Rahutud surnud

Raamat: The Restless Dead (David Hunter #5) (2026) Simon Beckett, tõlge Ülle Jälle Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/245292918-rahutud-surnud 

Kuna inimkeha koosneb enam kui kuuekümnest protsendist veest, ei ole see loomupäraselt ujuv. Surnukeha püsib veepinnal ainult niikaua, kuni kopsudes on õhku, ja vajub seejärel vähehaaval põhja. Kui vesi on väga külm või sügav, jääb laip sinna, lagunedes selles sünges pimeduses aeglaselt aastaid.

Kohtuantropoloog dr David Hunteri karjäär ja isiklik elu on madalseisus, ent siis saab ta kõne Essexi politseist: inspektor Lundy palub tema abi. Saltmere’i suudmealalt on leitud tugevasti lagunenud surnukeha ja uurijad kahtlustavad, et tegemist on kuu aega tagasi kadunud Leo Villiersiga, kes oli pärit mõjukast kohalikust perest. Arvatakse, et tal oli afäär abielunaise Emma Derbyga. Ka tema on kadunud, ning usutakse, et mees tappis oma armukese ja seejärel iseenda.

Kuid siis toovad tõusud-mõõnad välja veel inimjäänuseid ja hakkavad paljastuma õõvastavad saladused. Hunter satub üha sügavamale peresaladuste, valede ja pettuste sohu ning leiab end olukorrast, kust ta ei suuda – või ei taha – põgeneda, kuigi teab, et tõelist ohtu ei kujuta mitte surnud, vaid elavad.

Thriller, Crime Mystery

Hunteri viies raamat ja endiselt niiiii põnev!

Seekord on jutt siis uppunud surnukehadest.

Hunter ei saa endiselt Londonis rahu, seega on ta teel linnast välja sõprade juurde, kui ta kutsutakse “korraks” leitud laiba juurde. Et siis korraks kohale, kinnitab “uppumist enesetapu läbi” ja sõidab edasi sõprade juurde. Kuid Hunteri maailmas ei lähe kunagi nii kergesti kui ta esialgu arvab. Taas kord on ohus tema elu ja teda ümbritsevate inimeste elud, kuid kogu selle jubeduse ja üha rohkemate uppunud laipade pinnale tõusmise seas suudab ta siiski näha kõiki neid pusletükke ühe suure pildina. Jah, pusle võib küll kokku saada kõige viimasel hetkel, kuid kokku see saab ja temast on taas abi kohalikele ametivõimudele, kuigi alguses suhtutakse temasse kui vaid mõtetusse kuid vajalikku mutrikesse.

Kõik Hunteri raamatud on nii kaasahaaravad ja inforikkad (mitte, et meil oleks vaja teada üksikasju, kuidas keha vees laguneb), et loed ja ei pane enne käest kui kurjam on selgeks saanud ja järjekordne pingeline hetk on lahustunud.

Haua kutse

Raamat: The Calling of the Grave by Simon Beckett, tõlge Ülle Jälle (2025) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/223426853-haua-kutse 

Kaheksa aastat tagasi leiti rabast noore naise surnukeha. Politsei oli kindel, et tegemist oli psühhootilise vägistaja ja mõrtsuka Jerome Monki teismelise ohvriga. Leidmata olid veel kolm teadaolevat ohvrit. Kuid kehvasti läbimõeldud otsing lõppes halvasti ja kui Monk oli turvaliselt taas trellide taga, rauges uurimise hoog. Kohtuantropoloogi David Hunteri ja teiste uurimismeeskonda kuulunute elu läks edasi. Ja surnud jäid segamata.

Siis aga rullub lahti õudusunenägu. Monk on põgenenud ja näib, et ta sihib kõiki, kes olid seotud selle ebaõnnestunud politseioperatsiooniga. Tagasi rappa meelitatud Hunter hakkab mõistma, et ei praegused – ega ka kaheksa aasta tagused – sündmused pole päris need, mis paistavad. Ja kui maniaki vägivaldsed jäljed aina lähemale jõuavad, on minevik ühtäkki kõike muud kui surnud ja maetud ...

Thriller, Crime Mystery

See on siis juba neljas David Hunteri raamat. Kui esimesed kolm olid täis üksikasjaliku inimese suremise ja laipade lagunemise kirjeldust, siis selles raamatus läheb autor hoopis sügavale Davidi minevikku, aega kui ta kaotas oma pere. 

Jah nii minevikus kui olevikus toimuvad mõrvad, kuid need pole selles raamatus minu jaoks keskne teema, mina keskendusin rohkem Davidi loole, et teda paremini mõista. Minu arust on see autori poolt suurepärane käik, astuda korraks samm tagasi, anda lugejale võimalus näha peategelase hinge. Kui me oleme siiani lugedes Davidiga kaasa läinud iga laiba juurde, siis nüüd kogeme koos temaga tema elu kohutaivamat hetke. Jah ka oleviku ja mineviku mõrvad on kohutavad ja pahalane peab saama karistatud, kuid peategelase paremini mõistmine seob lugeja sarjaga palju tugevamalt, kui järjekordne edukalt lõppenud mõrvajuurdlus.

Suurepärane sari!

Surnute sosinad

Raamat: Whispers of the Dead (David Hunter #3) by Simon Beckett, tõlge Ülle Jälle (2024) ER, RR, A Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/217252534-surnute-sosinad

„Nahk.

Inimese suurim organ ja samas kõige alahinnatum. See on ühenduslüli meie meelte ja välismaailma vahel, barjäär, kus lõpeb meie individuaalsus, meie mina. Ja ka pärast surma jääb midagi sellest individuaalsusest alles. Sest isegi surnud ja mahakoorunud nahk säilitab oma endised omadused. Isegi siis võib tal olla oma lugu jutustada ja saladused varjata. Eeldusel, et oskame vaadata.“

Kohtuantropoloog David Hunter lahkub Inglismaalt pärast järjekordset uurimist, mis maksis talle peaaegu elu, ja naaseb Tennessee uurimiskeskusesse, kus ta kunagi õppis. Selles nn laibafarmis loodab doktor Hunter taastada oma enesekindluse ja „saada surnud end uuesti usaldama“.

Ameerikas kohtub Hunter vana sõbraga, kes palub teda appi sadistliku mõrva uurimisele. Mägimajakesest leitud ohvrit on jõhkralt piinatud ja surnukeha on lagunenud tundmatuseni – palju rohkem, kui antud oludes peaks olema. Kuriteopaigalt leitud sõrmejäljed viitavad tapjale, kuid Hunter kahtlustab, et asjad pole nii, nagu paistavad. Ja siis leitakse teine ​​surnukeha ning ta mõistab, et sarimõrvaril on talle valusalt tuttavad oskused – kohtuekspertiisi oskused …

Thriller, Crime, Mystery

David Hunteri kolmas raamat viib siis lugejad Ameerikasse, laibafarmi. Kui te pole näinud seda krimisarja “Bones” osa, kus tegevus toimub laibafarmis, siis ei tule teil seda raamatut lugedes silme ette nii elav pilt kui minul oli, kuid isegi ilma selleta suudab autor kirjeldada neid erinevaid keha lagunemise viise ja staadiumeid sedavõrd elavalt, et  süda võib pahaks minna. :) 

Aga jah, seekord siis lugu seotud lagunevate laipade, suurte põlislaante, üksikute reisijate ja haige kinnisideega. Selliseid jaburaid ja haigeid asju saab toimuda vaid Ameerikas, sest vaatamata nende suurtele ülerahvastatud linnadele on seal ka palju läbitungimatut loodust, mahajäetud maju, üksikuid metsa hotelle ja looduskauneid kohti.

Loed seda kõike ja kuigi siin toimub õõvastavaid asju, on see kõik siiski nii põnev ja tuletab veelkord meelde, et iga pisiasi võib olla elu päästmise seisukohalt tähtis.

See on sari, mis ei lase enam lõpetada, kui oled juba kord lugema hakanud.

Luudesse kirjutatud

Raamat: Written in Bone (David Hunter #2) by Simon Beckett (2023) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/152056657-luudesse-kirjutatud 

Võtsin kolju asitõendikotist välja ja asetasin õrnalt roostevabast terasest kärule. „Nii, ütle mulle, kes sa oled,“ laususin vaikselt.

Kohtuantropoloog David Hunter on Grampiani mägismaalt, kus ta oli pidanud järjekordset moonutatud surnukeha lahkama, teel tagasi koju Londonisse oma tüdruksõbra juurde. Selle asemel tuleb ta vastu politseiülema palvele ja sõidab Välis-Hebriididele kaugele Runa saarele, et uurida kohutavat avastust.

Hunter on näinud surma mitmel kujul, kuid isegi teda rabab see, mille ta eest leiab: peaaegu täielikult põlenud surnukeha, ainult jalalabad ja üks käsi on tulest puutumata. Kas see võib olla klassikaline juhtum inimese iseeneslikust süttimisest? Kohalik politsei on kindel, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid Hunter pole selles veendunud. Põlenud säilmeid uurides leiab ta tõendeid, mida kartis. See ei olnud juhus, see oli mõrv.

Samal ajal kui väike kogukond püüab Hunteri leiust toibuda, tabab saart katastroofiline torm. Elekter kaob, side mandriga katkeb ja tulesurmasid tuleb aina juurde ...

Crime, Mystery

David Hunteri teine suurepärane lugu luudest, tulekahjust, suletud ühiskonnast ning vanadest vaenudest.

Kuna ma olin näinud juba selle raamatu põhjal tehtud nelja osalist sarja (tegelikult on Surma keemia esimese hooaja sisse pandud Hunteri saja kaks esimest raamatut, esimene raamat kaetakse esimeses kahes osas ja teine raama neljas järgmises) siis ma põhimõtteliselt teadsin, mis mind ees ootab, kuid alati on ju nii, et visuaalses meedias muutuvad mingid asjad, tegelased, sündmused, midagi jääb ära midagi pannakse juurde, seega ei saa ühte teise järgi hinnata. Kuid sellegipoolest, see on hea sari, nii raamatuna kui ka sarjana.

Selles raamatus läheb David siis saarelt leitud tulesurma ohvri luid uurima. Kuna saar on mandrist kaugel ja seda tabab samal ajal ka torm, siis on David kui sipelgapesa lõhkuv karu. Tema on ju tulnud sinna tööd tegema, ta ei tea mismoodi nad kõik omavahel seotud on ja millist niiti tõmmates ta kuskil kella helisema paneb ja millised kohutavad tagajärjed sellel olla võivad. Kindel on aga see, et keegi poleks kohe üldse tahtnud, et seda esimest surmajuhtumit oleks lähemalt uurima hakatud, sest peagi järgnevad järgmised surmad. Nagu iidne tulejumal oleks üles äratatud ja nüüd nõuab ta ohvriande.

See lugu haarab sind lugedes nii kergesti endasse, et tahtmatult hakkad tundma suitsu lõhna ja tunned tormituulte paisumist ja enne ei saa raamatut käest kui torm on möödas ning David on tagasiteel mandrile. Kuid see pole ju kõik!

See iidne kurjus, mille David tahtmatul äratas …

Järgmine raamat palun!

Surma keemia

Raamat: The Chemistry of Death (David Hunter #1) by Simon Beckett, tõlge Ülle Jälle (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63096338-surma-keemia 

Doktor David Hunter lootis, et on mineviku viimaks seljataha jätnud, ent kui leitakse see, mis on alles Sally Palmerist …

Davidit ei häiri mitte ainult tõsiasi, et naine oli tema hea tuttav. Kunagi töötas ta tunnustatud kohtuantropoloogina ja koges liigagi lähedalt surma kõiki palgeid, enne kui tragöödia sundis teda niisugust elu sinnapaika jätma.

Nüüd tahab politsei tema abi.

Ent juurdlusesse sekkudes kerkivad pinnale mälestused, mida ta on üritanud unustada. Siis kaob teine naine ning kokkuhoidvas kogukonnas tekib hirmust ja paranoiast põhjustatud kaos.

Ja mitte keegi ei ole väljaspool kahtlust, ka mitte Hunter. 

Mystery, Crime, Thriller

“Surma keemia” on väga omamoodi krimipõnevik. Peategelane David Hunter, kes on oma eelmises elus tegelenud laipadega igapäevaselt, ei suuda enam surma läheduses olla, seega võtab ta vastu töö väikeses perearsti praksises, mis pidi esialgu olema vaid pool aastat, kuid venib sujuvalt aastateks.

Rahulik külaelu on just see mida ta vajab, et üle saada oma abikaasa ja tütre surmast. Kuid surm jõuab talle ka siia järele. Kui kaks poissi järgnevad vakladerajale ja leiavad kauges lagunemisastmes laiba. David tõmmatakse tahmatult taas lahangute ja kohtuantropoloogia maailma.

Kui on üks laip leitud, siis ei saa see ju viimaseks jääda. Ja kui David on end juba mugavalt sisse seadnud, siis ei saa ka ju armastus kaugel olla. Kui aga need kaks maailma põrkuvad …

Ma olen vaadanud raamatu järgi tehtud sarja, õigemini on selle raamatusarja esimese kahe raamatu põhjal tehtud kuueosaline sari ja esimene raamat on mahutatud kahte esimesse ossa. Ning üllataval kombel on see raamat mahutatud vägagi raamatutruult kahte esimesse osasse. Väikesed kosmeetilised muudatused, kuid sisu on väga hästi ekraanile toodud.

Ja kuigi ma vaatasin sarja enne raamatu lugemist, suutis autor siiski lugu sedamoodi keerutada, et ma suutsin ära unustada lõpus tuleva suure süžee pöörde. 

Väga põnev raamat. Teine osa on juba lugemata raamatute riiulis oma aega ootamas.