Üks paik laias ilmas: kodu tähendust otsimas

Raamat: A Place in the World by Frances Mayes, tõlge Anne Kahk (2023) V, RR, A

Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/185944896-ks-paik-laias-ilmas 

„Ütle mulle, KUS sa oled, ja mina ütlen, KES sa oled.” Ühtaegu pitsiliselt õrn ja kaljusid paigast nihutavalt jõuline, samas unistav ja realistlik, põnevaid ajalooseiku puistav ja eri kultuuride isikupära austav – selline on Eestiski menukiks saanud „Toscana päikese all” autori uus reisi- ja mõtisklusraamat, milles maailmarändurist romantik otsib kodu mõiste sügavamat tähendust, pakub vahepaladeks oma lemmiktoitude retsepte ega unusta lisada näpuotsaga ka huumorit. Autori arvates väljendab kodusse suhtumine olulisi tahke inimese olemusest. Igatahes käsitleb ta seda teemat süvitsi, viib lugeja oma sõprade kodudesse, põikab lapsepõlve ja paikadesse, kus talle on tundunud, et just sinna võikski elama jääda. Tema ilmekas stiil annab edasi kujutluspilte ja isegi -lõhnu, nagu vaid luuletajal seda teha õnnestub. Frances Mayes on ameeriklannast luulekunstiprofessor, kelle võõraste paikade ja eriti Itaalia elu uudistamise raamat „Toscana päikese all” (1996) püsis üle kahe ja poole aasta New York Timesi bestsellerite seas ning mille põhjal tehtud mängufilmi (2003) 

Travel, Memoir, Essays

Ma pole lugenud Mayesi kõige tuntumat raamatut “Toscana päikese all”, kuid loomulikult ma olen näinud filmi, ja mitte ainult üks kord. Kes siis poleks? Seega oli ju täiesti loomulik, et valisin selle raamatu lugemiseks. 

Mida ma ei oodanud, oli see, et see polnud üks romaan, vaid lühijuttude või pigem artiklite kogum. Need erinevatel teemadel kirjutatud lood/artiklid on osalt kirjutatud sellel ajal või pärast seda, kui maailm oli lukus, nagu tagasivaade ajale enne ja ajale pärast. 

Artiklid on erinevatel teemadel - aiandus, toit, reisimine, elamine teises riigis, teises keelekeskkonnas, kinnisvara mured, uue kodu otsimine, perekond, sõbrad. 

Mõnes mõttes oli see hea lugemine, kuid samas võis see olla ka väga tüütu, kõik olenes sellest, kui väga selle essee teema sind puudutab. See oli huvitav sissevaade autori igapäevaellu, kuid kõik need heietused ei pruugi kõnetada. Rohenäpud leiavad siit nippe aias tegutsemiseks ja kokkajatele on siin ka retsepte, kuid kas sellest piisab?

 

Võibolla see polegi raamat, mida peaks algusest lõpuni ühe istumisega lugema, võibolla on seda parem lugeda üks lühijutt nädalas, või kuus, igaühel oma valik.

Päikesepaiste ja parmesan

Raamat: Solsken och parmesan by Christoffer Holst, tõlge Kadri Okas (2023) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/202429939-p-ikesepaiste-ja-parmesan 

Lasteaiakokk Hilda elu on igavavõitu ja ka õiget armastust pole ta leidnud. Ta unistab reisist Toscanasse, et õppida valmistama parimaid Itaalia roogi. Samale kokkamisreisile on kirja pandud Rasmus, endine tantsuorkestri laulja, kelle sisutu elu möödub õe sohval, kus ta püüab oma eksist üle saada. Lennujaamas teatab aga reisijuht Paula, et nende peatuskoht Itaalias on maha põlenud. Heal juhul võib ta viia grupi vaid väiksesse Rootsi rannikulinna Öregrundi ja seal kokakunstikursuse korraldada. Selle variandiga on nõus ainult kuus inimest, igaühel selja taga erinev elu ja oma lugu.

Kuidas õnnestub neil Rootsi päikese all Itaaliat mängida? Kas viinamari kasvab ka Rootsis? Kui sassi võivad suhted minna? Mis koorub välja Paula minevikust? Kas Hildal jääbki Toscana nägemata?

Romance, Drama, Food

Holst, kes on kirjutanud mõned väga head muhekrimid, on kirjutanud ka selle mõnusa toidudraama.

Selle toidudraama peaosas on kolm tegelast: endine country-rocki bändi solist, lasteaiakokk ja kokanduskursuse korraldaja. Neil kõigil on oma põhjus, miks neil on seda tavaelust väljaastumist vaja, ja ootamatud olukorrad kipuvad ikka inimesi lükkama sinnapoole, kuhu nad tegelikult liikuma peaksid, kuid siiani on neid kas hirm või mugavus või teadmatus tagasi hoidnud.

Rasmuse õde lükkas ta põhimõtteliselt kodust välja sellel koolitusele, lihtsalt selleks, et ta lõpuks ometi mõtleks millelegi muule, kui oma surnud kihlatule. Hilda teeb küll igapäevaselt toitu ja teab sellest ilmselt kõike, kuid ta on nii ammu unistanud Itaaliasse minekust ja seal toidu tegemisest, ning tal on villand sellest mitte kuhugi viivast suhtest lasteaia direktoriga. Paula on selle toidureisi kokku pannud tagamõttega, kuid …

Ja kui lennujaamas läheb loo tegelaste jaoks kõik segamini siis lugejate jaoks läheb lugu huvitavaks. Lisaks kõigile neile peategelaste taustalugudele ja saladustele saab lugeda isutekitavaid toidukirjaldusi. Kui loo alguses on kõik peategelased omadega segaduses, siis ootad ju, et lõpp on täis õnne, rõõmu ja armastust, kuid Holst on realist, ta juhatab nad kõik parema homse algusesse, see on juba nende valik, kas nad ka kaugemale lähevad.

Selline suurepärane kooslus hea tuju raamatuks- draama, toit, saladused, huumor ja suvi.

Minu geniaalne sõbranna

Raamat:  L'amica geniale  (L'amica geniale #1) by Elena Ferrante, tõlge Eha Kõrge (2011, 2016) Varrak, A, RR

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/32996352-minu-geniaalne-s-branna  

Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus. Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos oma karmi ja elust pulbitsevat naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema, kui Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre haridusteed toetama, Lila vanemad seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna.

Drama,

Ma ei suuda meenutada, kes oli see lugeja keda ma sotsiaalmeedias jälgin, kes seda raamatut kiitis, kuid igatahes oli see sedavõrd mõjukas lugeja, et panin endale selle raamatu ’Vajab lugemist’ nimekirja ja seega kui Varrakul ilus Elena Ferrante Minu geniaalne sõbranna, siis tuli ju loomulikult raamat ka läbi lugeda. Kuid kahjuks ei ole see minu raamat.

Lugu on ju lihtne, kahe sõbranna lugu. Nad elavad Napoli äärelinnas II maailmasõja aegses Itaalias, kui kõike on vähe saada ja lapsed kasvasid ise, ilma et neid oleks vaja olnud vati sees poputada.

Jutustajaks on tüdruk, kes on pere vanim ja kes on koolis hästi tubli, sest ta õpib palju. Ta räägibki loo sellest, kuidas ta kohtus oma sõbrannaga, kuidas nad koos koolis käivad, kuidas ta sõbranna teda õhutab oma briljantse mõistusega olema üha parem ja üha tublim, sest Elena tahab alati Lilaga sama tubli või tublim olla. Nad elavad oma elu väikses kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik elavad kõigi elu. Iga uus asi on suur sündmus ja iga võimalus nende linnaosast välja saada on suur asi. Nii Elena kui Lila loevad palju, kuid sellele vaatamata, et nad peaksid tänu oma suurele lugemusele ka palju teadma, on nad vahel mõnede asjade suhtes ikka vägagi naiivsed. Need kaks tõukavad üksteist edasi ja kõrgemale, kuid Lila on tegelikult radioaktiivne sõbranna, sest vaatamata sellele, et ta suudab Elena panna endast parimat andma, on Lila ka see, kes suudab vaid ühe nagu muuseas öeldud sõnaga Elena põrgupõhja kupatada või siis on ta nimelt Elenaga õel või ükskõikne, kui Elenal on midagi hästi läinud. Lila on tüüpiline helge peaga teismeline, kellel oleks suurepärased võimalused kuhugi jõuda, kui ta suudaks oma keevalisust tagasi hoida, kui ta hoiaks ühest unistustest kinni piisavalt kaua, et see ka teoks saaks ning kui ta juba kedagi on endaga oma õhinas kaasa tõmmanud, võiks ta ka arvestada sellega, et kui tema oma idee hülgab, hülgab ta ka oma kaasamarssija ning nemad ei suuda alati üksi edasi minna. Elena on geniaalne ja Lila on radioaktiivne.

Kuigi see lugu, see täiskasvanuks saamise lugu on ju iseenesest huvitav, siis minul võttis selle raamatu lugemine nädal aega aega (tavaliselt loen ma alla 300 lehelisi raamatuid vaid paar päeva, nädalavahetusel vaid ühe päva), sest ma lihtsalt ei suutnud lugeda seda põhjendamatut õelust. Kui ma ise oma elus olen loobunud ’sõpradest’ kes mind alavääristavad või alati püüavad mulle selgeks teha, et ma olen rumal (selleks piisab mulle mu perestki) siis ei suutnud ma kuidagi ka lugeda raamatut sellest, kus tütarlaps ripub oma radioaktiivse sõbranna küljes nagu ei suudaks ta ilma solvanguteta elada. See lihtsalt ei olnud minu sorti lugu.