on vägagi personaalne lugu.

Memoir, Nonfiction, Biography

Eks ta ole ju ikka nii, et kui sa oled autorit ise näinud, temaga tehtud intervjuud kuulnud ja näed siis raamatut, millest oli jutt, siis sa ostad raamatu ja loed ta esimesel võimalusel läbi. Sedasi siis minuni see raamat jõudiski. Ma nägin teda Helsinki raamatumessil, seega tuli lugeda.

Jah, see oli huvitav jutukeste kogu. Ta elu on olnud täis uskumatuid kohti ja hetki. Ta on teinud oma elu kohta ootamatuid otsuseid hetke ajel, sattunud ohtlikesse olukordadesse. Kuid tema elus on olnud ka uskumatuid ja ilusaid hetki, kohtudes huvitavate inimestega või kogedes midagi meeli ergutavat esimest korda.

Kuid kõigi nende huvitavate lugude seas on ka moraalitsevaid lugusid, kuidas me oleme hoolimatud oma maailma vastu, kuidas me hävitame end ümbritsevat ilu ja kuidas vananemine on raske kuid samas rahuldustpakkuv.

Vot siis selline oli see Donna Leoni elul põhinev lühilugude kogumik. 

Ma pole lugenud ta krimi raamatuid, seega ma ei tea, kas need on samas stiilis kirjutatud. Osad neist lugudest olid samad, mida ta laval rääkis, kuid uskumatut elu on ta elanud ikkagi. Kokkuvõtteks võiks öelda: ma loodan, et ka minu elu kõrvalseisjale sama huvitav tundub :)

Energiavampiirid minu ümber: Kuidas tulla toime nendega, kes sind lihtsalt hulluks ajavad

Raamat: Omgiven av energitjuvar by Thomas Erikson, tõlge Liisa Koppelmaa (2023) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/204419271-wild-scottish-beauty 

Me kõik oleme seda kogenud. Ühel hetkel pulbitseme energiast, järgmisel on aga kogu jõud kadunud. Põhjuseks võib olla mõni ilming või sündmus, kuid enamasti on selleks mõni inimene. Mõned neist suudavad meid energiast täielikult tühjaks tõmmata.

Kuid mul on sulle hea uudis. See ei pea niimoodi olema. Käesolev raamat toob välja momendid, mida peaksid silmas pidama.

Kui sa oled ümbritseva suhtes tähelepanelik ja teadlik sellest, millele enamasti reageerid, on lihtne järgida ka selle raamatu juhiseid. Sa õpid, kuidas tulla toime kõige tavalisemate energiavampiiridega, muu hulgas ka iseendaga.

Pole mõtet asja ilustada: mõnikord oled ka iseendast surmani tüdinenud. Saad teada, kuidas vältida viivitamist, säästa energiat ning kasutada oma aega kõige tõhusamal moel.

Self Help, Nonfiction

Kui olete varasemaid Eriksoni raamatuid lugenud, siis tuleb siin raamatus palju tuttavat ette, sest eks ole ju energiavampiirid osa psühhopaatidest ja nartsisistidest, siin on lihtsalt rohkem tähelepanu pööratud just neile, kes teid energiast tühjaks tõmbavad. Küsimus on lihtsalt selles, kas me paneme seda tähele või mitte ja kas me oskame end selle eest kaitsta. 

Kõige lihtsam on end muidugi kaitsta sellega, kui te ei suhtle enam nende isikutega, kellega suhtlemine mõjub teile kurnavalt ja pärast nendega koos olemist vajate enda aega, et taas oma tühjaks tõmmatud akud täita ja enesehinnangut taastada.

Kuid taas kord tekkis mul küsimus, kuidas end kaitsta, kui selline isik on sinu kõige lähim sugulane, kellega suhtlemist sa ei saa lõpetada?

Aga jah, sellest on kasu, et ära tunda neid punaseid lippe, mida energiavampiirid enda käitumisega tõstavad, et saaks end kaitsta. Kui juba on tema raamatute lugemisega alustatud, siis on mõtekas ka jätkata, kinnitab juba loetut ja laiendab varem alustatud teemasid.

Elu enesega võidu

Raamat: Running With Raven by Laura Le Huttenbach, (2017) H, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35426343-elu-enesega-v-idu 

Imetlusväärne lugu jooksumaailma legendist, tema raugematust kirest ja hiiglasuurest kogukonnast, keda ta inspireerib.

1975. aastal andis 25-aastane Robert „Kaaren“ Kraft uusaastalubaduse, et jookseb iga päev Miamis South Beachi rannaribal kaheksa miili. 125 000 miili hiljem pole tal nägemata jäänud ükski päikeseloojang. Ta on alati seal.

Selle pika teekonna jooksul on Kaaren muutnud tuhandete inimeste elusid. Temaga koos on jooksmas käidud kõikidest USA osariikidest ja 87 riigist üle maailma. Kõik jooksjad on leidnud uusi sõpru ja inspiratsiooni – ning saanud muidugi ka hüüdnime. Teiste hulgas ka raamatu autor Valge Välk, kes kuulis avameelseid ja südamlikke lugusid nii Kaarnast kui ka tema kogukonnast. Oma siira ja vahetu olemisega jättis Kaaren temasse nagu ka paljudesse teistesse kustumatu mulje.

Memoir, Nonfiction, Sport

Kas te olete jooksja? Kas jooksete iga päev? Iga päev sama pika maa, samal ajal, samas kohas, samade riietega?

Enamus meist ei tee seda. Me võime jooksjad olla, kuid me vajame vaheldust, me vajame puhkust ja me vajame puhtaid riideid. Kaaren aga hoiab kinni oma harjumustest, tulgu taevast või pustnuge või pühkigu või ookean selle rannariba merre, kus tema jooksmas käib, ta ei jäta. Ühtepidi võib sellist meelekindlust austada, kuid samas tundub see rohkem olevad kinnisidee kui tervisele mõtlemine. 

Asusin seda lugema kui elulugu, kuid mingi hetk jättis ta pigem mulje ammu antud lubaduse ülejala täitmisest, sest Karen ei andesta kellelegi, kui nad ei täida talle antud lubadust ja kuna Laura oli talle kunagi raamatut lubanud, pidi ta seda ka tegema, isegi kui raamat jätab lahja mulje. Samas me ju ei tea, Kaaren on väga kindlameelne tegelane, seega võis ta vabalt ise nõuda, et see raamat oleks selline nagu ta on, sest vahepeal jääb küll tunne, et soovi korral oleks saanud lisada rohkem Kaarna jooksukaaslaste kommentaare, või siis Miami South Beachi ajalugu, või isegi Kaarna enda lugu on mõneti hüplik.

Jah, nende jaoks kes on ise sellel rannal Miamis jooksnud, või kes on samasugused kinnisideega jooksjad, võivad sellest raamatust midagi leida, kuid mind see lugu uuesti jooksma ei pannud, sest mina ei tahaks joosta jalgadel, mis ähvardavad mind peagi alt vedada. 

Samas, kui olete Miamisse minemas, siis hoidke silm peal  Kareni jooksudel https://www.ravenrun.net/run/