Elle Castillo, endine sotsiaaltöötaja, kes spetsialiseerus väärkohtlemist kogenud lastele, on nüüd populaarse true crime taskuringhäälingu saatejuht, ning ta keskendub Twin City kadunud laste juhtumitele. Pärast kahte populaarset hooaega otsustab Elle ette võtta oma isikliku valge vaala - Numbri mõrtsuka. Kakskümmend aastat tagasi lõppesid MN ritualistlikud mõrvad - kolm tüdrukut üle seitsme päeva, iga tüdruk aasta noorem kui eelmine - järsult ja keegi ei teadnud miks. Miks lõpetas ta oma üheteistkümnenda ohvriga, üheteistaastase tüdrukuga, või miks ta seda rituaali üldse jälgis.
Kui üks taskuringhäälingu kuulaja Ellele vihjega helistab, läheb Elle teda intervjueerima, kuid leiab ta surnukeha. Ning vaid paar päeva hiljem röövitakse laps, ning see on liialtki MN käekirjaga tegu. Vastupidiselt kõigile meedia ekspertidele ja võimuorganite töötajatele pole Elle kunagi uskunud versiooni, et MN lõpetas kuna sooritas enesetapu, seega pidi tema saade ja uurimine vaid spekulatsioonidele lõpu tegema, kuid tundub, et ta saade on hoopis mõrvari taas tegutsema lükanud.
Thriller, Mysteries, Fiction
Taskuringhääling on populaarne teema. Ture crime taskuringhäälingud on populaarne teema. Teiste taskuringhäälingute tegijad räägivad kuidas nad kuulavad neid ja nende tegemisest on tehtud humoorikas telesarigi (“Only Murders in the Building”). Ja nüüd olen ma siis ka lugenud raamatut, kus suurt osa mängib true crime taskuringhääling.
Elle, endine sotsiaaltöötaja, kes keskendus väärkoheldud laste aitamisele, kuna ta enda lapsepõlv ei olnud just kõige roosilisem, on jätnud oma sotsiaaltöö ja teeb nüüd taskuringhäälinguid sarimõrvarite külmadest juhtumitest, et pakkuda ohvritele ja nende lähedastele võimalust lõpuks aru saada, miks just nemad. Kui esimesed kaks hooaega tegeles ta juhtumitega mis teda ennast väga lähedalt ei puudutanud, siis uuel hooajal alustas ta juhtumiga, mis on talle liigagi lähedane.
See Numbrite mõrvar (the Countdown Murderer) alustas oma mõrvadega üheksakümnendate keskel. Kaduma läksid noored neiud. Esimene oli kakskümmend. Surma põhjus oli riitsinuse mürgitus. Surnut oli piitsutatud kakskümmend üks korda. Kolm päeva peale esimese kadumist kadus järgmine, seitse päeva peale kadumist ilmus surnukeha välja. Igal aastal talve hakul kolm tüdrukut.
Seda siis seni, kuni tüdruk, 11 aastane, põgenes.
Ja nüüd, kakskümmend aastat hiljem, kui Elle on teema taas kuuldavale toonud, just siis kui ta saab vihje, et keegi teab, kes see NM on, tapetakse esmalt vihje andja ja siis läheb kaduma tüdruk, 11 aastane, ning kõik vihjab sellele, et kas NM on taas tegutsemas või on keegi taskuringhäälingu kuulajatest otsustanud tapmisi jätkata.
Elle tunneb end otsati süüdi, otsati mitte, ta uurib kadumist politseiga koos ja politseist eraldi. Kell tiksub ja keegi ei taha teda uskuda, sest kord varem ta juba on hunti karjunud ja siis oleks asjad väga halvasti lõppenud, kui teda oleks usutud.
See on selline korralik psühholoogiline põnevik, kus on mängus suures saladused ja suur tähtsus on usaldusel. Kuid usaldus on kerge kaduma, kui saladused päevavalgele tulevad, kuigi lugejana on raske aru saada, kuidas need saladused üldse saladused saavad olla kui osalised pidevalt saladust teiste ees punase lipuna lehvitavad ja selle kohta vihjeid teevad. Ja ei tasu ära unustada, et koos suurte saladustega käib tihti ka ellujääja süütunne, mis paneb osalisi tegema asju, mida võibolla ei peaks tegema, kuid neil on vajadus oma ellujäämist õigustada.
Lool pole ühte jutustajat, lugu tuuakse lugejani mitmel erineval viisil - taskuringhäälingu transkriptsioon, Ellei lugu, pilte minevikust, Ellei lähedaste lugu, pahari lugu, ohvrite lood. Päris hästi üles ehitatud põnevik, kuid siin on ka asju, mis mind ärritasid, mis minu jaoks tegid loo liialt pingutatuks.
Kuid, hea lugemine ikkagi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar