2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 22. aprill 2019

A King in Love


Raamat: A King in Love by Barbara Cartland (1982)
Hinne: D
Valdasteini kuningas Maximilian on hea välimusega ja tark, kuid naistemehe kuulsusega. Tema peaminister survestab teda oma poissmehe põlve seljataha jätma, ning abielluma, et saaks järglast produtseerida nii kiiresti kui võimalik. Kuigi Maximilian on vandunud, et ta ei abiellu kunagi, sunnib Euroopa ebakindlus ning Preisilaste salasepitsused teda siiski ümbritsevatest kuningriikidest sobiliku kuningannat otsima.

Samas on ilus, kuid tujukas printsess Zita, naaberkiningriigis Aldrossis oma hobusel, Pegasus, teel üle Alpide. Zita on täis elutuld, mis sarnaneb vägagi ta leegitsevate juustega, ning sütitavat intelligentsi, kuid ta on oma vanema õe, rahuliku ja tavalise printsess Sophie, täielik vastand. Seega kui kuulutatakse kuningas Maximiliani saabumisest, käseb nende asjalik ema printsess Zital silma alt eemale hoida, et kuningas teda ei näeks ja tema õe abiellumisvõimalusi ära ei rikuks.
Vihane, et teda kõrvale surutakse ning tõsiselt uudishimulik kohtumaks tõelise kuningaga, eriti sellisega, kelle on vägagi intrigeeriv kuulsus, paneb Zita kokku plaani riietada end kohalikuks talutüdrukuks. Saades abi oma tuttavalt Gretelilt, on Zita kindel, et ta pere on liialt hõivatud kohtumise ettevalmistamisega, et nad tema plaane märkaks.
Kuid saatusel on omad plaanid, seega Zita plaan vaid korraks nende suursugust külalist näha, lõppeb millegi palju rohkemaga, kui ta soovinud oli. Olles pimestatud kuninga mõistusest ja sarmist, ning olles kindel et ta on leidnus sugulashinge, loodab Zita kogu hingest, et kuningas tema kohta tõde teada ei saaks. Kuid kui ta endaga aus on, siis pärast seda ühte kohtumist, soovib ta temaga ka edaspidi kohtuda. Olles oma tunnetest kuninga vastu ja perekondlike kohustuste vahel segaduses, leiab Zita, et on parim, kui nende teed enam kunagi ei ristu.
Romance, History

See on minu esimene Barbara Cartland. :)

Kui ka tema teised raamatud on samasugused kui see, siis on see ka minu viimane Cartland.
Iseenesest, kuigi Zita on kujutatud intelligentse tütarlapsena, siis muutub ta ikkagi kokutavaks tobukeseks, kui Maximilian mängu tuleb. Ja vaatamata sellele, et Maximilian on ebameeldiv elumees, kes näeb iga kena seelikut nagu järgmist ajutist voodisoojendajat, kellele teha otsene ettepanek ning olla siis solvunud ja armukade, kui ta arvab, et keegi teine võiks tema viimase silmarõõmu „omanik“ olla, on Zita ikkagi niiiiiiiiii armunud ja niiiiiiiiii valmis tema kuningannaks saama, kuigi ilmselgelt ei püsi see kukk kaua oma kana juures.

See lugu hüples emotsionaalselt igasse suunda, alles ajavad peategelased rahulikult intelligentselt juttu ning järgmine hetk on üks või teine neist südamest solvunud või hingepõhjani jahmunud. Alles räägib Maximilian tõsist poliitilist juttu ja järgmisel teeb Zitale ettepaneku, minna tema lossi nahistama. Ja siis see Maximiliani imelik kinnisidee, et kõik Ungarlased on punapead ja metsikud ja see tähendab seda, et nende naised on abiellumis kõlbmatud.

Seda võiks ka võtta kui imeliku versiooni „Tuhkatriinust“, lihtsalt kahe kurja kasuõe asemel on üks vanem õde, kurja võõrasema asemel on range pärisema ja tagasihoidliku orvu asemel on tuline ungari verega pere pesamuna, kes saadetakse silmist, et pere vanim tütar saaks kuningaga abielluda.

Põhimõtteliselt võib öelda, et see on selline raamat, mille olematu raha eest soetad lennujaamast ja lennukist väljudes paned järgmises lennujaamas riiulile ja unustad.

Miks ma siis üldse seda raamatut lugesin? Koolitööks oli vaja. :) Mida kõike üks tudeng ka lugema ei pea.

The Snow Gypsy


Raamat: The Snow Gypsy by Lindsay Jayne Ashford (2019)
Hinne: C-
II maailmasõja lõpul, kui London on varemeis, ei leia Rose Daniel endiselt rahu. Kaheksa aastat tagasi jäi ta vend kadunuks, kui too oli läinud Hispaaniasse koos kohalike partisanidega võitlema. Venna kirjadest on Rosel vaid paar vihjet, kus vend võiks olla – tema kirjeldus Sierra Nevada mägede imepärastest nõlvadest ning tema armastus neiu vastu, kes kandis nende last.

Hispaanias on möödunud kaheksa aastat  sellest kui Lola Aragoni perekond mõrvati. Kaheksa aastat sellest, kui ta päästis vastsündinud tüdruku sureva ema käte vahelt, ning põgenes koos temaga nende elu eest. Ta on alati uskunud, et mitte miski ei saa teda taas sinna tagasi minema sundida … kuni tema abi anub meeleheitel võõras.

Seega asuvadki Rose, Lola ja Nieve teekonnale läbi metsikute Camargue soomaastike Hispaania iidsete mägiasundusteni. Sattudes vastakuti sõja tumedate saladustega, muutuvad nende elud igaveseks tänu mälestustele, saladustele ja sõprusele.
History, Fiction, Drama
 
Ka seekordne lugu on saanud inspiratsiooni reaalselt isikult, britipäritolu herbalistilt ning holistliku veterinaaria propageerijalt Juliettede Baïracli Levy (1912-2009). Kuid minu jaoks oli see ka nagu ühe teise hiljuti loetud Hispaania mustlaste teemalise raamatu uusversioon.

Toon siin välja nende kahe raamatu ühised punktid, vaatame, kas arvate ära:

  • Peategelane on veterinaar, kes eelistab loomi ravimtaimedega ravida
  • Peategelasel on mustlaste verd
  • Peategelase minevik viib ta Hispaaniasse – Granadasse
  • Hispania mustlane, kelle ta Prantsusmaalt mustlaste kogunemiselt leiab, on flamenco tantsija
  • Sacromontel elab teine peategelane sinist värvi ukse taga
  • Teisel peategelasel on unistus saada kuulsaks flamenco tantsijaks kinolinal

Kas tuli tuttav ette? Lucinda Riley „Kuuõde“ loomulikult. Tõsi, Rose ei otsi oma vanemaid, ta otsib oma venda ja eeldatavat vennanaist ja last. Ta leiab ühe noore flamenco tantsija, kes kasvatab kaheksa aastat tüdrukut, kes võiks ju vabalt olla ta venna laps, kuna Lola ja Nieve on pärit samast piirkonnast, millest Rose vend talle kirjas rääkis. Kuid kahjuks on Rose samasuguseks kirjutatud kui Ashfordi eelmise raamatu – „Whisper of the Moon Moth“ – peategelane, teismeline täiskasvanu lõppematus armuvalus.

Rose, loomaarst, kes on õppinud loomade ravimtaimedega ravitsemist Chichesteri piirkonna mustlastelt, asub peale sõda teele Hispaania poole, et leida oma venda, kes läks Hispaaniasse partisanisõda pidama ja kellest pole juba kaheksa aastat midagi kuulda. Esimene koht, kust ta loodab mingit infot saada, on Prantsusmaal toimub mustlaste kogunemine. Seal kohtub ta prantslase Jeani, ning hispaanlaste Lola, Nieve ja Cristobaliga. Loomulikult ei lähe kaua aega, kui ta ühega neist meestest armatseb ja pärast seda kahetseb, kuid kuna Lola teab seda purskkaevu millest Nathan oli oma kirjas Rosele kirjutanud, siis läheb ta koos Lola ja Nievega edasi Hispaaniasse, et sealt üksi minna edasi Sierra Nevada mägedesse.

Kuid saatus teeb Rose plaanides omad muudatused ja mägedesse jõuavad nad Nevega kahekesi. Seal kohtuvad nad tõredate ja vaiksete kohalikega, kuid kui nad kohtuvad Zoltaniga – vanades partisanide koobastes elava põgenikuga – saavad nad ka natuke rohkem infot selle kohta, mis sõja ajal seal toimunud oli.

Kõigil selle raamatu tegelastel on saladusi, mõnel rohkem mõnel vähem ja eks saladustel on juba kord selline loll komme, kõige halvemal hetkel päevavalgele tulla ja senist loo kulgu rikkuda. Aga vaatamata mitmetele imelikele keerdkäikudele ja paljudele punnitatud meet-cute hetkedele, saavad peategelased ikkagi oma õnneliku lõpu.

Nagu ka juba eelmise loo juures, häiris ka selle loo juures mind tõsiselt see, et tegelane, kes peaks olema juba ammu teismelise east välja kasvanud, käitub pidevalt nagu esimest korda väravast välja saanud vasikas ja kahetseb kõike tehtud kohe järgmisel hetkel ning siis soiub mitmeid lehekülgi läbi kogu raamatu, kuidas ta ikka sai selliseid asju teha ja mis teised temast nüüd arvavad. Vaatamata sellele et tegu on ilukirjandusega, võiks selles natukenegi usutatavust olla, liiga palju juhuslikke õnnelikke kokkusattumusi.

Ka see on ju iseenesest huvitav lugu, kuid kahjuks ei ole see kirjutatud minule vastuvõetavalt.