Kassid, kes valvavad meie üle

Raamat: みとりねこ  by Hiro Arikawa, tõlge Margit Juurikas (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/62711514-kassid-kes-valvavad-meie-le 

Hiro Arikawa „Kassid, kes valvavad meie üle“ sisaldab tema „Rändava kassi kroonikate“ harulugusid, mis oma sooja huumori ja südamlikkusega vihjavad, et alati on su kõrval keegi, kes võib su elu muuta, isegi kui sa seda ei aima. Kass on valmis seda ka oma käpajäljega kinnitama. Spin, kelle mees võtab majja, kui naine sünnitusjärgselt vanematekodus viibib; Ten, kes kiindub isekasse perepeasse; Kōta, kes tahab Hiromist kasvõi ühe päeva kauem elada… Kui inimese ja kassi teed ristuvad, arvab inimene, et on võtnud kassi enda hoole alla, mõtlemata võimalusele, et äkki elab ta ise kassi valvsa pilgu all. Nende ühine aeg on piiratud: inimene kasvab aeglasemalt kui kass ja kass vananeb kiiremini kui inimene. Koos veedetud aja jooksul võib nende mõlema elus juhtuda kurbi sündmusi, kuid elu kassiga ei ole kunagi kurb.

Short Stories, Humor, Grief

Kui teile meeldivad kassid ja te tahate lugeda midagi, mis on üheaegselt muhe,  soe kui kaisutus ning hinge lammutavalt kurb, siis see on see raamat. Need lood on täpselt kassilikud, hüpates vahel siia ja sinna, vahel olles jutustaja vahel osaline, kasvades koos looga ja inimestega või jälgides inimeste kasvamist. Kassiinimesed mõistavad neid lugusid.

Ma pole lugenud “Rändava kassi kroonikaid”, kuid ma olen lugenud paljusid Jaapani autorite kassilugusid ja seega need lood olid väga armsalt äratuntavad, kuid samas ka nii erilised.

Ning taas kord tuli mõte, et äkki ikka peaks leidma oma elus kohta ka kassile ja leppima teadmisega, et mina olen osa kogu nende elust, kuid nemad on minuga vaid lühikest aega. Vaatab.

Suurepärane raamat, kuid seda peab lugema õigel hetkel.

Postmarked December

Raamat: Postmarked December by Jenny Hale (2026) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/250552980-postmarked-december 

Aasta pärast seda, kui Heather Hart kaotas vähi tõttu oma abikaasa Toby, tundub tema lemmikaastaaeg talle pigem kummituslinnana – kuni saabub salapärane punavalge ümbrik, milles palutakse tal minna ühte lähedalasuvasse paika. Kaasas olev sõnum näib olevat Tobylt endalt, sest selles on üksikasju, mida võis teada ainult tema.

Kohapeal saab ta järgmise ümbriku uue sihtkohaga. Sõnumid jätkuvad kogu pühade aja. Iga uus sedel on täis vihjeid, mis saadavad Heatheri mälestusteradadele ning juhatavad uude paika, kus ta saab teada, mis edasi saab.

Otsustanud välja selgitada, kust anonüümsed kaardid pärinevad, asub Heather maagilisele rännakule, avastades teekonnal taas armastuse, kaotuse ja lootuse. Teel kohtub ta uskumatult karismaatilise ja sõbraliku Nicholas Monroe’ga, kes ilmub tema teele otsekui jõuluime. Kas mees aitab tal saladuse lahendada või pöörab hoopis Heatheri maailma pea peale, tuues päevavalgele oma enda saladused?

Drama, Romance

Kõige lihtsam on seda raamatut tutvustada niiviisi: Cecelia Aherni “P.S. I Love You” tänapäevane ja palju nõrgem jõuluversioon.

Ka siin tulevad sõnumid otsekui “mulla alt”, püüdes aidata Heatherit leinas välja tuua, teda taas eluga tutvustades, talle uut armastust pakkudes ja uut suunda elus näidates. Kuid tänapäeval ei saa ju surnu lihtsalt kirju saata, ilma et saaja ei kahtlustaks jälitajat/petturit/meediat. Ja loomulikult peab olema sõbranna, kes esmalt karjub kõigest kõrist “HUNT”, siis kinnitab kogu südamest, et lesk on leidnud uue armastuse, selle järel näeb kõikjal perverte ja lõpuks tõmbab peaaegu ise kingitud kleidil luku selja tagant kinni ja lükkab “Tuhkatriinu” tema tõlda.
See kuidas emotsioonid käivad üles ja alla, ning kuidas armastusest saab vihkamine ja siis taas armastus on nii jabur ja nii kunstlik, et seda raamatut on suisa võimatu heaks raamatuks pidada. Ühtepidi on siin liiga vähe infot ja teistpidi toimub siin liiga palju ning raamatu romantiline osa on kui sadul ühe armsa roosa loomaksese seljas.

Tänapäeval ei toimi enam see kirjad-surnud-abikaasalt-uue-armastuse-leidmiseks süžeemall, sest maailmast on kadunud usaldus tundmatu suhtes ja kui see mall veel siduda vaenlastest-armastajateks malliga, siis süvendab see veelgi rohkem ebamugavustunnet.

Mõte on lool hea, kuid teostus ei ole hea.

The Correspondent

Raamat: The Correspondent by Virginia Evans (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/223001257-the-correspondent 

Sybil Van Antwerp on kogu oma elu püüdnud kirjade abil mõista maailma ja oma kohta selles. Peaaegu iga päev kirjutab Sybil kirju – oma vennale, parimale sõbrale, ülikooli rektorile, kes ei luba tal kuulata ainet, mida ta sooviks õppida, ning Joan Didionile ja Larry McMurtryle ning teistele autoritele, et avaldada neile oma arvamust nende viimaste raamatute kohta. Ja siis on veel üks inimene, kellele ta kirjutab sageli, kuid kelle kirju ta kunagi teele ei saada.

Sybil usub, et tema elu jätkub samamoodi nagu alati. Ta on olnud tütar, ema, vanaema, abikaasa, lahutatud naine ja tunnustatud jurist – ta on elanud pika ja sisuka elu. Kuid kui saabuvad kirjad sunnivad teda taas silmitsi seisma ühe oma elu kõige valusama perioodiga, mõistab Sybil, et kiri, mida ta on aastaid kirjutanud, peab lõpuks saama loetud. Ja et ta ei saa oma eluga edasi minna enne, kui leiab endas jõu andestada.

Sybil Van Antwerpi kirjad võivad näida „väikese asjana“, kuid Sybil ise võib osutuda üheks meeldejäävaimaks tegelaseks, kellest olete kunagi lugenud.

Drama, Family

“Kirjavahetus” on raamat, mis koosneb kirjadest, mida Sybil Van Antwerp, kirjutab ja loeb. Need kirjad on nagu kirjad ikka, pakkudes lugejatele killukesi Sybili ja tema lähedaste elust. Need killukesed võivad olla rõõmsad, kurvad, informatiivsed ja sisu täiendavad, kuid nad on siiski vaid killukesed suuremast pildist. Mida kaugemale lugemisega jõuda ja mida parem on lugeja fantaasia, seda huvitavama pildi te lõpuks kokku saate.

Sybil on lapsendatud, ta on kirju hakanud kirjutama kuna ta pärisema kirjutas kirja ta kasuvanematele. Tal on olnud abikaasa ja kolm last, kuid raamat alguseks on ta abikaasast lahus ja tal on vaid kaks last. Ta on juba ammu pensionil, kuid tema aeg kohtus on tema elule oma jälje jätnud.

Tema elu on väga lihtne, ta kirjutab kirju, loeb raamatuid, tegeleb aiaga ja käib jalutamas. Tema elust saab pildikesi läbi tema lapsepõlvesõbrale, kolleegile, klienditeenindajale, vennale, naabrile, teismelisele poisile ja autoritele saadetud kirjade  ja nende vastuste läbi. Tal on saladus, mida ta jagab vaid valitutele ja tal on ka saladus, mida ta ei jaga kellelegi, isegi mitte oma endisele abikaasale. Lugejad saavad kaasa elada sellele, kuidas ta lepib teda ees ootavaga, kuidas ta kohaneb, kuidas ta leiab lõpuks pärast aastatepikkust hallust hetkeks valguse, mis laseb tal rahulikult lõpuni minna.

See on kaasahaarav lugemine. Lugejale söödetakse seda lugu killukese haaval. Sa õpid tundma Sybilit ja kõiki tema lähedasi, sa vihastad ja kurvastad koos temaga ja elad ka koos temaga läbi kõige raskemaid hetki, mis ühe inimese elus võib olla. 

Ma ei tea miks, aga vahepeal tabas mind seda lugedes täielik deja vu, nagu ma oleks seda raamatut juba varem lugenud, kuid ilmselgelt ma pole. Ja kuna on ka teada, et raamatust on tulemas film, siis mõtled ju ikka, kes minu arust võiks Sybilit mängida ning minu arust oleks Julia Ormond palju parem kui Jane Fonda.

Kesköö Pariisis

Raamat: Midnight in Paris by Gillian Harvey, tõlge Ülle Jälle (2025) Hinne: B+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/240657433-kesk-pariisis 

Kümme aastat. Kaks inimest. Viimane külaskäik.

Sophie ja Tom käisid esimest korda koos Pariisis tudengitena. Maailma kõige romantilisemas linnas nädalalõppu veetes oli armumine – linna ja teineteisesse – lihtsalt möödapääsmatu.

Nad otsustasid Pariisi naasta igal suvel ja pidasid sõna hetkeni, mil juhtus midagi, mis muutis nende maailma täielikult.

Sellest on möödas viis aastat ja Sophie on üksi teel Pariisi, et kohtuda Tomiga taas keskööl nende erilises paigas, Pont du Carrouselil.

Sest elu on nad lahku viinud. Ja nüüd peab Sophie Tomile midagi ütlema. Midagi sellist, mis muudab kõike …

Aasta kõige südantlõhestavam, jõudu andvam ja võimsam romaan. Ideaalne valik David Nichollsi, Kristin Hannah’, Nicholas Sparksi ja Jojo Moyesi austajatele.

Romance

See raamat on jälle üks neist, mis kõigepealt kisub lugeja hinge väikesteks valusateks tükkideks ja siis aitab hinge taas ilusti  terveks ja säravaks teha, ning tekitab soovi Pariisi reisida.

Isegi kui alguses ei saa päris hästi aru mis toimub, miks Sophie Pariisis on ja miks Tom ta maha jättis, siis peagi oled loos nii sügavalt sees, et raamatut ei saa enne käest panna kui Sophie Pont du Carrosuellilt lahkub.

Suurepärane raamat, kui on vaja üks korralik peatäis nutta ja siis taas lootus ellu äratada.

Tuhande tähe saar

Raamat: Tusen stjärnors ö by Emma Karinsdotter, tõlge Kadri Papp (2019, 2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50525425-tuhande-t-he-saar 

11-aastane Tigris on peaaegu kogu oma elu isaga kahekesi elanud. Isa ja tütar kolivad uude, väiksemasse korterisse ja Tigris leiab muude asjade hulgast kummalise kasti, mille peal on tema ema nimi. Kas see on võlukast? Tigris poeb sinna sisse ja jääb magama ... ning ärkab hoopis teises maailmas! Ta pole kunagi varem näinud midagi säärast nagu Tuhande Tähe saar. Seal on Ariann oma lauludega, tähekivid ja Leo oma pilvelammastega. Ja mis kõige parem – seal kuskil peab olema Tigrise ema! Ent saarel on ka Vari ja nüüd on see hakanud kustutama taevast tähti, mis saarele elu annavad. Seal on ka eluohtlik Kivistunud mets, kuhu Tigrise ema kadus ... 

Children,  Grief

Tuhande tähe saar on ilus lugu ja raske lugu. See on lugu, mida mõned vanemad võibolla ei julge oma lastele lugeda anda, kartes nende reaktsiooni, kuid samas on see raamat, mida võiks profülaktikana lastele lugeda anda. 

See raamat pakub ühte võimalust kalli inimese kaotusest ülesaamiseks ja samas ka näitab, et lapsed on tugevamad, kui täiskasvanud arvavad, kuid neil on vaja ausust ja usaldust. Tundeid ei tohi karta, viha on hea ja ka nutt on ka hea, sest see annab võimaluse kogunenud emotsioone välja lasta.

Tigris on olnud vaikuse maailmas kümme aastat peale ema surma, ta ei nuta, tema isa ei räägi ja vanaema tahab, et isa räägiks talle tõtt. Kui Tigris lõpuks saab teada tõe, siis ootab ta, et ka isa ja vanaema talle seda räägiks, kuid selleks läheb veel aega, kui ka lõpuks isa jõuab sinna, et ta suudab rääkida.

See oli ilus, kuid pisaraterohke lugemine. 

The Wednesday Daughters

Raamat: The Wednesday Daughters by Meg Waite Clayton (2013)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16127241-the-wednesday-daughters

On hiline pärastlõuna kui Hope Tantry saabub väiksesse majakesse, mis asub idüllilises Järvemaal, Inglismaal, kus Hope ema Ally oli veetnud palju aega oma viimastel eluaastatel. Ally – üks väga lähedaste naiste grupist „Kolmapäeva õed“ - kasutas seda majakest kirjutamiseks, et kirjutada Peatrix Potteri elulooraamatut, kuid siiski ei tea Hope peaaegu üldse, mida ta ema seal tegi. Koos Hopega on sellele reisile tulnud ka tema sõbrad Julie ja Anna Page, veel kaks „Kolmapäeva Õdede“ tütart, kes on pakkunud oma abi, et sorteerida ja pakkida Hope ema asjad. Kuid see mida Hope leiab on hoopis oma perekonna segane ajalugu – mis on otsapidi seotud Järvemaaga.

Kirjutuslaua salasahtlist tulevad välja Ally vanad märkmikud, mis on kirjutatud salakoodis. Kui nad koos Julie ja Anna Pagega püüavad dešifreerida Ally päevikuid – nad püüavad seda teha, et avastada sealt võimalikku Potteri raamatu käsikirja – tuleb neil kõigil seista ka silmitsi nende endi eluraskustega: Hope pole päris kindel oma abielus, Julie leinab oma surnud kaksikõde, Anna Page kardab seotust suhetes. Kui Ally tegelik põhjus, miks ta Inglismaal käis, päevavalgele tuleb, näevad ka Hope, Julie ja Anna Page peresidemete vastupidavust, armastuse vankumatut jõudu ning vältimatut mineviku tõmmet.

Romance, History, Family, Grief

See on suurepärane raamat, milles on juttu perest – ametlikust ja oma loodud perest – sõpradest, armastustst, armukestest ning abikaasadest, lastest ja vanematest, raamatutest ja kirjanikest, uutest ning vanadest mälestustest, kaotusest ja leinast, sellest kuidas leitakse see mida isegi ei teadnud et see oli kadunud ning asju mida olid arvanud igaveseks kaotanud olnud, ning kõige rohkem on juttu sellest kuidas alles koida kaotuatud lähedaste armastust.

See oli üks väga emotsionaalne raamat. Keegi kellel pole nii kivistunud süda ja kuivanud pisarajuhad kui mul, loeks seda raamatut ilmselt läbi pisarate. Isegi minu silmad olid aegajalt märjad. Me kõik vananeme iga uue päevaga ning meil kõigil tuleb leppida sellega, et meid ümbritsevad inimesed kaovad meie ümbert varem või hiljem, ning kas me siis tahame seda või mitte, me peame leidma võimaluse nende kaotustega leppida ning edasi elada.

Lisaks sellele tõsiselt ilusale ja emotsionaalsele hüvastijätu loole, on palju juttu ka Beatrix Potterist, tema raamatutest, tema elust, ning asjadest ning inimestest keda ta armastas. Mina pole tuttav Miss Potteri lugudega, kuid mina kasvasin üles kuulates Onu Remuse jutteTõnu Aava esituses ja siiani võin ma suurepäraselt esitada lõike nendest lugudest, õiges kohtades hüpates ja teksti korrates ja puha. Seega saan ma ideaalselt aru, kuidas selle raamatu peategelased on võimelised kordama peast lõike Potteri raamatutest. Mina kuulsin esmakordselt Potterist alles siis kui film telekasse jõudis. Tahan ära märkida, et tuleb välja, et nii mõnigi asi on filmis mööda pandud (üllatus! üllatus!)

See oli üks fantastiline lugu mis võib sul südame rinnust kiskuda, kuid samas annab sulle kinnitust, et kuigi asjad võivad olla rasked, tuleb jääda endale kindlaks ning lõpuks läheb kõik siiski hästi.