Ood raamatutele, kassidele ja inimestele, kes neid armastavad.
Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.
Fantasy
Kassid ja raamatud - võiduvalem :)
Kui te olete lugeja nagu seda on ka Natsuki, siis teie jaoks koosneb see raamat paljudest erinevatest raamatutest (lisaks neist millest autor otse räägib). Ja rohkem kui raamatuid päästetakse siin tegelikult peategelast leinast ja tuimusest. Istudes iga päev tuimalt vanaisale kuulunud raamatupoes, kaotab Natsuki tasapisi reaalsusega sideme, ta teeb päevast päeva asju, mida vanaisa tegi, kuid ta kaugeneb üha enam oma enda vanast elust, teistest noortest, kellega ta koolis kokku sai. Kuid tema enda alateadvus, mis võtab ta lapsepõlve lemmikraamatu (mida talle ta ema oli ette lugenud) tegelase kuju ja tõmbab ta raamatupäästmise operatsioonidesse.
Esimene labürint kuhu ta siseneb meenutab nii väga Carlos Ruiz Zafóni “Ingli mängu”, kuid samas on siin ka elemente Antoine de Saint-Exupéry “Väiksest prinsist”.
Teine labürint on “1984”. Nii lihtne see ongi.
Kolmas labürint, selles pole ma päris kindel, kuid mul on tunne, et see on “Narnia kroonikad”, igas osas tuleb lastel (alates teisest labürindist päästab ta raamatuid juba koos klassivanem Sayoga) midagi endast maha jätta (isegi kui neil tegelikult midagi kaasas pole) ja viimasele vestlusele peavad nad minema ilma rääkivate loomadeta - tuleb tuttav ette?
Ja viimane raamat, millega Natsukil tuleb mõõtu võtta on kõige vanem, kõige enim trükitud, tõlgitud, vihatud, armastatud, tõlgendatud ja usaldatud - populaarseim ilukirjanduslik teos, mida võetakse tõe pähe.
Et siis mul on tunne, et autor ei päästa mitte kirjanduspärandit hävingust, vaid ta näitab lugejatele, et ühtegi raamatut ei tohi võtta selleks üheks eeskujuks, mille järgi peab kogu oma elu seada. Raamatuid on palju ja iga lugeja leiab raamatust just selle mida tal sel hetkel vaja on, ning kui ta lisab sinna juurde teised mõtted teistest raamatutest, siis ta saabki hea ja tasakaaluka elu. Ning meeles tuleb ka pidada, et “tarku mõtteid” ei jaga vaid need raamatud mida teised targaks peavad või mis ongi mõeldud õpikutena, ka ilukirjandus, kui ta satub õige inimese kätte õigel ajal, aitab neid kas välja raskest olukorrast või siis aitab neil end ette valmistada olukordadeks, millest ta hetkel veel mõeldagi ei oska. See raamat on nagu ilukirjanduslik seletus, mis on biblioteraapia.
Isegi kui mõtted kipuvad lugemise ajal mujale reisima ja mõned kohad tuleb korduvalt üle lugeda, siis on see üks hea raamat, millest leiab igaüks endale midagi - põnevust, mõistmist, vihjeid uutele raamatutele, võimalust lasta end tõmmata miyazakiliku maailma.
Hea lugemine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar