Arch-Conspirator

Raamat: Arch-Conspirator by Veronica Roth (2023) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60795459-arch-conspirator 

Maailma viimast linna ümbritseb tühermaa. Ilma arhiivita, kuhu on talletatud surnute geenid, inimkond kaoks.

Arhiivi talletamine peaks olema põhjus tähistamiseks, kuid Antigone vanemad tapeti, jättes tema isa trooni vabaks. Kui tema onu Kreon tuleb trooni endale nõudma, tunneb Antigone raevu. Kui Kreon võtab ta koos tema vendadega endaga koos lossi, Antigone näeb, mis selle liigutuse taga tegelikult peitub: see on kullatud puur, kus ta on nii vang kui külaline.

Kuid ta onu saab peagi teada, et küski puur pole purustamatu. Ning ka ta ise pole surematu.

Dystopia, Fantasy, Retelling

See on Oedipuse tütre Antigone lugu düstoopilises tulevikus. Kui Sophoclese loos püüab Antigone matta oma venda väärikalt, siis selles versioonis püüab ta talletada oma venna geene pühas arhiivis, kuid nende onu ei lase tal seda teha. Sellele järgneb vaikne mäss, mässab nii neiu kui ka ta vend ka ka teised nende ümber, kes toetasid nende isa ja kellele ei meeldi praegune valitseja. See vaikne mäss ei saa hästi lõppeda, kuid see annab tõuke millekski suuremaks.

See uusversioon sobib suurepäraselt kokku esialgse tekstiga, kuid samas on piisavalt kaasaegne. Hea lühike lugemine.

Sherlock Holmes and The Three Winter Terrors

Raamat: Sherlock Holmes and The Three Winter Terrors (JAmes Lovegrove’s Sherlock Holmes #6) by James Lovegrove (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: 

https://www.goodreads.com/book/show/57456149-sherlock-holmes-and-the-three-winter-terrors              

1889. Esimene terror.

Kenti lodude vahel asuv poiste eraalgkoolis leitakse üks õpilastest tiiki upununa. Kas see võib olla neljasaja aasta taguse nõia needuse täitumine?

1890. Teine terror.

Londonis sureb rikas mees infarkti oma linnamajas. Kas ta suri tõesti hirmust, kui nägi vaimu?

1894. Kolmas terror.

Surrey maakonna mõisamaja juurest leitakse võikalt rüvetatud laip. Kas süüdlane on tõesti kannibal, nagu tõendite põhjal võiks arvata?

 

Need kolm lugu, mis tunduvad olevat seotud panevad ka Sherlock Holmesi detektiivi võimed proovile, ning tema skeptitsismi kõige üleloomuliku vastu saab kinnitust.

Crime Mystery, 

Sherlock Holmes ja dr Watson on tuntud tegelased. Doyle kirjutatud lugusid on korduvalt igasugustes erinevates versioonides ekraanidele toodud (eks igaüks teab ise, milline versioon on tema lemmik :))  ja paljud autorid on neile ka uusi lugusid juurde kirjutatud. Mõni autor on Conan Doyle stiili paremini tabanud kui teine, aga kindlasti on Doyle ise rõõmus, et tema neid enam kirjutama ega lugema ei pea :). 

Need kolm lühilugu, mis esialgu tunduvad olevat seotud omavahel vaid sellega, et neid lahendab Holmes, on aga midagi palju rohkemat.

Esimene lugu viib Holmes ja Watson viimase vanasse kooli. Seal on üks õpilastest uppunud ja see on kiiresti õnnetusjuhtumiks tunnistatud, kuid üks õpetaja, Watsoni kunagine koolikaaslane, ei usu seda, seega on ta tulnud Londonisse politseile oma kahtlusest rääkima, kuid juhus viib ta kokku Watsoniga, kes viib ta Holmesi juurde. Koolis uurivad nad õpetajaid, õpilasi, koolitöötajaid ja selleks ajaks, kui ühel hommikul leitakse tootemisamba eest tapetud direktori kass, on Holmesel juba süüdlane kindlaks tehtud. 

Teises loos tuleb üks vägagi enesekindel ärimees Holmese juurde, et Holmes võtaks ette tema juhtumi, sest ta usub, et keegi püüab teda hulluks ajada pannes teda uskuma, et aasta varem tema ketrusvabriku tulekahjus surma saanud on tulnud teda kummitama. Järgmisel hommikul on ärimees surnud, väidetavalt hirmust. Holmes uurib maja, majaelanike, viib Watsoni mustkunstniku etendusele ja seletab lesele ning pojale, kes, kuidas ja miks ärimehe tappis.

Kolmas lugu viib Holmesi ja Watsoni uurima õpetlase imelikku surma Surrey maakonnas. Mees on leitud metsast ja esialgne otsus oli, et surm saabus kas huntide või metssigade rünnaku tagajärjel. Kuid Inglismaal pole hunte ja kohalik perearst lobiseb peiedel õpetlase eestkoste alusele, et laibal polnud mitte loomade hambajäljed, vaid inimese.

Kuna selles samas metsas elab ka üks erak, kellega käib kaasas müüt, et ta elas Kanada mägedes talve üle oma surnud kaaslasi süües, siis on tema loomulikult esimene kahtlusalune.

 

Taas kord uurib Holmes elanike, ümbruskonda, erakut ja jõuab järeldusele, et kui ta oleks juba esimese juhtumi juures tähelepanelikum olnud ja kui ta poleks teise juhtumi juures uskunud, et pahalane oli saanud väärika karistuse, poleks seda kolmandat juhtumit üldse olnudki. Ka Holmes võib eksida! 

Päris andekalt kirjutatud ajalooline krimi, mis on vägagi hästi seotud nii Doyle kui ka Lovegrove enda Holmesi lugudega. Ka keeleliselt on lugu ajastutruu, täis sõnu mille tähendust peab sõnaraamatust otsima. Loomulikult on siin klassikat, kuidas Holmes analüüsib inimesi, kuidas ta jõuab juhtumite lahenduseni, kuid see, kuidas ta seletab osalisele oma lahenduse käiku oli tegelikult poirotilik. 

Mõnus noogutus klassikale.

Dunbar

Raamat: Dunbar (Hogarth Shakespeare #6) by Edward St. Aubyn (2017) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/33797939-dunbar 

“Mul tõesti oli impeerium, kas tead,” ütles Dunbar”. “Kas ma olen sulle kunagi rääkinud sellest, kuidas see mult rööviti?”

Henry Dunbar on kunagine kõikvõimas globaalse ettevõtte juht, kellel ei ole just kõige parem päev. Nõrkuse hetkel andis ja firma juhtimise üle oma kahele vanimale tütrele, Abbyle ja Meganile. Kuid nende suhted läksid peagi halvaks, mis panid teda kahtlema oma endiste otsuste tarkuses …

Nüüd, kui ta on vangistatud Järvemaakonnas olevas hooldekodus, kaaslaseks vaid endisest komöödianäitlejast dementne alkohoolik, hakkab Dunbar planeerima oma põgenemist. Kui ta mägedesse põgeneb, on perekond tal tihedalt kannul. Kuid kes leiab ta esimesena, kas ta armastatud tütar Florence või kaks tiigrit Abby ja Megan, kes on vägagi valmi teda tema valdustest ilma jätma?

Edward st Aubyn on tuntud oma Patrick Melrose romaanide poolest, kus ta lahkab julma kuid suurepärase täpsusega pereelu piinasid. Ka tema Kuningas Leari tõlgendus on ühe perekonna lugu, mis lahkab võimu, raha ning andestamise väärtust.

Drama

Nii, nüüd on mul kõik senini ilmunud Hogart Shakespeare sarja lood läbi loetud. Järgmist osa, mis peaks olema Hamleti uusversioon, lubatakse järgmiseks aastaks.

Dunbar algab mõneti humoorikalt, kui kaks eakat, kes on rohtude mõju all natuke udused, planeerivad järgmine päev hooldekodust põgeneda - üks neist on endine kuulus koomik, kellel on tuhat nägu ja tuhat keelt, ja tema tuntuimad osad on kedagi teist parodeerides, ning teine on endine ärimogul, kes ei saa aru, miks ta siin on ja miks ta kõike kardab. See osa meenutas “Pilveatlast” seda vanadekodust põgenemise osa või siis filmi “12 ahvi”, seda hullumaja osa. 

Edasi tutvustatakse Dunbari tütreid - vanemad tütred veedavad oma õhtut koos arstiga, kes tunnistas Dunbari “haigeks” ja temast on saanud tüdrukute “mänguasi”, noorem tütar otsib isa, kuna ta on kuulnud tema haigusest ja ta tahaks teda külastada, kuigi aasta tagasi oli neil suur tüli.

Ja siis saabki alguse tagaajamine, milles kõik osalised pannakse proovile, kõik näitavad end küljest, mida teised pole neist näinud ja selgub, millel põhineb ustavus, kas rahal või isiksusel.

Ma pole lugenud Kuningas Leari originaali, mille põhjal see uusversioon on tehtud (järgmise aasta väljakutse: kõik Shakespeare teosed läbi lugeda :)), kuid ma ei tundnud kordagi, et ma oleks millestki ilma jäänud selle tõttu, et originaali ei tea, sest see lugu on täiesti loetav ka iseseisvalt, kuna ta on väga kaasakiskuv, dramaatiline kuid samas ka mõtlemisainet pakkuv.

Hea lugemine!!

Kreeka kangelased

Raamat: Heroes: Mortals and Monsters, Quests and Adventures (Stephen Fry’s Great Mythology #2) by Stephen Fry, tõlkinud Allan Eichenbaum (2018, 2020) Varrak, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53755160-kreeka-kangelased

Stephen Fry Kreeka müütide sarja teine raamat. Kreeka müüdid on kaunid, verised, romantilised, siivutud ja lõputult traagilised. Tuntud koomiku Stephen Fry jutustatuna saavad need veelgi enam värve ja muutuvad veelgi enam sõltuvust tekitavateks. Sarja esimeses raamatus saime lähemalt tuttavaks uhkete jumalatega, nüüd aga näeme, milleks on suutelised võimas Herakles, vapper Iason, kaval Theseus ja teised, kes püüavad täita võimatuid ülesandeid ja viia ellu unistusi, pälvivad ühtede jumalate soosingu ja langevad teiste raevu alla, püüdlevad kõrgele ja langevad kõrgelt, kuid ei ole kaugeltki lihtsalt jumalate mängukannid. Kätte on jõudnud surelike kangelaste aeg. 

History

Kui Müüdid on loetud on täiesti loogiline, et järgmisena tulevad Kangelased. 

Kui paljud Kreeka kangelased teile tuttavad on? Loomulikult on Herakles tuttav ja ka Oidipus on nimi mida on kuuldud. Võibolla pole ka võõrad Perseus Theseus, Orpheus ja Jason, kuid kas te oskate öelda, millega nad hakkama said, et neist kangelased said? Lisaks on ka teisi kangelasi, kellest pole ilmselt kuulnudki, tegelased nagu Bellerophontes või Atalante.

Mis neid kangelasi ühendab - nad peavad täitma ülesandeid, mis tavasureliku elutee koheselt lõpule viiks, kuid nemad saavad nendega mängeldes hakkama, ning küsivad, mis järgmiseks teha on vaja. Nad peavad pikka viha ja maksavad julmalt kätte neile, kes neid solvanud on või siis teiste elu põrguks on teinud. 

Kõik need kangelaste lood nõretavad verest nagu ühed korralikud muinasjutud ikka ja nagu Fry’gi välja toob põrkuvad need lood üksteisega ajajoonel ning legendide erinevates versioonides on juurde lisatud tegelasi, kes on sinna lisatud vaid selle pärast, et pered on laulikutele maksnud, et nende pere saaks oma juured kangelaste ja jumalateni ajada. Seega, nagu muinasjutud ikka, on ka need legendid liikunud suust suhu, ühest piirkonnast teise, muutunud on ajaline joon ja tegelaste nimed, kuid iga muinasjutt ja legend saab alguse millestki tõelisest, mille ümber koguneb ülejäänud helkiv kiht, nagu ka pärl koguneb liivatera ümber.

Kreeka müüdid ja kangelased on suurepärane lugemine ja nüüd ootab veel ka Trooja lugu.

Nõiasigidik

Raamat: Hag-seed (Hogharth Shakespeare #4) by Margaret Atwood, tõlge Riina Jesmin (2016, 2018) Varrak, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42109637-n-iasigidik

Shakespeare'i «Tormi» ainetel loodud «Nõiasigidik» on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest.

Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare'i «Torm» ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. Lisaks aule ja kuulsusele, mis lavastus talle tooma peaks, loodab ta tüki abil ka oma hingehaavu ravida.

Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. Üleelamistest räsituna elab Felix kõrvalises paigas väikeses lobudikus, kus teda kummitavad mälestused nii armastatud ja kaotatud tütrest kui ka kättemaksust. Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti «Tormi» lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise. Kui kõik hästi läheb, õnnestub Felixil vaenlane võita ja taas jalule tõusta. Aga elul – ja veelgi enam teatril – on kombeks üllatada.

Humor, Drama, Fantasy, Thriller, Classic Retell

Mind on originaalne Torm oodanud juba päris pikka aega, kuid see on endiselt lugemata, nagu on ka vaatamata film Torm Helen Mirreniga, kuid see uusversioon, mille lõpus on originaali kokkuvõte läbi loetud.

Mida siis selle kohta öelda. Selle on kirjutanud Margaret Atwood, seega loomulikult on see hea raamat. Minu jaoks on see segu kolmest raamatust, üks neist on Atwoodi enda Alias Grace, mille kirjutamiselt saadud vanglalugusid on ta ka kasutanud ära selles loos. Teisena meenutas see lugu mulle vägagi Lisa Mantchevi Theatre Illuminata sarja ja kolmandana sellel aastal loetud Darren Dashi Midsummer Bottom. Et siis Shakespeare näidendite uued versioonid, kus näidend on näidendist näidendis.

Torm on lugu kättemaksust, mida on pikalt haudunud mees, kes on kaotanud elus kõik, mis on talle tähtis ja ta on end ise saatnud eraldatusse, kuni ta leiab võimaluse taas inimkonnaga suhelda ning see suhtlus annab talle ootamatu võimaluse kättemaksta neile, kes kunagi röövisid talt elumõtte. Kui originaali mitte teada, nagu mina, siis on see lugu sellest, kuidas lavastatakse Tormi uusversiooni vangide poolt, kinnipidamisasutuses, kuidas nad löövad kõik rollid väiksemate osadeni lahti, arutavad läbi kõik juhtumid, kõik sammud, kõik mõtted ja lausutud sõnad, tõlgivad need tänapäevasesse keelde ja mõtetesse ning pakuvad ka välja võimalused, kuidas lugu võiks edasi minna peale kardina langemist. See annab sellest loost hästi üksikasjaliku ja sügava ülevaate, kuid samas, on tegelikult see lugu üles ehitatud täpselt samamoodi nagu on ka originaal, et siis näidend näidendist näidendis, kus vang juhendab vange, kuidas mängida vange, kes vabanevad vanglast.

Loole annab oma erilise värvingu see, et kui tavaliselt ajavad vanglalugudes üks vandesõna teist roppust taga, siis siin tohivad kinnipeetavad kasutada vaid neid vandesõnu, mida Shakespeare on kasutanud oma näidendis. Sedasi on seda lugu palju huvitavam lugeda ja loodetavasti kirgastab ka lugejate tavapärast vandesõnade kollektsiooni :).

Igatahes, suurepärane uusversioon klassikast. Nüüd tuleks siis ka klassika ära lugeda.

Macbeth

Raamat: Macbeth (Hogarth Shakespeare #6) by Jo Nesbo (2018)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/33952851-macbeth

Ta on parim pollar, kes neil on.

Kui narko operatsioon muutub suureks verevalamisek, jääb inspektor Macbethi ülesandeks tagajärgede likvideerimine.

Ta on endine narkar kellel on probleemne minevik.

Tema edu eest teda edutatakse. Võim. Raha. Austus. Need kõik on ta käeulatuses.

Kuid temasugune mees ei saa ju võimule tulla.

Saadetud hallutsinatsioonidest ja paranoiadest, hakkab Macbethi maailm kokku varisema. Ta on kindel, et ta ei saavuta kunagi seda, mis on õigusjärgselt tema oma.

Kui ta just selle nimel ei tapa.

Drama, Criminal

See Šoti näidend on ilmselt tuttav lugu, isegi kui te pole seda lugenud, siis vähemalt olete kuulnud ühte või teist, või näinud ühte neist paljudest ekraniseeringutest, mis selle raamatu teemal on tehtud. Igatahes Hogarthi Shakespeare lugude jaoks on oma versiooni kirjutanud tuntud krimikirjanik Jo Nesbo. Ja millise suurepärase versiooni.

Lugedes seda raamatut läksid mu mõtted tahtmatult viimasele Macbethi filmiversioonile ja sellega seoses ka viimasele Jo Nesbo raamatu ekraniseeringule, Lumememm. Neid kahte seob ju sama näitleja, Michael Fassbender. Ja nii ma siis lugesin seda suurepärast ja kaasakiskuvat kriminaalset põneviku ning vaimusilma ees jooksis filmiversioon Michael Fassbenderiga. Teine asi mida see lugu mulle meenutas, on Gotham ja Batman ja Arrow ja üleüldse see tumedam pool koomiksitest, kus pidevalt sajab vihma ja kus pahalased on tõeliselt õelad ja õilsaid hingi on kerge pahalasteks keerata, kui neilt röövitakse midagi väga hinnalist.

See hästi tuntud klassika uusversioon on omamoodi düstoopiline lugu politseinikust, kes on rahul oma tööga, oma saavutustega ja kõige tähtsam oli talle ta elukaaslane Leedi. Kui poliitikud leiavad, et just see politseinik on kõige sobilikum edutamiseks üle kõigi teiste, kes sellele positsioonile samuti kandideerisid, on see kõigi jaoks suur üllatus. Kui veel politseinik kuuleb ka „ennustust“, et teda ootab ees veelgi uhkem tulevik, siis tema jaoks ei tähenda see midagi, kuid Leedi on see, kes hakkab uskuma seda ennustust ja selle nimel ka tegutsema.

Seega tavaline politseinik, kellel oli olnud raske lapsepõlv, kuid kes oli suutnud hea inimese abiga tagasi reele saada ja kellest oli saanud seadusekuulekas kodanik jäi teiste, võimuahnemate inimeste, võimumängude võrku. Nii nägin mina seda lugu, sest minu arust ei ole Macbeth võimuahne mõrvar, kes on valmis kõigeks, et saavutada kõrgeimat kohta. Minu jaoks oli Macbeth vaid ettur suures mängus, kes oli oma eluga rahul, kuni talle tähtsad inimesed otsustasid, et nad pole tema eluga rahul ja hakkasid seda parandama. Nad kõik maksid oma tegude eest erinevalt, kes oma eluga, kes oma kallite inimeste eluga, kuid keegi ei jäänud karistuseta.

Suurepärane ja kaasakiskuv uusversioon, kus on võrratult põimunud klassika ja tänapäevase maailma pahupool. Ma pole lugenud ühtki teist Nesbo romaani, võib-olla tuli see kasuks, kuna mul polnud ootusi ja polnud millega võrrelda. Minu jaoks oli see vaimustav lugu.