Hinne:
B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30292274-i-m-still-here
Elsa on olnud koomas viis kuud. Kõik lootus, et ta veel ärkaks on
kadunud ja tema arstid ning perekond peavad silmitsi seisma otsusega, kas
lülitada välja teda elus hoidvad masinad … Kuid nad ei tea, et viimased paar
nädalat, on Elsa hakanud teadvusele tulema; ta teab kus ta on ning ta kuuleb
enda ümber rääkimist, kuid ta ei saa neile kuidagi märku anda, et ta on ikka
veel siin.
Thibault on haiglas oma venda külastamas, kes on purjus peaga sõites
põhjustanud avarii, mis tappis kaks teismelist tüdrukut. Thibaulti emotsioonid
on laes ning ta vajab kohta, kus sellest kõigest eemalduda ning ta satub Elsa
tuppa. Ta näeb neidu seal nii rahulikult lamamas ning ta ei suuda kuidagi
uskuda, et Elsa ei ole lihtsalt unehõlmas.
Thibault hakkab Elsat külastama igal võimalusel. Ja ta saab Elsa kohta
rohkem teada läbi Elsa sõprade ja perekonna, ning siis ta adub, et tal hakkavad
tekkima tunded Elsa vastu. Ning kui Thibault Elsaga räägib, ei saa ta lahti
tundest, et Elsa kuuleb igat ta sõna …
Elsa jaoks on iga Thibaulti külastus, kui sõõm värsket õhku. Lõpuks on
tema juures keegi, kes räägib temaga kui reaalse inimesega. Kes paneb ta
naerma. Ning kes annab talle põhjust võidelda …
Ning sedasi algabki armastuslugu, mis võib väga vabalt päästa nende
mõlemi elud …
Romance,
Drama
Ma olen ikka
veel siin, on armas kuid samas ka kurb armastulugu, kus kaks noort inimest kes
pole tegelikult kunagi kohtunud, üksteisesse armuvad. See meenutas mulle vägagi
hiljuti loetud Antoine Lauraine raamatut Punane päevaraamat – samuti armastuslugu
kahe noore vahel, kes reaalselt kohtunud pole, tüdruk on koomas ning poiss
armub, uurides vaid ta käekotti ja selle sisu. Ja see oli selline lugu, mida
oleks vägagi kerge filmiks teha.
Loo
peategelased on Elsa ja Thibault. Elsa on haiglas, sügavas koomas ning ta
arstid on juba lootuse kaotanud, et ta võiks kunagi ärgata. Kuid Elsa kuuleb
enda ümber toimuvat ning tasapisi hakkab ta ka tundma end ümbritsevat tegevust,
kuid kuna ta on kuulutatud lootusetuks juhtumiks, siis ei pööra keegi
tähelepanu nendele väikestele muudatustele, mida ta on saavutanud, et nad
märkaksid, et ta on ikka veel siin.
Thibault tuleb
haiglasse koos oma emaga, et venda külastada. Ta pole ise tegelikult veel
kordagi venna juurde läinud, sest ta on venna hooletuse pärast tema peale väga
vihane, kuna vend põhjustas purjus peaga avarii, mis tappis kaks teismelist
tüdrukut ja ta ei suuda oma vennale andestada. Seega siseneb ta ühel päeval
kogemata valesse tuppa ja see osutub Elsa toaks. Thibault loeb ta haigekaart,
räägib Elsaga ning ta tunneb end Elsa toas nii turvaliselt, et ta saab lõpuks
magada.
Elsa sõbrad
satuvad Thibaluti peale ja seega kuuleb ta Elsa õnnetuse ja ka tema enda kohta
täpsemalt. Iga kord kui ta taas ema haiglasse peab tooma läheb ta ise hoopis
Elsa tuppa ja mida rohkem ta haiglas on, seda tähtsamaks Elsa talle saab. Ja Thibault
ootab kannatamatult, et Elsa ärkaks.
Elsale meeldib
Thibault hääl, see on tema jaoks hääl, mis on täis värve nagu vikerkaar. Kuid ta
kuuleb ka kuidas arstid ta vanematele peale käivad, et nad ära otsustaksid. Kuid
Elsa on ju veel siin, ta tahab näha seda, kes on selle vikerkaare hääle taga,
seega annab ta oma kehale käsu – keera pead ja ava silmad.
Sellel lool ei
ole „elasid õnnelikult elu lõpuni“ lõppu, kuid lõpp on väga positiivne. Ja
kuigi lugu meenutab ka väga oma stiililt Nicolas Sparksi, eriti lugu Elu Valikud
ja Elsa kirjeldus toob elavalt silme ette Disney Elsa, siis on see ikkagi üks
väga armas lugu.