2026

Artemiz's 2026 book montage

A Court of Frost and Starlight
The Women
The Ending Writes Itself
For Whom the Belle Tolls
Ebamugav tõde
The Astral Library
Eligible
Oskar ja mina. Kõik meie asjad
Remarkably Bright Creatures
The Sirens
Me algame lõpust
The Paradise Problem
The Cinnamon Spice Inn
Tõeline kurjus
Nearly a Bride
Quicksilver
Prima Facie
A ​Court of Silver Flames
The Lighthouse Keeper's Wife
My Friends


Artemiz's favorite books »
Kuvatud on postitused sildiga Giles Kristian. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Giles Kristian. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 31. mai 2023

Where Blood Runs Cold

Raamat: Where Blood Runs Cold by Giles Kristian (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58157297-where-blood-runs-cold   

Erik Amdahl ja tema elurõõmus tütar Sofia, on võtnud ette ammulubatud suusaretke Norra põhjatipus. Eriku jaoks on see võimalus leida taas ühine keel oma tütrega peale vanema tütrega juhtunud kohutavat õnnetust. Sofia jaoks on see võimalus mõista, et ta ise hoolib tast endiselt.

Kuid siis, kuid nad on kaugel inimasustusest, öö on saabumas, temperatuur langemas, saadab õnnetu juhus neid otsima abi ja peavarju. Lähim võimalus on Norra põliselanike saamide paari kodu, kellega nad on ka varem kohtunud, ning and kutsutakse ööd veetma. Erik tunneb kergendust ja ta usub, et halvim on möödal, et Sofiaga saab kõik korda. Kuid ta eksib rängalt. Nemad pole ainukesed, kes seda vana saami paari sel ööl külastavad - ning peagi peavad Erik ja Sofia põgenema … 

Lõpututel lumeväljadel kesk lõputuna tunduvat tormi algab meeleheitlik võitlus - mees mehe vastu, inimene looduse vastu, võitlus ellujäämise nimel.

See on lugu vastupidavusest ja meeleheitlikust ellujäämise instinktist, isaarmastusest ning mõistmisest, kuna on õige aeg alla anda, ja tütre sihikindlusest tõestada, et ta on väärt armastust. 

Thriller, Fiction


Kuna ma olen lugenud Kristiani viikingitest rääkivaid raamatuid (Raven sari), siis loomulikult tekkis mul ha huvi lugeda tema kaasaegset krimipõneviku. Selle audioraamatu lõpus sain ma teada, et tegelikult kirjutas ta selle raamatu enne oma viikingiraamatuid, seega võiks seda ikkagi pidada tema debüütromaaniks :).


Aga jah. See on üks lumine, külm, julm ja verine krimilugu kesk lõputuid lumevälju. See on mingis mõttes poliitiline krimilugu, kuna kõik probleemid algavad sellest, et keegi ei taha teha seda, mida suurkorporatsioonid tahavad teha, ning hiljem selgub ka, et see mida esialgu kardeti oli tegelikult vaid kattevari tegelikule eesmärgile. Kuid samas on see ka peredraama, sest Erik ja Sofia lähevad ju sellele tõsiselt inimvõimeid proovilepanevale suusamatkale sellel põhjusel, et Erik on oma noorema tütre hoolitsuseta jätnud pärast seda kui tema vanem tütar lolli õnnetuse tagajärjel suri.


Kui Erik näeb pealt midagi, mida ta poleks pidanud nägema, peavad nad Sofiaga põgenema suuskadel öösse, jättes maha sidevahendid. Järgneb tagaajamine, millest saab väljuda ainult viimane ellujääja. Ega see lõppematu lumetorm asja kergemaks tee, ning kui ikka autor nii tahab, siis tabavad peategelasi ka kõiksugused muud ootamatud õnnetused, ning keegi kellega nad kokku puutuvad pole kaitstud neid jälitava surma eest.


Selline filmilik põnevik mida võiks suisa iseloomustada kui “Röövitud” Põhja-Norra versioon :). Ilmselt lugedes oleks see raamat mulle rohkem meeldinud, kuid audioraamatu lugeja rikkus kogemuse sellega, et ta püüdis kõigile tegelastele anda rasker norra/põhjamaade/vene aktsenti, kuid minu jaoks tundus see ebavajalikuna.

neljapäev, 15. september 2016

Winter’s Fire



Raamat: Winter’s Fire (The Rise of Sigurd #2) by Giles Kristian (2016)
Hinne: C+
Norra, aasta 785 – kättemaksu vannet tuleb austada …
Sigurd Haraldarson on tõestanud et ta on võimas Viikingi sõdalane ning ohtlik vaenlane.

Ta on juba palju korda saatnud, et oma pere tapmise eest kätte maksta. Kuid ta eesmärk pole veel täidetud. Vandemurdja Kuningas Grom – kes reetis Sigurdi isa – on veel elus ning niikaua kui ta veel hingab, pole kaalud loodis.
Sigurdi püha vanne, et ta maksab oma pere eest kätte, põleb ta soontes, kuid ta peab olema kannatlik ning ootama õiget aega. Ta teab, et tema ja tema Hundikarja sõdalased pole oma täies jõus, ning kui nad praegu kuningale vastu astuksid, siis tähendaks see nende surma. Nad vajavad hõbedat ja uusi sõdalasi, kes oleks valmis selle noore vikingi lipu alla kogunema – kuid enamgi veel vajavad nad kuulsust sõjaväljalt.

Seega purjetavad nad läände, Rootsi, kus kohalik sõjapealik palkab nad oma palgasõduriteks. Ning just seal, keset pettusi ning verevalamisi, mis viivad Sigurdi vägagi Valhalla lähedale, kinnitatakse Sigurdi  saatus. Keset talvise tule turma.
History, Adventure

Sigurdi saaga teises raamataus jätkame siis noore Sigurdi seikluste jälgimist. Kuid lisaks Sigurdile saame nüüd kaasa elada ka Rune saatusele.

Pärast Randveri alistamist tõmbusid Sigurd ja tema hundikari tagasi Põletaja halli, kus nad loodavad talve vaikselt mööda saata, et siis kevade saabudes taas Kuningas Gromile kättemaksta. Kuid vaatamata sellele, et lumi on neid ümbritsevast maailmast ära lõiganud, on sõna siiski liikuma läinud ja Sigurdi vaenlased teavad, kus ta talvitub. Seega saabubki kõigepealt tema juurde endine Gromi peavõitleja, kelle Sigurdi isa oma viimases lahingus käevõrra lühemaks on teinud. Ning kuigi Moldof on tulnud Sigurdit Gromi heameeleks tapma, et ta tõestaks endale ja teistele, et ta on siiski sõdalane, kuigi tal on hundikäpp, kuid ta jääb Sigurdi juurde, kuna Sigurd pakub talle austust ja kohta oma hundikarjas.

Kuid Moldof pole ainuke, kes neid leiab. Metsast leiavad Sigurd ja Onu ka ühe nõia hundikarja keskelt, kes endi ise neile külla on saatnud ning Gromilt tuleb ka teisi sõnumitoojaid. Kui esimesed kaks võtab Sigurd austusega vastu ja pakub neile seda mida neil pakkuda on, siis järgmised sõnumitoojad viiakse juba tagasi veristena. Seega pakub üks kaugelt tulnud palgamõrtsukas oma teeneid Gromile.

Sigurd on aru saanud, et neil pole enam turvaline oma praegusesse talvitumispaika jääda, seega vaatamata külmale ja jääle, pakitakse Reinen kokku ja sõidetakse läände. Ühes peatuses, kus nad „röövivad“ rahumeelselt ühelt põllumehelt lehma, tuleb nende rööviretke järel samasse kohta kohe järgmine röövlikamp, veel enne kui Sigurd lahkuda jõuab. Selles vastasseisus tapavad nad kõik vastased, kuid nendega oli kaasas ka Runa, kes saab veel viimasest noolest haavata. See tuletab Sigurdile meelde, et Runa koht pole röövretkedel või sõjas Gromi vastu, ta vajab Runa jaoks turvalist kohta.

Valgred räägib Sigurdile saarest, kus kasvatatakse Freija neitsisid, kus neid õpetatakse sõjakunstides ja nad ei lase oma saarele ühtki meest. Seega suundutakse otsima seda saart ja saart valvavat kuningat. Kuningas leitakse, sõlmitakse kokkulepe, mille kohaselt toimetab kuningas Runa saarele ja tagatiseks liitub Sigurdiga tema noorem poeg.

Nüüd siis siht läände, et teenida raha ja rahaga muretseda lisa nende hundikarjale. Kuid tasapisi on neile järgnenud ka see palgamõrtsukas, kes jätab endast maha vägagi verise raja. Kuid isegi kui ta lõpuks jõuab Sigurdile järele ei ole tal väga lihtne talle ligi saada. Korra ta isegi arvab, et nüüd, kuid siiski mitte.

Kui Sigurdi hundikari koos teiste palgasõduritega läheb siis kahe väikse kuninga omavahelisse sõtta, siis toob Sigurd oma kavalusega neile võidu mida kohalik väepealik pole poole aasta jooksul saavutanud. Võidu vormistamise käigus jõuab surm Sigurdile väga lähedale, kuid talle tuleb abi vägagi ootamatust kohast.

Runa elu saarel on esialgu väga rahulik – majapidamistööd, võitlustreeningud. Kuid temaga koos tulid saarele ka sepp ja tema poeg, kes on ainukesed mehed, keda saarele lubatakse Freia neitsite sõjavarustust hooldama, ning ühtlasi kasutavad neitsid ära ka nende oma odasid. Sepa poeg Ingel on küll neitsite seas populaarne, kuid tal on silmi vaid Runale ja see ei meeldi nii mõnelegi teisele naisele. Kuigi Runa püüab end sellest kõigest eemale hoida, ei lasta tal seda teha. Kui saarele jõuab seesama nõid, kes talvel koos nendega Põletaja hallis oli, annab ta kõigile Freija neitsitele edasi sõnumi, mis sunnib neid oma tulevikku üle vaatama ja Runat oma väärtust tõestama.

Niisiis, Sigurd on nüüd rikas, kuna tema sõjakavalus tõi talle hästi sisse ja Runa on valmis oma uskumuste eest seisma, seega tuleb neil asuda teele nende viimase suurima võitluse poole.

See oli suurepärane lugu, kuid samas jäi mul siiski selline poolik tunne, kui ma olin lugemise lõpetanud, nagu oleks midagi puudu. Tõsi, nad ei jõudnud selle looga veel Gormi juurde, kuid see pole see, mis pooliku tunde jättis, midagi muud oli nagu puudu ja ma ei oska öelda, mis see on.

teisipäev, 13. september 2016

God of Vengeance



Raamat: God of Vengeance (The Rise of Sigurd #1) by Giles Kristian (2014)
Hinne: B
Norra, aasta 785. Maa täis väikeseid kuningaid ja auahneid mehi …

Kui Kuningas Gorm reedab krahv Haraldi ning surmab kogu tema pere, teeb ta suure vea. Ta jätab Haraldi noorima poja, Sigurdi, ellu. Põgenedes võimukate meeste eest ning peitudes pühas rabas, usub Sigurd et jumalad on talle ja ta perele selja pööranud. Kogu ta pere on kas surnud või siis kinni võetud. Ta koguküla on sunnatud ning inimesed on viidud orjusesse. Nende au on kadunud. Kuid siiski teavad kõik mehed, et Odin, kelle nimi tähendab pöörasust, on tõmmatud kaose ja verevalamise poole nagu ronk lendab surnukehale maiustama – ning Sigurd plaanib palju verd valada.

Sigurd on üksi jäetud, temaga on vaid käputäis lojaalseid mehi, kelle seas on punasehabemega Svein, tema parim sõber, ta isa kunagine parem käsi Olaf, ning Asgot, ta isa preester, kuid siiski igatseb Sigurd oma pere eest kättemaksu. Selleks et Odini tähelepanu endale tõmmata, on ta valmis  end ohverdama – nadu jumal kunagi seda ise tegi – ning selle rituaali käigus näeb Sigurd nägemusi. Hunti. Karu. Madu. Kotkast. Sigurd vajab neid kõiki ning rohkemgi veel kui temast peaks saama mees, kellele järgnetakse … kui ta kavatseb panna kuningaid maksma nende verega reeturluse eest.

Kuid jumalad on rääkinud ja Sigurdi teekond algab. Kasutades kavalust ning sõja jõudu kogub ta enda ümber julgeid põhjala sõjamehi – selliseid sõdureid nagu Bram, keda mehed kutsuvad Karuks, Must Floki kes on teradega surm, ning kilbineitsi Valgerd, keda ka julged mehed kardavad – ning ta veenab neid endale järgnema. Sest kas Odin on temaga või mitte, Sigurd viib oma kättemaksu teoks ning teda ei peata ei mehed ega ka jumalad.

Kuid võite kindlad olla, et kui veri voolab, siis jumalad vaatavad …
History, Adventure

Giles Kristjani Kätemaksu jumal on verest nõretav lugu noorest poisist, kelle vennad ja isa tapetakse praktiliselt ta silme all, sest kuningas ja üks teine auahne krahv on omavahel kokku leppinud, et nad hävitavad tema isa. Sigurd saab põgenema viimasest võitlusest vaid tänu sellele, et ta viimane veel elus olev vend tormab kuningale kallale ja annab tõmbab sellega endale vaenlaste tähelepanu.

Sigurd on vaid seitseteist ja tema isa valdustest on järel vaid varemed ning vaid üksikud külaelanikud tulevad tagasi pärast seda kui külast on rüüsteretk üle käinud. Ta ema on tapetud ja ta õde on viidud krahv Randveri juurde.  Sigurdiga on jäänud vaid ta isa parem käsi, paar ta oma parimat sõpra ja ka ta isa laeva tüürimees on vaatamata tõsisele haavale veel elus. Nende küla preester on viidud kuninga juurde, kus teda ootab uppumissurm, sest kes siis julgeks preestrit tappa tõmbamata endale sellega jumalate viha.

Sigurd vannub, et ta saab oma õe Randveri juurest tagasi ja ta tapab mõlemad reeturid, kuid kergemad ülesanded kõige pealt. Muretseda paat, päästa Preester, uurida välja mis plaanid on Randveril tema õe ja teiste sõjavangidega. Kuigi Sigurd on noor ja tal pole abi loota kellegilt, sest Grom ja Randver on ka kõik ümbruskonna maavaldajad tema isa vastu üles ässitanud, on tal siiski õnne, eriti pärast seda kui ta on rippunud kuus päeva puul nagu Odin.

Lahkudes pühast rabast hakkab tema tee ristuma ükshaaval nendega, keda ta oma nägemustes nägi ja kuigi tema teekonda jäävad palistama surnukehad, on siiski temaga ühinenud mehed ja naine talle ustavad. Viimasena pöördub ta abi saamiseks kunagise kuulsa krahvi poole, kes oli tuntud kui krahv Hakon Põletaja. Põletajast on järel vaid luu jah nahk, kuid tema lihav poeg näeb Sigurdis võimalust oma isa kunagist kuulsust taastada, kui ta Sigurdi Randverile viib pulmakingiks. See pole loomulikult Sigurdi idee ja seega tuleb tal vastamisi seista krahv Hakoni viimaste hallipäiste sõjameestega ning selle asemel et neid kõiki viimseni viimasele prassingule saata, pakub ta neile võimalust oma sõjasalgaga ühineda, et minna Randveri poja pulma rikkuma, kuna Randver on nõuks võtnud Sigurdi õde, Runa, oma noorema pojaga siduda.

Kuid Sigurd on kaval kui rebane või kui Loki, sest ta on ette näinud Randveri plaane ja söötnud talle vale infot, et tal oleks kergem ligi pääseda esmalt Runale ja siis edasi juba Randverile endale. Kuigi tegelikus ei lähe päris nii nagu plaanitud, siis lõpuks saab Sigurd siiski vastamisi seista Randveri endaga. Jah, Sigurd kaotab lõpuvõitluses paljud oma uued kaaslased, kuid Randveri meeskonnast ei lahku omal jalal keegi. Seega üks vastane maas, üks veel minna ning Runa on taas koos oma vennaga.

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis ma ei mõelnud üldse, et see võiks kuidagi seotud olla Giles Krstjani teise sarjaga – Ronk – kuigi ma olin teadlik, et ta kirjutab Ronga sarja eellugu, kuid mida kaugemale ma looga jõudsin seda tuttavamaks hakkasid nimed muutuma. Ma lugesin ju Ronga sarja raamatuid – Blood Eye, Sons of Thunder ja Odin’s Wolves – aastaid tagasi, seega pole ime, et esialgu ei pannud pilti kokku. Kuid seda algust on väga huvitav lugeda Sigurdist kui ta oli sama vana kui oli Osric/Raven kui nad kohtusid ja palju tema kambast juba siis koos temaga olid. Ja kuigi see raamat on vägagi verine, on ta siiski väga huvitav.