Raamat: L'amica
geniale (L'amica geniale #1) by Elena
Ferrante, tõlge Eha Kõrge (2011, 2016) Varrak, A, RR
Hinne:
D
Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante
üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud Napoli-romaanide sarja esimene
raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja
troostitu linnaosa tänavatele, kust saab alguse Elena ja Lila elukestev sõprus.
Tüdrukud käivad koos koolis ning avastavad koos oma karmi ja elust pulbitsevat
naabruskonda. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on
visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema, kui
Elena vanemad on vastumeelselt nõus tütre haridusteed toetama, Lila vanemad
seda aga ei tee. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste
kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias
tervikuna.
Drama,
Ma ei suuda meenutada, kes oli see lugeja keda ma sotsiaalmeedias
jälgin, kes seda raamatut kiitis, kuid igatahes oli see sedavõrd mõjukas
lugeja, et panin endale selle raamatu ’Vajab lugemist’ nimekirja ja seega kui
Varrakul ilus Elena Ferrante Minu geniaalne sõbranna, siis tuli ju loomulikult
raamat ka läbi lugeda. Kuid kahjuks ei ole see minu raamat.
Lugu on ju lihtne, kahe sõbranna lugu. Nad elavad Napoli äärelinnas II
maailmasõja aegses Itaalias, kui kõike on vähe saada ja lapsed kasvasid ise,
ilma et neid oleks vaja olnud vati sees poputada.
Jutustajaks on tüdruk, kes on pere vanim ja kes on koolis hästi tubli,
sest ta õpib palju. Ta räägibki loo sellest, kuidas ta kohtus oma sõbrannaga,
kuidas nad koos koolis käivad, kuidas ta sõbranna teda õhutab oma briljantse
mõistusega olema üha parem ja üha tublim, sest Elena tahab alati Lilaga sama
tubli või tublim olla. Nad elavad oma elu väikses kogukonnas, kus kõik tunnevad
kõiki ja kõik elavad kõigi elu. Iga uus asi on suur sündmus ja iga võimalus
nende linnaosast välja saada on suur asi. Nii Elena kui Lila loevad palju, kuid
sellele vaatamata, et nad peaksid tänu oma suurele lugemusele ka palju teadma,
on nad vahel mõnede asjade suhtes ikka vägagi naiivsed. Need kaks tõukavad üksteist
edasi ja kõrgemale, kuid Lila on tegelikult radioaktiivne sõbranna, sest
vaatamata sellele, et ta suudab Elena panna endast parimat andma, on Lila ka
see, kes suudab vaid ühe nagu muuseas öeldud sõnaga Elena põrgupõhja kupatada
või siis on ta nimelt Elenaga õel või ükskõikne, kui Elenal on midagi hästi
läinud. Lila on tüüpiline helge peaga teismeline, kellel oleks suurepärased
võimalused kuhugi jõuda, kui ta suudaks oma keevalisust tagasi hoida, kui ta
hoiaks ühest unistustest kinni piisavalt kaua, et see ka teoks saaks ning kui
ta juba kedagi on endaga oma õhinas kaasa tõmmanud, võiks ta ka arvestada
sellega, et kui tema oma idee hülgab, hülgab ta ka oma kaasamarssija ning nemad
ei suuda alati üksi edasi minna. Elena on geniaalne ja Lila on radioaktiivne.
Kuigi see lugu, see täiskasvanuks saamise lugu on ju iseenesest
huvitav, siis minul võttis selle raamatu lugemine nädal aega aega (tavaliselt
loen ma alla 300 lehelisi raamatuid vaid paar päeva, nädalavahetusel vaid ühe
päva), sest ma lihtsalt ei suutnud lugeda seda põhjendamatut õelust. Kui ma ise
oma elus olen loobunud ’sõpradest’ kes mind alavääristavad või alati püüavad
mulle selgeks teha, et ma olen rumal (selleks piisab mulle mu perestki) siis ei
suutnud ma kuidagi ka lugeda raamatut sellest, kus tütarlaps ripub oma
radioaktiivse sõbranna küljes nagu ei suudaks ta ilma solvanguteta elada. See
lihtsalt ei olnud minu sorti lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar