The Ones We’re Meant to Find by Joan He (2021)
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44084665-the-ones-we-re-meant-to-find Cee on olnud juba kolm aastat üksikul saarel ilma et ta mäletaks, kuidas ta sinna sattus, ning samuti ei mäleta ta midagi saarele eelnevast elust. Kõik mida ta teab on see, et kuskil seal, teispool horisonti on ta õde Kay, ning Cee peab saama kuidagi üle ookeani, et õde leida.
Kuskil teises maailmas elab kaheteist aastane andekas STEM tudeng Kasey Mizuhara eco-linnas, mis on ehitatud inimestele, kes kaitsevad nende planeeti. Elanikud peavad oma mugava eluaseme eest veetma vähemalt kolmandiku oma ajast tasakaalu kookonis, kus nad saavad virtuaalselt oma äriasju ajada, et nende mõju ümbritsevale oleks võimalikult minimaalne. Kui Kasey’l, kes on introvert ja erak, pole sellise elustiili vastu midagi, siis tema õde Celia vihkab seda. Celia on populaarne ja armastatud, ning ta eelistab elu väljaspool linna. Kuid keegi poleks osanud arvata, et Celia sõidab paadiga merele ja ei tule kunagi tagasi.
Celia kadumisest on möödas kolm kuus ning Kasey ei kaota lootust. Loogiline on, et Celia on surnud, kuid sellele vaatamata otsustab Kasey uurida mida Celia enne kadumist tegi. Kasey’l pole õrna aimugi, kuhu tema uurimine võib ta välja viia. Ta õel oli palju saladusi. Ning ka Kasey’l on oma saladusi.
Fantasy, Science, Mystery, Thriller, Dystopia
Selles loos on kaks peategelast - Cee ja Kasey.
Cee elab üksi saarel. Noh mitte päris üksi, talle on seltsiks U-me, keelerobot, kes vastab küsimustele kolmel viisil - Olen nõus, Ei ole nõus, Neutraalne, ning kui Cee kasutab mõnda erilist sõna, siis U-me annab selle sõna seletuse. U-me on ka tugev, kuid siiski mitte piisavalt tugev, et Cee ei peaks üksi saare teisest otsast üle kuru paadi osi vedama. Kuid nüüd on ta Herberti valmis saanud ja ta saab minna õde otsima. Ta ei tea, kus täpselt Key on, kuid ta teab, et peab üle mere minema. Isegi pärast seitset päeva merel ja tormi … leiab Cee end hommikul tagasi sel samal saarel, kus ta end juba leidis üle kolme aasta tagasi - ei olnud tal ei riideid, ega toitu, kuid ta leidis rannikult maja, kust ta leidis kampsunid ja roboti ja toitu, ning peagi leidis ta ka teiselt poolt saart paadiosade hunniku, millest ta hakkas endale sõidukit ehitama.
Jätame Cee saarele ja lähme Kasey juurde.
Kasey tunneb end hästi ise enda seltsis, kuid ta sõbranna veenas teda pidu korraldama, isegi kui ta õde ju alles hiljuti kaduma jäi. Nende virtuaalsete külaliste jaoks on ta baaridaam, nad isegi ei tea kes ta on, nemad tahavad näha Celia kodu, neid tema õde ei huvita. Kasey ei saa leppida sellega, et ta õde võttis lihtsalt paadi ning kadus suurele veekogule, mis ümbritseb nende eco-linna. Maakerea on põhimõtteliselt elamis kõlbmatuks muutunud, kõik maaalused maavarade maardlad on tühjaks tõmmatud, maakoor on hakanud sisse vajuma ja sellega on tekkinud megamaavärinad ja muud looduslikud katastroofid megamõõtmetes, mis on maal elamise ohtlikuks muutunud. Kuid mitte kõik ei saa endale lubada eco-linna kolimist, sinna saavad vaid need, kes on seda “väärt”. Kasey ja Celia on seal koos oma perega, kuna nende vanemad olid linna arhitektid ja maapinnale jäänute aitajad. Nende naabrid olid arstid, kes on inimkonna vabastanud kõigist haigustest. Kuid viis aastat tagasi said tüdrukute ema ja nende naabrid lennuroboti õnnetuses surma, ning sellest saati on Kasey vaid eksisteerinud ning Celia põletab elu. Korraks oli Kasey’l põhjus, miks tunda end elavana, kuid see idee põhjustas seda, et tal keelati teadusega edaspidi tegeleda.
Cee ei anna saarel alla, ta hakkab koguma uuesti puitu, et ehitada parv, kuid ühel tormisel ööl näeb ta rannas keha - riieteta, meelemärkuseta. Ta läheb vihma trotsides talle appi, kuid see keha ärkab ellu, kui Cee teda aitab, ning surub oma käed ümber Cee kõri.
Kasey otsinguid pärjab see, kui ta tabab ära Celia isikliku signaali. Kuid see signaal tuleb linna kõige alumistelt tasanditelt. Mida Celia seal tegi, kellega kohtus, miks ta seal on? Või kas ikka on?
Ja rohkem enam ära rääkida ei saa, sest see on see koht, kus lugu hakkab tõsiselt põnevaks minem.
Kuna õdede lood on esitatakse eraldi, siis ei saa ju kindel olla, kas nad on samas ajas, samas universumis, on tegelikult ka õed. Jah, siin on viiteid, vihjeid, jälgi, mis seda kinnitavad, kuid ikkagi. Nad mõlemad on tugevad isiksused, omamoodi, ning samas on nad mõlemad ka nõrgad, omamoodi. Neil on oma unistused, oma soovid, mille nimel nad töötavad ja neil on ootamatud abilised.
Lugu on siis kahest õest, kuid mitte ainult. Kaks õde, kes on kaotanud omavahelise sideme, kui nad kaotasid oma ema, on hakanud just taas rääkima ja asju koos tegema, kui üks neist kaob. Nagu õedki, üks tundetu teadlane ja teine metsik elupõletaja, on ka kogu ühiskond kaheks jagunenud - osad töötavad kogu aeg, püüavad eco-linnade elanike elu üha kergemaks teha (ükskõik mis hinnaga, sest nad lihtsalt ei hooli enam sellest pallist, millele nende linn toetub) ning teine osa ei hooli enam, nende eesmärk on elada elu täiel rinnal, koguda sotsiaalmeedias laike ja ronida alumistest kihtidest üles eco-linna. Maa laguneb/põleb/mürgitab iseennast ja inimesed kas töötavad end ribadeks või pidutsevad end surnuks. Ah, ma unustasin need kes püüavad siiski sellel laguneval pallil hakkama saada, elades säästlikult, loodussõbralikult ja eemal ülejäänud ühiskonnast. Kas kõlab tuttavalt?
Isegi kui algus on segadust tekitav, sest ei tea ju veel täpselt kes on kes ja kus on mis, kuid kui pilt hakkab juba selginema siis loed ja loed ja vahet ei ole, millist numbrit kell näitab. See düstoopiline lugu on lisaks suurepärasele meelelahutusele ka äratus- või hoiatuskell, et kui me nii jätkame, siis võib meie rohesinine pallike tõesti vajada seda lahendust, millega üks õdedest välja tuli. Teine selline ökoloogiline düstoopia sellel aastal oli “The Swimmers”.
Üllatav ja hea lugemine!
P.S. kaanel ei ole tüdrukud kasukates :) vaadake uuesti :)
