2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

laupäev, 31. detsember 2022

Love on the Brain

Raamat: Love on the Brain by Ali Hazelwood (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59571699-love-on-the-brain                 

Bee Königswasser elab lihtsa reegli järgi: Mida Teeks Marie Curie? Kui NASA pakub talle juhi kohta neuro inseneeria projektis - kõigi unistuste täitumine - võtaks Marie koha vastu kõhklemata. Loomulikut. Kuid tänapäevase füüsika ema ei pidanud ju kunagi juhi kohta jagama Levi Wardiga.

Tõsi, levi on ahvatlev, nagu üks pikk, tõmmu ja läbitungivate silmadega meesolendi ikka olla võib. Kuid Levi on oma tunded Bee suhtes juba magistriõppes vägagi selgeks teinud - verivaenlased saavad töötada kõige paremini üksteisest kaugel kaugel teistes galaktikates.

Kui aga Bee labori jaoks tellitud tehnika jääb kadunuks ja alluvad teda ignoreerivad, võib ta vanduda, et ta näeb kuidas Levi tasapisi liitlaseks sulandub, toetades tema nõudmisi, kinnitades tema ideid … ise teda oma roheliste silmadega õgides. Võimalused panevad Bee neuronid sädemeid pilduma.

Kuid kui tuleb aeg oma süda tõeliselt lauale panna, on vaid ühele küsimusele vastust vaja: Mida Teeks Bee Köningswasser?

Romance


Järgmine teadlaste armastuslugu Ali Hazelwoodilt. Seekord on siis peategelasteks neuroloog ja insener. Vaenlastest armastajateks lugu. Kujutage ette, et Levi on Thor, Bee on Jane ja Rocio on Darcy, siis saate ettekujutuse neist tegelastest. Lisaks on siin palju fakte Marie Curie kohta.


Kuigi peategelased on oma alal tugevad tegijad ja ilma nendeta ei loodaks uut übernutikat kiivrit kosmonautidele, mis aitab neil paremini oma tööga hakkama saada, kõrvaldades nn silmapilgule kadunud aja, on nad mõlemad täiesti saamatud oma eraeludes.  


Bee, kes on juba lapsena koos oma kaksikõega orvuks jäänud ja elanud üle kogu maailma erinevate sugulaste juures, kuni ta lõpuks Ameerikasse keskkooli tuli, on olnud bakast saati seotud oma kursavennaga, Tim, kellega nad oleks pidanud kaks aastat tagasi abielluma, aga kui Bee leidis oma kihlatu koos oma parima sõbrannaga, siis jäi pulm ära. Levi on olnud Beesse meeletult armunud esimesest silmapilgust, kuid Tim käskis tal eemale hoida ja Levi ei tea, et pulmi ei toimunud. Seega kui nad Hustonis kohtuvad, arvab üks endiselt, et teine teda vihkab ja teine arvab, et tema ihaldatu on kättesaamatu. 


Kuid tegu polnud ju kunagi vihkamisega, Levi lihtsalt ei osanud Bee juuresolekul suhelda ja Bee kannab oma vanaema abielusõrmust, sest ta usub, et see toob talle õnne. Kõik mida nüüd vaja on, on põhjust neid kahte koostööd tegema panna, mille tulemusena nad hakkavad rääkima ja tasapisi selguvad ka ammused väärarvamused. Kasuks tulevad ka paar kassi, ninakas uurimisassistent, koolibrid ja Levi perekond, kes on valmis temast lahti ütlema vaid selle pärast, et ta pole tegevarmees, angu nemad kõik on.


Kui kõik segadused on selgeks räägitud ja emotsioonid välja elatud järgnebki õnnis aeg voodilinade vahel ja ka laboris koostööd tehes.

Kuid kõik ei saa ju olla nii roosiline, kuskilt peab ju ikka see tõrvatilk tulema, mis kõik ära rikub. Ja rikub ikka korralikult. Kadedus võib tõuke anda igasugusteks tegudeks ja kui ikka tahetakse midagi metsa keerata, siis ollakse ka valmis oma elu mängu panema.


Et siis, natuke teadust, natuke huumorit, palju romantikat, natuke kasse ja täpselt parajalt ulmemaailma. Kui ma autori järelsõnast õieti aru sain, siis tema jaoks oli kõige tähtsam see osa, mis puudutas mingitest teadud testidest loobumist. Need testid aitavad küll sõeluda doktoriõppesse pürgivaid tudengeid, kuid samas annavad need eelise rikkamatele tudengitele ja on oma olemuselt liialt lihtsakoelised kõige andekamatele tudengitele, kes kipuvad küsimustesse liialt tõsiselt suhtuma, seega vastavad lihtsamalegi küsimusele valesti. 


Hea teadlaste romantika, kuid see vaenlasest armastajateks hakkab juba igavaks muutuma, sest need vihkamise põhjused on tavaliselt nii tühised, et raske on uskuda, et täiskasvanud käituvad nagu varateismelised - miks ta mulle otsa ei vaata, miks ta toast lahkub kui mina sisse astun, miks ta mu kleiti ei kiitnud? - sa oled täiskasvanu, kas tõesti on sellised pisiasjad sulle nii tähtsad, et kuulutad kellegi oma verivaenlaseks ja ei lase sellest lahti ka siis, kui sulle korduvalt kinnitatakse, et eiramisel ja tummusel võib olla ka muu põhjendus kui vihkamine!

neljapäev, 29. detsember 2022

Kevade esimene päev

Raamat: The First Day of Spring by Nancy Tucker, tõlge Jaana Peterson (2022) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61434157-kevade-esimene-p-ev                

Chrissie on 8-aastane ja tal on saladus: ta on just tapnud väikese poisi. Selle meenutamine paneb tema kõhu kihisema nagu plaksusuhkur. Tema mängukaaslased on mannetud ja nende emad surmani kohkunud ning hoiavad lapsi kodus luku taga. Terve ümbruskond on jõhkrast kuritööst vapustatud. Ent Chrissiel on kõik kontrolli all: ta on parim müürilkõndija, ta teab, kuidas saada tasuta kommi, ja nüüd on ta joobunud võimutundest, mida ta kodus – kus toitu on napilt ja armastust veelgi napimalt – kunagi kogeda ei saa. 20 aastat hiljem elab täiskasvanud Chrissie uue nime all teises linnas. Üksikemana on tema ainsaks sooviks pakkuda tütrele seesugust lapsepõlve, millest ta ise ilma jäeti. Seepärast ongi ähvardavalt helisev telefon niivõrd hirmutav. Teda otsitakse, minevik on talle kannule jõudmas ja Chrissie kardab kaotada ainust olendit maailmas, kellest ta hoolib – oma last.

Thriller, Fiction, Suspense


“Kevade esimene päev” meenutas mulle alguses vägagi üht teist raamatut, nimelt “Mõrva väärt”, kus peategelane on samuti varases nooruses kellegi tapnud ja see esimene kogemus tekitab temas tahtmise seda veel kogeda. Kuid see on ka ainus, mis neid kahte raamatut seob, sest edasi läheb kõik hoopis teistmoodi.


Ühes minu lemmik taskuhäälingus “All in the Mind” oli alles hiljuti saade “A kid can’t be diagnosed as a psychopath. Why?” ning lugeda seda raamatut peale seda häälingut oli tegelikult päris huvitav. Kuigi me oleme võinud lugeda psühhopaatidest Thomas Eriksoni raamatutest, siis paljud teist ikka teavad, et lapsi ei saa diagnoosida kui psühhopaati. Tavaliselt öeldakse, et lapsed võivad varases nooruses ollagi agressiivsemad ja julmemad, kui tavalised täiskasvanud on. Lastel pole ka sama palju empaatiat, kui täiskasvanutel, see tuleb alles koos kogemustega. Ikka öeldakse ju, et lapsed on lapsed ja ikka teevad valesid asju, sest nad ei tea ju paremini, seega ei saa neid ka samade reeglite järgi hinnata, kui täiskasvanuid hinnatakse. Seda kõike seletatakse sellega, et lapse aju pole veel täielikult arenenud, et need osad, mis mõjutavad empaatiat ja kriitilist mõtlemist, arenevad hiljem. Ja arengut mõjutavad kindlasti kodune kasvatus ja laste dieet, kas nad saavad piisavalt toitaineid ja vitamiine.


Sellel teemal jätkates, siis Chrissie on laps, kelle ema ei tee temast üldse välja, pole teda toitnud juba imikust saati, seega sööb tüdruk siis kui saab ja seda mida leiab (koolis käimine on tema jaoks üks võimalus süüa), seega pole tal kodus mingit kasvatust, hoolimist ega toitmist. Ta vihkab oma ema, kuid samas ka armastab, ta igatseb oma isa ja usub teda iga kord, kui isa välja ilmub ja lubab järgmine kord tütre endaga kaasa võtta. Chrissie esimene tapmine saab tõuke sellest, et see väike poiss on kõigi lemmik, ning piisab poisi õe ühest mõtlematult öeldud soovist, et Chrissie seob oma soovi ja poisi õe “soovi” ja kägistab kaheaastase poisi.


Nagu on öeldud sarimõrvarite sarjades/filmides, et nad on lisaks psühhopaatidele ka nartsissistid, seega käivad nad mõrva paika vaatamas ja vestlevad ka politseiga, et saada teada, kas on juba teada saadud, et nemad on süüdi. Neile meeldib ka ohvri omastega rääkida. Ja täpselt seda ka Chrissie teeb. Ja samas otsib ta pidevalt uut võimalust, et taas tunda seda sama kõrgendatud tunnet, mida ta esimesel korral tundis, mida ta tunneb, kui ta politseile valetab, kui ta “parimale sõbrale” halba teeb, kui ta varastab.


Asja ei tee ka paremaks see, kui ta ema on aru saanud, et tema tütar on see, kellest teised emad sosistades ja hirmuga räägivad, sest väikese poisi tapja on endiselt leidmata. See mida ema selle teadmisega ette võtab, on mõneti veelgi hullem, kui see mida Chrissie tegi. Kuid see on hetk, kui hakkad mõistma, et sellest kodust ei saagi terve mõistusega last tulla - ilmselt on ema kodus suhtumine lastesse olnud umbes sama, täiskasvanutel oli rohkem tegemist ise ellu jäämisega ja neil polnud aega lastega tegeleda, seega pole ju üldse ime, et Chrissie ema sünnitas lapse, et oma abikaasat kinni hoida, kuid kui selgus, et see ei muuda midagi, kaotas ta kohe alguses igasuguse huvi selle vääksuva puntra vastu.

Kui Chrissie saab täiskasvanuks, peab ta lahkuma sellest erikoolist, kuhu ta pärast kohtuprotsessi saadeti, ning kuna teda pole korralikult ette valmistatud eluks väljapool kooli, jääb ta peagi rasedaks. Kuigi siiani on ta elanud vale nime all ja keegi ei teadnud kus ta on, siis nüüd leitakse ta üles ja nad peavad uuesti kaduma. Molly on nüüd tema jaoks kõige tähtsam - kõik peab käima reeglite kohaselt, kindla päevakorra alusel, lapsel ei tohi millestki puudust olla ja ta ei pea ka kunagi üksi olema. Kuid kui kevade esimesel päeval ronib Molly müürile kõndima ja paanikas tõmbab Chrissie ta sealt alla, on selle tagajärjeks kips. Kas nüüd ta kaotab Molly? Arstid ju kindlasti teatavad järelvaatajatele! Kas ta peaks põgenema? Kui nad Molly ära võtavad, siis ta edasi elada ei suuda!


See paanika viib Chrissie tagasi sinna kust ta alustas, kohtuma inimestega, kes tema elu varases lapsepõlves on mõjutanud, teada saama asju, mis aitavad tal teha edaspidise suhtes õigeid otsuseid. Kuid kas halvad lapsed tulevad ainult katkistest kodudest, kus nad ei saa piisavalt armastust, toitu, kasvatust? 


Mul on kahetised tunded selle raamatu suhtes, see on väga hästi kirjutatud lugu, kuid see on võigas lugu. Ma võin küll nautida seda pinget, mille autor on loonud jälgides Chrissiet lapsena ja emana, kuid samas ma tegelikult ei taha sellest lugeda ja ma tõsiselt ei oska öelda, kellele ma seda raamatut soovitaksin - neile keda huvitavad psühholoogilised anomaaliad? kes naudivad sotiaalse tooniga krimipõnevikke? kes tahavad mõnikord midagi šokeerivat lugeda? Ma ei tea, imelik raamat.

esmaspäev, 26. detsember 2022

Orm Punane

Raamat: Orm Punane by Frans G. Bengtsson, tõlge Anu Saluäär (2022) ER, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63246148-orm-punane                

„Orm Punane“ on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X‒XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ning muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Fantasy, Adventure, History


Kui teile meeldivad viikingite müüdid, fantaasiad viikingite teemadel, fantaasia seotud reaalse ajalooga, siis on “Orm Punane” teie raamat.


Ormi lugu algab sellest, kui ta ema keelab tal isa ja vennaga koos röövretkele minna, sest ta on näinud und, kus Orm on verise peaga laevapingil pikali. Kuid ei lähe palju aega, kui Orm on ikkagi verise peaga laevapingil pikali, sest möödasõitvad viikingid on röövinud osa tema vanemate lambakarjast ja ühtlasi selle vägagi hakkaja lambakarjuse, kes on lammaste kaitseks paar nende laevameest maha löönud. Ja nii saavadki Ormi seiklused alguse - esmalt sõudja/sõdalane viikingilaeval, siis sõudja orjalaeval, siis ihukaitsja Hispaanias, siis laevakapten …


Mõnusalt kroonikate stiilis kirja pandud lugu, kus on huumorit ja luulet ja reaalseid ajaloolisi suurkujusid, veriseid taplusi, põnevaid seiklusi ja veidraid kombeid. Üllataval kombel on siin ka üsna palju kristlust, kuid üldsegi mitte sel kujul kui oodata võiks. Ning läbi kogu loo voolab ühtlase jõena palju palju õlut (vahel sekka ka natuke veini) sest ükski endast lugupidav viiking ei saa ilma õlleta.


Jah tempo võib olla mõne lugeja jaoks rahulik, kuid selle rahuliku tempoga saab suurepäraselt ja üksikasjalikult kirjaldada kõiki neid põnevaid seiklusi ja taplusi, millest Orm osa võtab, kirjeldada viikingite elu esimese aastatuhande lõpus, kui kristlased ootasid maailma lõppu ja viikingid leidsid üha uusi põhjusi, miks omavahel kakelda ja miks retkedele minna. Ja ka meie oma viikingid on ära märgitud :).


Hea lugemine peale kõiki neid viikingisarju, olgu teie lemmik siis Viikingid, Viikingid:Valhalla või The Last Kingdom. Tegelikult võikski öelda, et Ormi seiklused toimuvad rohkem Uthredi ajal, sest Ragnar Lothbrok ja tema pojad on selleks ajaks juba ise müütideks saanud.


Seega see omamoodi segu fantaasiast ja ajaloost, on väga mõnus lugemine pimedatel talveõhtutel.

teisipäev, 20. detsember 2022

A Venom Dark and Sweet

Raamat: A Venom Dark and Sweet (The Book of Tea #2) by Judy I. Lin (2022) Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48506393-a-venom-dark-and-sweet               

Dàxi kuningriiki on saabunud suur kurjus. Pagendatud prints on naasnud, et võimu enda kätte haarata, ning tema tõusule draakoni troonile on andnud võimsa tõuke massmürgitamine, mis hoiab inimesi hirmus ja kahtlustes.

Ning, noor, kuid andekas shènnòng-shi - iidse ja peene maagiaga tee valmistamise kunsti valdaja - on koos printsess Zheniga põgenenud. Nendega koos on ka printsessile lojaalne ihukaitsja Ruyi, ning ka Ningi tervenenud õde Shu. Need neli naist rändavad läbi kuningriigi otsides liitlasi, kes neid aitaks sissetungijad alistada ja Zeni tagasi tema troonile.

Kuid Ningi unenägudes käib kuldne madu teda endiselt sõja ja verevalamisega hirmutamas. Palju iidsem kuri, kui tähtsusetud inimeste vahelised konfliktid, on üles äratatud, ning tema peatamiseks ei pruugi piisada ka kogu maa maagiast, kui tal on plaanis maailm enda võimusesse saada …

Fantasy, Adventure


Ningi seikluste esimeses raamatus ta alles püüab saada ihaldatud shénnón-shi ihaldatud ametikohta, et ta saaks vastumürki mürgile, mis ähvardas tema õe Shu teise ilma viia. Kuid selle kõige kõrval sai ta ka tuttavaks printsessiga ja printsiga ja sai teada ka oma vanemate loo, miks nad pealinnast nii kaugel elasid. Kuid seda õnne, et õde on taas terve, ei saa nad kaua nautida, sest päästmise käigus puutus ta kardina taguses maailmas kokku millegi palju kohutavamaga, kui inimesed, kes ihaldavad võimu, kuid just need inimesed kes ihaldavad võimu on nõrgad ja lasevad end nende iidsete olendite poolt ära kasutada.


Et siis Ning ja printsess Zhen on kogu kuningriigis tagaotsitavad. Põgenedes ja liitlasi otsides kohtavad nad kohutavate laastamistöödega, mille on korraldanud kuulsad sõdalased, kes pole kahjuks enam omaenda isandad. Kuid kogu selle laastamise seest leiavad nad liitlased, kes juhatavad neid väe juurde, mis on seda hetke kaua oodanud ning Ning tundub olevat ka see, keda nad on oodanud.


Seekord ei ole tee loos nii tähtsal kohal, kui esimeses raamatus oli, kuid tähtis on ta siiski. Seekord on tähtsal kohal iidsed lood, sõprus, usaldus, ahnus. Just ahnus on see, mis kurja seekord inimeste maailma lahti on lasknud, kuid usaldus on see, mis aitab ta taas vangistada.


Omamoodi loed seda nagu kreeka mütoloogia lugu - iidsed olendid, kes on omavahel võidelnud ja kaotaja on vangistusest end nüüd kavalusega välja vingerdanud, kasutab nõrku inimesi, et saada endale võimu, mida talle kunagi keelati. Kuid just needsamad nõrgad inimesed on need, kes ta uuesti vangistavad, isegi kui neil on abiks teised iidsed olendid, kes seekord eriti end asjadesse segada ei taha. Omamoodi meenutab see ka Elisabeth Limi “The Dragon’s Promise”, vaid see iidne kurjus ilmub teisel kujul.


Seda on põnev lugeda, sest see on niiiiii teistmoodi, kui need raamatud, mida ma tavaliselt loen.

Mõrv mõisahäärberis

Raamat: The Manor House Murder/The Manor House Murder (Monica Noble #3) by Faith Martin, tõlge Nele Mikk (2022) ER, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63096354-m-rv-m-isah-rberis               

NÄDALALÕPP MUUTUB MÕRVARVLIKUKS.

Monica Noble ja tema maapastorist abikaasa Graham kutsutakse kõrgetasemelisele kirikukonverentsile, mida peetakse nende koduküla uhkes mõisahotellis. Laupäevaõhtusel dineel hukkub traagiliselt ambitsioonikas naisvaimulik Celia Gordon – esmapilgul tundub, et maapähkliallergia tõttu. Kuid kui peainspektor Jason Dury sündmuskohale saabub, avastab ta peagi, et tegu oli mõrvaga.


JA PEAMISEKS KAHTLUSALUSEKS ON MONICA MEES.

Teiste kahtlusaluste hulka kuuluvad väljapaistev piiskop, naisvaimulikke vaenav peadiakon ning tema abikaasa, kohaliku muuseumi kuraator, kellel on kahtlemata midagi teoksil. Ent kui Monica tahab välja selgitada, kes tegelikult Celia tappis, ja oma mehe kahtluste alt vabastada, tuleb tal jagu saada äärmiselt külmaverelisest ning järjest meeleheitlikumast tapjast, seades nii enda kui oma lähikondsed surmaohtu.

Criminal Mystery


Kolmas ja viimane lugu siis Monica Noble triloogiast ja endiselt sama põnev ja meelelahutuslik, kui olid esimesed kaks osa. 


Seekordne juhtum saab alguse juba pool aastat enne seda kui toimub kirikukonverents, kus Monica ja Graham osalevad, kuid keegi lihtsalt ei tea, et midagi juhtunud on. Isegi kui seekordne kurjam võib olla piisavalt hull ja piisavalt kaval, et ta esimest korda vahele ei jäänud, siis teisel korral segab juhus end tema tegudesse ja see sunnib teda üha edasi tegutsema, kuni ta lõpuks saavutab selle, mille pärast ta seda kõike üldse alustas. Noh jah, tema peatamiseks on vaja lisaks juhusele ka politseinike, või siis kui täpsem olla, Monicat.


Mõnus muhekrimi, kus on ilusat loodust, mõnusat külaelu, head toitu ja põnevat müsteeriumit, ning ära ei tohi ka unustada huumorit, mille toob Monica tütar Carol-Ann. 

Kuid põhimõtteliselt võib selle kõik kokku võtta vägagi tuntud lausega “Hell hath no fury like a woman scorned”!


Hea lugemine!

reede, 2. detsember 2022

Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid

Raamat: 本を守ろうとする猫の話 by Sōsuke Natsukawa, tõlge Maret Nukke (2022) V, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45857219-k-sim-rk-on-pool-s-dant              

Ood raamatutele, kassidele ja inimestele, kes neid armastavad.


Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

Fantasy


Kassid ja raamatud - võiduvalem :) 


Kui te olete lugeja nagu seda on ka Natsuki, siis teie jaoks koosneb see raamat paljudest erinevatest raamatutest (lisaks neist millest autor otse räägib). Ja rohkem kui raamatuid päästetakse siin tegelikult peategelast leinast ja tuimusest. Istudes iga päev tuimalt vanaisale kuulunud raamatupoes, kaotab Natsuki tasapisi reaalsusega sideme, ta teeb päevast päeva asju, mida vanaisa tegi, kuid ta kaugeneb üha enam oma enda vanast elust, teistest noortest, kellega ta koolis kokku sai. Kuid tema enda alateadvus, mis võtab ta lapsepõlve lemmikraamatu (mida talle ta ema oli ette lugenud) tegelase kuju ja tõmbab ta raamatupäästmise operatsioonidesse. 


Esimene labürint kuhu ta siseneb meenutab nii väga Carlos Ruiz Zafóni “Ingli mängu”, kuid samas on siin ka elemente Antoine de Saint-Exupéry “Väiksest prinsist”.

Teine labürint on “1984”. Nii lihtne see ongi.

Kolmas labürint, selles pole ma päris kindel, kuid mul on tunne, et see on “Narnia kroonikad”, igas osas tuleb lastel (alates teisest labürindist päästab ta raamatuid juba koos klassivanem Sayoga) midagi endast maha jätta (isegi kui neil tegelikult midagi kaasas pole) ja viimasele vestlusele peavad nad minema ilma rääkivate loomadeta - tuleb tuttav ette? 

Ja viimane raamat, millega Natsukil tuleb mõõtu võtta on kõige vanem, kõige enim trükitud, tõlgitud, vihatud, armastatud, tõlgendatud ja usaldatud - populaarseim ilukirjanduslik teos, mida võetakse tõe pähe.


Et siis mul on tunne, et autor ei päästa mitte kirjanduspärandit hävingust, vaid ta näitab lugejatele, et ühtegi raamatut ei tohi võtta selleks üheks eeskujuks, mille järgi peab kogu oma elu seada. Raamatuid on palju ja iga lugeja leiab raamatust just selle mida tal sel hetkel vaja on, ning kui ta lisab sinna juurde teised mõtted teistest raamatutest, siis ta saabki hea ja tasakaaluka elu. Ning meeles tuleb ka pidada, et “tarku mõtteid” ei jaga vaid need raamatud mida teised targaks peavad või mis ongi mõeldud õpikutena, ka ilukirjandus, kui ta satub õige inimese kätte õigel ajal, aitab neid kas välja raskest olukorrast või siis aitab neil end ette valmistada olukordadeks, millest ta hetkel veel mõeldagi ei oska. See raamat on nagu ilukirjanduslik seletus, mis on biblioteraapia.


Isegi kui mõtted kipuvad lugemise ajal mujale reisima ja mõned kohad tuleb korduvalt üle lugeda, siis on see üks hea raamat, millest leiab igaüks endale midagi - põnevust, mõistmist, vihjeid uutele raamatutele, võimalust lasta end tõmmata miyazakiliku maailma.


Hea lugemine!