Rafael

Raamat: Rafael (Anita Blake, Vampire Hunter #28) by Laurell K. Hamilton (2021)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55248282-rafael                 

Rafael, libarottide kuningas, peab võitlema elu ja surma peale, et kindlustada endale oma kroon. Ta tahab et Anita Blake, tema lähim liitlane, oleks koos temaga, kui ta peab minema vastamisi vastasega, kellega ta varem võidelnud pole. Ta palub Anital riskida paljuga, et ta tema kõrval oleks …

Kuid on ka neid libarotte, kes kardavad, et Rafael toetub liialtki Anita ja tema vampiirisidemetele. Nad usuvad et Ameerikas on ruumi vaid ühele paranormaalsele kuningale, ning Rafael muudab nad nende vereimejate toiduks.

Rafaeli vaenlaste seast on välja kerkinud uus väljakutsuja, kes on noorem, näljasem ning tal on saladus, mis võib hävitada nii libarotid kui ka vampiirid. Rafael peab oma vaenlase alistamiseks minema oma rahva maagiat täis südamesse, et leida vajalikku jõudu ja julmust, et alistada see ootamatu vastane, või siis surra võideldes.

Fantasy, Paranormal, Romance

Anita raamatute lugemine on nagu kohtumine vana tuttavaga ja koos temaga mugavas pesas, kassikuhjas puhkamine. Pole vahet, kas selle puhkuse käigus räägitakse kõige intiimsematest seiklustest viimsete üksikasjadeni või siis verisematest võitlustest viimse veretilgani ja rotihammustuseni, mõnus kodune ja tuttava tunne on ikkagi, sest lisaks neile intiimsetele ja veristele hetkedele, meenutatakse ühiselt ka ammuseid sündmusi ja sõber/vaenlasi. Hamilton ei lase Anita fännidel temas pettuda. Anita on kasvanud koos lugejatega ja olles Anitaga kaasas käinud sedavõrd pika teekonna, saad siit raamatust täpselt selle laksu, mida hetkel vajad. 

Üks mis kindel, ka selles osas ei jõuta veel pulmadeni, ega ka sellegi, et Anita valiks lõpuks looma, kelle kuju ta võtab, ega ka selleni, et probleemid Richardiga lahenduse leiaks. Kuid see ei ole ka ju eesmärk, see raamat on Rafaeli raamat. 

Rafael, üks libaloomadest kellega Anital on juba väga ammused suhted, on viimasel ajal palju väljakutseid saanud oma karja liikmete poolt, sest nad ju tunnevad, kui Anita Rafaeli kaudu ka neist toitub ja loomulikult on karja seas liikmeid, kes ei taha olla kellegi toidus, olgu see siis metafüüsiline ja tavaliselt saavad nad selle käigus ka ise võimu juurde, vastupidi mõtlejaid on alati. Rafael ei ole lasknud end nendest väljakutsumistest häirida, kuid seekordne duellant on teistsugune, seekord ei ole Rafael nii väga kindel, et ta sellest võitlusest eluga pääseb. No ja kui juba negatiivselt võitlusse astuda, siis on ka suurem võimalus kaotada. 

Kuid Anita ei saa seda lubada, ta ei saa kaotada kauaaegset sõpra ja sedavõrd tähtsat võimuladviku liiget nagu Rafael, seega võtavad tema ja teda ümbritsevad mehed ja naised selle probleemi viimse võimaluseni tükkideks, arutavad läbi kõik võimalused, miks ja kuidas ja mis oleks kui. Ja isegi kui nad on Rafaeli peale mitmeid kordi vihastanud, sest ta pole mõningaid pisiasju esialgu maininud, kui ta palus Anitat end võitlusareenile saatma, siis kohale jõudes saab Anita teada ka need ülejäänud “pisiasjad”, mille Rafael “unustas” talle mainimata. 

Nüüd tulevad mängu vanad “sõbrad” ja uued võimed ja uued ootamatud liitlased ning verdtarretavad ja ka ülimalt verised võitlused. Rahuldust pakkuv teekond finaalini, kuid liiga järsk lõpp.

Ja ikkagi, Anita Blake sari on see sari, mille lugemisest ma veel ei loobu.

Mõrv lillelaadal

Raamat: The Flower Show Murder  by Faith Martin, tõlge Nele Mikk (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60682110-m-rv-lillelaadal                

Monica Noble on elevil, kui teda palutakse naaberküla lillevõistluse kohtunikuks, mis sest, et ta ei tee begoonial ja asaleal vahet! Kaaskohtunik, kirikuõpetaja James Davies nuusutab üht suurt õit ja kukub jalapealt surnult maha. Esialgu arvavad kõik, et ta sai südamerabanduse, aga kohalik perearst kahtlustab kuritegu ja kutsub politsei. Peagi järgneb teinegi mõrv, kui tapetakse üks peamistest kahtlusalustest. Monica püüab aidata peainspektor Jason Duryl need mõrvad lahendada ja tapja kiiresti tabada, enne kui kõrgeimat hinda peab maksma järgmine inimene.

Mystery, Cozy

Monica Noble teine juhtum, seekord siis naaberkülas, lillelaadal kuhu nad on kutsutud/kohale käsutatud :), et nad hindaksid kohalike aednike kõva kätetööd. See et ei Monica ega ka ta abikaasa ei tea lilledest eriti midagi, pole üldse probleem, sest teised kohtunikud on samamoodi lihtsalt isikud, kes kas peavad seda võimaluseks kohalikkele veel kord kõvasti varba peale astuda või siis lihtsalt tähtsad kogukonna liikmed ja neid ei saaks sellest “aust” ilma jätta.

Esmalt saame tuttavaks kõigi oluliste tegelastega selles loos ja mis veel olulisem, saame teada, miks nad kõik omamoodi vihkavad küla uusimat ja rikkaimat elaniku. Kui Monica, Graham ja Carol-Ann välja arvata, siis pole seal külakeses vist kedagi, kes suuremal või vähemal määral seda uustulnukat ei vihkaks. 

Ja siis jõuab kätte lillelaat. Väikesed viperused seal, tillukesed komistused siin, segadus ühe ja teise asjaga, lisaärritused teatud isiku poolt ja siis on aeg lilli hinnata. Kuid selgub, et roos, mis lõhnas nii magusasti ja oli kindlalt teel selleaastase võidu saavutamiseks, tapab hoopis oma hindaja. Kui on selge, et mõrvarelv polnud ainult hurmav aroom, vaid hoopis mõrvav gaas, on ka selge, kes on mõrtsukas. Kuid sel “mõrtsukal” endal on olnud kokkusaamine tömbi esemega, mis on purustanud ta kukla. Seega, peab peainspector Jason Dury, seekord koos seersant Flora Glenniga juhtumi lahendama kohe seal samas laada ajal, sest ta ei saa ju lasta kedagi laadalt lahkuda.

Küsimusi on õhus palju - kas ohver oleks pidanud olema keegi teine? Kuidas muudeti roos taparelvaks? Kes vibutas tömpi eset? Kas mõrtsukaid on üks võik kaks? Kas Carol-Ann saab modellitöö enne kui fotograafi närvid üles ütlevad? Kas Dury arreteerib Monica vahelesegamise pärast? Kas juhtumi lahendab enne Dury või taas kord Monica? Kes kelle eest valetab? Kas lõpuks tuleb ikkagi appi võtta kristallkuul, et sündmuste käigust sotti saada?

Tegelikult tundub algusest peale, et see on lihtne juhtum, tuleb vaid nautida seda teekonda, kuidas uurimus jõuab süüdlaseni ja mis oli nende tegude põhjuseks. Kuid ei, nii kergelt te ka ei pääse! Autor suudab lugejat päris hästi kuni lõpuni ninapidi vedada ja tema pilku pidevalt teise suunda keerata.

Selline Midsommeri mõrvade stiilis christielik muhekrimi, mis toimub Inglise külakese kogukonna üritusel. Siin on huumorit ja huvitavat nuputamist. Mõnus lugemine vihmasel kevadpäeval. 

Kurjus südames

Raamat: Rovhjärta by ulrika rolfsdotter, tõlge Mari Jesmin (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60842686-kurjus-s-dames               

Talv pole veel taganenud, jõgi on endiselt jääs, ja õuest leitakse tugevasti alajahtunud dementne naine.

Naise tütar, sotsiaaltöötaja Annie Ljung, on sunnitud vastu tahtmist naasma Ångermanlandi, oma lapsepõlve külla, kohta, kust ta palju aastaid tagasi ära aeti ja kuhu ta oli tõotanud mitte iialgi tagasi minna.

Kui Annie noor sugulane, seitsmeteistkümneaastane Saga, jäljetult kaob, anuvad tema vanemad Anniet, et too sinna jääks ja neil otsida aitaks. Kas Saga põgenes, juhtus temaga õnnetus või ta tapeti?

Otsingud tõmbavat Anniet üha enam kaasa ning ta on sunnitud taas oma sisemistele deemonitele otsa vaatama. Soov kadunud sugulane üles leida ja hirm vanu haavu lahti rebida kisuvad teda justkui kaheks. Kas Annie kojutulek on tekitanud paksu verd? Kas keegi soovib talle halba või hakkab ta pikkamisi reaalsustaju kaotama?

Criminal, Thriller

See on omamoodi shakespearelik põhjamaine kriminaalne põnevik. Siin on peredraama, perekondade vaheline vaen, keelatud armastus, armukadedusest kasvanud hullumeelsus, kuid ka uus algus ja minevikutaaga selja taha jätmine.

Annie on sunnitud oma kodukülast lahkuma kui kogu küla, kaasa arvatud ta ema ja kallim usuvad pigem teda rünnanud poissi, sest poiss “sai viga” kuid Anniel pole muud kui lõikehaavad. Nüüd, aastaid hiljem ta pigem ei läheks tagasi kodukülla, isegi kui ta ema on hooldekodust põgenenud ja kui ta leitakse, ütleb ta “Tüdruk! Appi tüdruk!” ja eeldatakse, loomulikult et oma vaimuseisundis ta kutsub oma tütart.

Kuigi Annie arvab, et ta läheb korraks tagasi, vaatab et ema oleks tagasi hooldekodus, et nende majaga oleks kõik korras ja siis läheb ta tagasi Stockholmi, kuid sellel ajal, kui ta seal on, jääb tema onutütar kaduma ja onu palub tal neid otsimisel aidata. Üks asi viib teiseni ning nii ongi Annie segatud Saga otsingutesse, siis Saga aga tappja otsimisse ning ta on saanud ka ajutiselt tööle kohalikus sotsiaalosakonnas.

Kuigi kahtlusaluseid, kes oleks võinud Sagale ja ka tema klassikaaslasele viga teha pole just palju, siis päris kindel ei saa kuni lõpuni olla, kes ikkagi on see, kellel on kurjus südames, kuid oskab seda oskuslikult varjata. Annie koduküla on väike ja piisavalt kaugel põhjas, et inimesed on hakanud oma seadusi looma ning noored, kes unistavad vaid sellest, kuidas sealt võimalikult ruttu võimalikult kaugele saada teevad oma soovide täitumise nimel asju, mis toovad neile pigem kurja kaela.

See oli lugu, mida oli raske käest panna, kui juba kord lugema sai hakatud. Omamoodi on see nesbolik, kuid mitte nii julm ja nii graafiliste kirjeldustega ja nagu juba ütlesin, on see ka põhjamaine shakespearelik peredraama. Huvitav lugemine.

Klara ja Päike

Raamat: Klara and the Sun by Kazuo Ishiguro, tõlge Aet Varik (2022) V, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60159094-klara-ja-p-ike              

„Klara ja Päike”„ tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Sellega kaasnevad terviseriskid ja habras immuunsüsteem sunnib lapsed koduõppele tahvelarvutite taha. Juba poeaknal paistab Klara oma kaaslaste seast silma teravama tähelepanuvõime ja eelkõige suure huviga välismaailma vastu. Pikapeale täitub ka tema igatsus ning ta saab endale „lapse” – ostetakse ära ning viiakse koju, kus elavad Josie, tema ema ja majapidajanna Melania. Josie on tihti liiga haige, et isegi tahvelarvuti kaudu õppetöös osaleda, ja siis pakub Klara talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad, kuigi Rick pole „kõrgendatud” ning seega pole tema tulevikuväljavaated Josie omadega võrreldavad. Ent mitmesuguseid tulevikuplaane teevad ka Josie ema ja Ricki ema preili Helen, ning nagu peagi selgub, on Klaral endalgi Josie aitamiseks oma salaplaan.

Fantasy

“Klara ja päike” on lugu milles minu jaoks saavad kokku Ishiguro enda vanemad raamatud, Stanslav Lem ja Ray Bradbury ning uuematest autoritest Joan He “The Ones We're Meant to Find”.

Lugu räägib meile inimestele parimaks sõbraks loodud robot Klara. Klara ei ole päris AI. Talle on antud teatud kogus oskusi ja teadmisi, kuid ülejäänu peab ta ise juurde õppima jälgides elu tema ümber, tehes ise nähtust järeldusi. Klara võib küll olla suhteliselt naiivne, kuid ta on ka üks taibukamaid ja tähelepanelikumaid roboteid selles poes, isegi kui ta ei ole kõrgema sordi TS. Ta jälgib akna taga toimuvat, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, mis on neile tähtis, mis teeb neid õnnelikuks, kuidas päike neid mõjutab ja mis neid õnnetuks teeb.

Kui Klara Josie juurde läheb, jälgib ta oma “lapse” pere, et Josie elu kergemaks ja rõõmsamaks teha, sest Josie on haige ja nad kõik soovivad talle vaid head. Ta jälgib kuidas Josie käitub teiste omavanustega, kuidas ta käitub naabripoisiga, kuidas ema ja majapidajanna käituvad, kuulab mida Josie talle räägib. Selle kõige põhjal mida ta varem on näinud ja tähele pannud ja ka uue info põhjal, ta teab, mida ta peab tegema, et Josie tervaks saaks. Josie on vahel tujukas, vahel õel, vahel hirmunud ja vahel lootuse kaotanud, kuid Klara on alati tema läheduses, isegi kui Josie teda näha ei taha.

Kuid Klara koju toomisel on ka teine põhjus, põhjus mis tasapisi välja koorub. Klara ei loobu oma plaanist, kuid ta on valmis ka Ema plaaniga kaasa minema, kui tema plaan korda ei lähe. 

Ning selle raamatu nimi pole asjata “Klara ja päike” sest ka päikesel on siin tähtis roll. Päike on see millesse Klara usub ja millele ta loodab, sest tal on vaja päikeseenergiat, et eksisteerida, seega usub ta, et päike on kõikvõimas ja kui Klara teda õiges kohas, õigete sõnadega ja õige tundega palub, siis päike täidab ta soovi, isegi kui Klara peab midagi vastutasuks tegema. Seega selles tulevikku vaatavas tehisintellektist rääkivas loos on sees ka vägagi iidne ja fantastiline olevus, kellele iga ajastu ning kultuur on oma nime pannud, Klara jaoks on see Päike.

Isegi kui ma ei ole lugenud Ishiguro raamatut “Ära lase mul minna” ja olen vaid filmi näinud, siis sellegi poolest mängib Klara lugu just samade tunnetega - kaotusvalu, ebaõiglus, lootus viimase hingetõmbeni. Samas on see lugu ka bradburilik, sarnane nägemus meid ootavast tulevikust, kui inimesed valivad omavahelise suhtlemise asemel tehissõbrad ja inimkonna “parendamine” võib viia meid lõpuks väljasuremiseni. Lemi raamatus “Tagasitulek tähtede juurest” on üks lõik, mis meenus mulle Klara raamatu lõppu lugedes.

“Tasa! Ma olen elus!” karjus sama hääl teistest üle. “Mind visati siia, pandi mulle meelega plekikänkarid ümber, et aru ei saaks, aga pruugib ainult kõrv vastu plekki panna, kui kuulete südamelööke!”

“Mina ka!” karjus temast üle teine hääl. “Mina ka! Kuulake mind! Jäin haigeks, haiguse ajal näis mulle, et olen masin, see oli mu kinnisidee, nüüd aga olen juba terve! Hallister, härra Hallister võib seda kinnitada, palun küsige temalt, palun viige mind siit ära!”

“Palun tteid … olge head.”

Ja Joan He raamat “The Ones We’re Meant to Find” järgib ka mingil määral sama mõtet, mis Klara lugu, He lugu läheb lihtsalt koopja mõttega kaugemale ja sügavamale. Mõlemas loos on esmatähtsad inimeste suhted ja suhtumine neid ümbritsevasse ning just tehisintellekt on see kellelt oodatakse tegelikult inimlikku käitumist ja õige valiku tegemist.

“Klara ja päike” on omapärane lugu nagu on kõik Ishiguro lood. Seda võib olla raske lugeda, kuid samas on see nii ilus lugu.

Igatsusest sinu järele

Raamat: Igatsusest sinu järele by Marje Ernits (2022) ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60481050-igatsusest-sinu-j-rele      

Marje Ernitsa järjekordne romaan räägib keerulistest inimsuhetest. Reisibüroos töötav Kristin on üksikema, kes on oma poja suureks kasvatanud. Pärast poja ülikooli minekut on nende omavaheline suhtlus aga lakanud ja seda elab Kristin väga valusalt üle. Ühel õhtul töölt koju minnes märkab ta kaarsillal seismas üle piirde vette vahtivat meest, keda on seal juba varemgi näinud. Sel korral otsustab Kristin meest kõnetada, sest kahtlustab tema peas suitsiidimõtteid. Vestlusest selgub, et nende saatuses on sarnaseid jooni, sest ka Anti on üksikvanem ning pidanud ise oma tütart kasvatama. Tema sillal seismise põhjuseks on aga tüli tütrega.

Sellest kohtumisest saab alguse nende kahe ühine teekond. See ei ole tänapäeva Tuhkatriinu-lugu, vaid üsna ootamatu lõpuga sündmuste jada. Kas keerulised suhtepuntrad saavad lahti harutatud ja lapsed vanematega lepitatud?

Drama 

Ma pole varem Marje Ernitsa raamatuid lugenud, seega ei osanud midagi oodata. Algus oli suhteliselt naiivne ja käsi sügeles nii mõnigi kord, et raamatut üle toa heita, kuid ma ei andnud alla :) ja mul on hea meel, et need neli tundi selle raamatuga veetsin.

Kokkuvõtlikult võiks öelda nii - võtke TV3 sarjad “Kartulid ja apelsinid”, “Üheotsapilet” ja “Armastus” ja saategi sellise korraliku libronovella :)

Jah, siin on kaks üksikvanemat ja neil mõlemal on probleeme oma täiskasvanud lastega - Kristini poja on endaga viinud Londonisse tema tulevane minija ja Anti on oma tütre kaotanud usule. Esialgu arvab Kristin Antist ühte, kuid peagi selgub hoopis muud. Ja siis läheb lugu alles põnevaks.

Omamoodi on see klassikaline armastuslugu, siin on “päästmist vajav neiu” ja “üdini isane kangelane”, neile on tähtis nende pere ja kangelane teeb kõik temast oleneva, et nende mõlema elu oleks õnnelik ja tema jaoks on täiesti loogiline manipuleerida iga olukorda, et kõik toimuks nii nagu just talle sobib. Tõsi, neiuke on keskealine ja loost puudub tüüpiline särisev voodistseen, kuid isegi kui peategelased on oma elusügise alguses, siis käituvad nad paljuski nagu uued täiskasvanud. Ja eks siin ole ka päris uued täiskasvanud, kes lisavad omalt poolt piisavalt tujutsemist. Siin vist polegi kedagi, kellel poleks oma saladusi või siis salaplaane, kuid samas on neil kõigil oma tegudele väga õilsad põhjendused.

Ning siis see, kuidas see lugu kõik lõppeb :) seda poleks küll alguses osanud oodata, kuid eks juba algusest peale just sellise lõpu poole see lugu ju liikuski.

Seda võib lugeda kui head armastusromaani, kuid samas ka kui armastusromaanide paroodiat, täpselt nii nagu teil hetkel tuju seda lugu lugeda on. Huvitav lugemine igatahes.

One Foot in the Fade

Raamat: One Foot in the Fade (The Fetch Phillips Archives #3) by Luke Arnold (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58684322-one-foot-in-the-fade               

Linnas, mis on kaotanud oma maagia, langeb ingel keset kesklinna tänavale. Vastuvaidlematult on tegu olnud maagiaga, sest ta tiivad on täis sulis ja ta kohe kindlasti lendas, kuidas muidu saaks seletada seda mis temast järele jäi, kui ta maandus.

Aga mismoodi ta lendama sai? Miks ta alla kukkus? Ja kas need vastused aitavad Fetchil maagia päriselt tagasi tuua?

Seekord tegutseb Fetch koos surnumanajaga, džinni ja salapärase ühinguga, minnes läbi metsiku metsa ja näruste baride, kogudes uusi haavu nii kehale kui hingele, ning paneb kaalule kogu maailma saatuse.

Fantasy, Mystery

Sunder City kohaneb üha enam eluga ilma maagiata ja linna on “omaks” teinud ärimehed, kes toodavad masinaid, mis töötavad ka ilma maagiata ja nad püüavad lämmatada ka väiksemadki lootused, et äkki ikka tuleb maagia kunagi tagasi.

Fetch on juba aasta olnud kaine ja hoidunud eemale suurematest probleemidest, tehes endiselt väiksemaid ja suuremaid uurimistöid. Kuid siis palgatakse teda otsima ja tagasi tooma varastatud esemeid, mis kunagi olid maagilised. Varguseid on olnud mitmeid ja kõik vargad on olnud erinevad, kuid nende jäljed viivad ühele teatud turule. Kui Fetch läheb asja uurima, satub ta maskitegija poodi …

Selgub, et need esemed, mis kunagi olid maagilised, on seda endiselt. Tõsi, need esemed ei suuda teha sama, mis kunagi, kuid mingil määral on maagiat neisse sisse jäänud, ning seda saab Fetch ka omal nahal tunda. Kuid enne seda, kui ta jõuab varga kinni püüda ja varastatud asjad omanikele tagasi viia, jõuab kohale uue linnapea esindaja ja kõik esemed viiakse politsei salakambrisse.

Selle kõik võiks ju unustada, kui Fetchi tuttav ingel ei kukuks kõrgusest alla. Ka see ei ole midagi erilist, kui ta poleks alla kukkunud kohal, kus ümberringi pole ühtegi kõrget maja mille otsast kukkuda ja kui ta tiivad, mis alles eelmine päev olid räämas sulgedeta nahksed jäänukid, on nüüd korralikud ja sulgedega kaetud.

Linnas toimub midagi imeliku. Lisaks inglile, kelle kaelalt leitakse käejälg, nagu oleks teda kõrvetatud, leitakse ka teisi surnuid, kellel on samuti kõrvetusjälg, ning surma põhjus on alati kuidagi seotud hukkunu endiste maagiliste võimetega. Kes on see, kes endiseid maagilisi olendeid kõrvetab? Miks? Kas maagia on tõesti tagasi tulemas? Ja kas Fetch saaks selle kellegagi kampa lüüa ja aidata tal maagiat tagasi tuua?

Fetch leiab selle kellegi, on tunnistajaks kui ta taas oma võimeid kasutab ja võtab temaga koos isegi ette rännaku arvatavasti kõige väärtuslikuma maagilise eseme leidmiseks. Nad ei lähe rännakule vaid kahekesi ja nende teekonnal ootavad neid ees erinevad sündmused, ning tasapisi jääb nende seltskond üha väiksemaks, kuid oma eesmärgini nad jõuavad ja eseme kätte saavad. Küsimus on vaid see, kas selle eest makstud hind on seda väärt ja kas retke jooksul kogutud uued teadmised on edaspidi kasulikud või kahjulikud.

Fetch Phillipi kolmas raamat pakub lugejale uut pilti Sunder Cityst, toob sisse uued maagilised olendid ja annab uut - isegi kui see on õhkõrn - lootust, et äkki on siiski võimalik, et maagia võiks tagasi tulla. Kui palju aga seekordne uurimine ja reisimine mõjutab Fetchi enda olemist? Kuigi Fetch on kaine, kasutab ta oma ujuhtumite lahendamises endiselt nutikaid ja humoorikaid võtteid ja imekombel nad isegi iga kord töötavad. Aga nagu oodata ongi, ei ole see maagia tagasisaamine nii lihtne kui loota võiks ja mis saab siis, kui selle tagasisaamise hind on liiga kõrge? Fetch on alati olnud mässaja ja uute asjade proovija, kuid mis saab siis, kui ta peab valima, kas tema unistus või suurem hüvang.

See on rahulikum kui esimesed kaks osa, kuid põnev on lugu siiski. Ja lugu lõppeb täpselt nii, et vähemalt ühte raamatut võiks veel loota.

The Sweet Spot

Raamat: The Sweet Spot: The Pleasures of Suffering and the Search for Meaning by Paul Bloom (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56922622-the-sweet-spot     

Miks me otsime nii sageli füüsilist valu ja emotsionaalset segadust? Me vaatame filmide, mis võivad ajada meid nutma, karjuma või oksema. Me näpime haavadelt koorikut, sööme vürtsikaid toite, naudime kuuma vanni, jookseme maratone. Mõned meist otsivad seksuaalsetes rollimängudes isegi valu ja alandust. Kust need pealtnäha väärastunud isud tulevad?

Psühholoogia ja ajuteaduse murrangulistele leidudele tuginedes näitab Paul Bloomi raamat, kuidas õige kannatus loob aluse suurema naudingu saavutamiseks. Valu võib meil aidata unustada meie muresid ja aidata meil leida end ületada. Kannatamise valimine võib teenida sotsiaalseid eesmärke; see võib näidata, kui karmid me oleme, või vastupidi, see võib toimida appihüüdena. Hirmu- ja kurbustunne on osa naudingust sukelduda mängu ja fantaasiasse ning võib pakkuda teatud moraalset rahuldust. Ning pingutused, võitlused ja raskused võivad õiges kontekstis viia meisterlikkuse ja kulgemise rõõmudeni.

Kuid kannatused mängivad ka sügavamat rolli. Me ei ole loomulikud hedonistid – hea elu hõlmab enamat kui naudingut. Inimesed soovivad, et nad elaksid tähendusrikast elu; me püüdleme rikkalike suhete ja rahuldust pakkuvate tegevuste poole ning kõik see nõuab teatud määral kannatusi, ärevust ja kaotusi. 

Hiilgavalt argumenteeriv, vaimukas ja inimlik Paul Bloom näitab, kuidas elu ilma valitud kannatusteta oleks tühi – ja mis veelgi hullem, igav.

Self-Help 

Kui keegi ütleb teile, et me oleme valmis endale vabatahtlikult haiget tegema, oleme valmis vabatahtlikult kannatama ja seda kõike selle nimel, et meie elu oleks huvitavam ja rikkalikum, ütleks ilmselt enamus teist - mina küll ei otsi valu, ega kannatust, minu elu on vaid täis rõõmu ja õnne, kõik negatiivne jõuab minu ellu väljastpoolt.

Noh kui te rahulikult järele mõtlete, siis tegelikult on meie elus siiski ka vabatahtlikult otsitud valu ja kannatust, mida me naudime. Eestis oleks sellisteks asjadeks näiteks saun, külm suplus peale sauna, suvine ujumine Eesti veekogudes üldse, vürtsikad toidud ja loomulikult ka igasugused suuremad ja väiksemad spordiüritused, kus inimesed end proovile panevad. Seega ei saa ikkagi keegi öelda, et me ei otsiks oma ellu valu.

Kuid see raamat pole ainult valust ja vaevast, siin on ka õnnest ja rahulolust ja sellest, kuidas need kaks on omavahel seotud, kuidas elus peab olema võrdselt nii õnne kui kannatust, sest siis oskame hinnata õnneliku elu ja edukaks edasiliikumiseks on ju tihti vaja kannatada ning ohverdada. Elus peab olema kõike, sest vaid tasakaalustatud elu võimaldab meil rahulolevat kulgemist.

Autor uurib ka valu ja õnne ekstreemsemaid külgi ja põhjuseid. Vaatleb igasuguseid erinevaid uuringuid, mis on tehtud rahulolu ja valu ja kannatuste kohta. Miks on 50 varjundi raamatud ja filmid nii populaarsed, kas inimesed ikka oleks rahul, kui nende elu oleks täis vaid õnne? Eraldi peatükid on õnnelikule elule, kannatustele, masohhismile, seletamatutele naudingutele, raskustele, elu mõttele, ohverdustele ja magusale mürgile.

The Sweet spot on see hetk, kui me leiame õige vahekorra rahulolu ja rahulolematuse vahel, kui saab mõnusalt kulgeda. Igaühe jaoks on see hetk erinev, sest igaühel on oma ootused, oma valulävi, kuid see on see hetk, mida me enamasti naudime ja tahaksime seda uuesti kogeda, või sellest kinni hoida.

See on väga huvitav ja mõtlemapanev raamat, mida võtaks ikka ja jälle kätte, et mõnd kohta taas üle lugeda. See ei ole raamat, mis jagab näpunäiteid, kuidas olla õnnelik, kuidas kannatused meie elu paremaks muudaks, see on raamat, mis avab silmi, et paremini aru saada sellest elust, mis meile antud on.

Et teil veelgi huvi veelgi rohkem selle raamatu vastu tekiks, kuulake seda "All In The Mind" nimelist taskuringhäälingut.

Ärevus ja meeleoluhäired

Raamat: Ärevus ja meeleoluhäired by Dr Margus Lõokene, Hede Kerstin Luik  (2022) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60390468-revus-ja-meeleoluh-ired          

Ilmselt oleme kõik mingil viisil kokku puutunud ärevus- või meeleoluhäiretega, kas mõne tuttava või kolleegi kaudu või lausa ise kogenud sedalaadi tervisemuret – üle kolmandiku inimestest kannatab elu jooksul selliste häirete all.

Käesolev raamat annab lihtsa ülevaate, millised on ärevus- ja meeleoluhäired, kuidas neid enda ja teiste puhul märgata ning mida nende ilmnemise korral ette võtta. Õigeaegne ja asjatundlik abi on oluline ja saab toimetulekut suurel määral parandada. Süsteemne vaade teemale aitab selles vaimse tervise valdkonnas paremini orienteeruda, vajadusel teist toetada või ise abi otsida ja valida sobivad sammud teekonnal parema vaimse terviseni.

Self-Help

Me elame väga imelikus ajas, kus meie vaimset tervist on mõjutanud mitmed asjad, millega ilmselt keegi ei tahaks kokku puutuda. See on aeg, kus võivad välja lüüa hälbed, mida varem tähelegi ei pannud või mis on tekkinud just nende ärevate olude pärast, mis meid ümbritsevad.

Hirmu tunneme kõik ja ärevust samuti, kuid kuna läheb lihtne tunne üle millekski millega me ise enam hakkama ei saa. Ja kui kerge võib olla endale tunnistada, et vajad abi. Kuidas oleks võimalik ilmnenud probleeme ohjes hoida. Üks võimalus on vaadata peaasi.ee lehelt, teine võimalus on lugeda seda raamatut ja siis vaadata lisa peaasi.ee ja siis vastavalt vajadusele pöörduda perearsti poole.

Kõige tähtsamad punktid millega me endid ise aidata saame on:

• Maga piisavalt
• Liigu iga päev
• Loobu halbadest harjumustest, nagu alkohol, suitsetamine, magus
• Toitu mitmekülgselt
• Leia hobi või tegevus, mida nautida
• Leia keegi, kellega saad avameelselt rääkida
• Panusta headesse suhetesse
• Ümbritse enda head inimestega ja väldi neid, kes sinus halbu tundeid tekitavad.

See raamat pakub lühikest ülevaadet, mis on ärevus ja meeleoluhäired, mida võiks teha, et neid kas vältida või teistes neid ära tunda ja kuidas neid aidata, kui aga soovite täpsemalt teada, siis vaadake ikkagi peaasi.ee ja uurige arstidelt.

Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu

Raamat: The Day I Fell Into a Fairytale by Ben Miller, tõlge Jüri Kolk (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60256102-p-ev-mil-ma-kukkusin-muinasjuttu             

Lana armastab lugusid. Eriti neid, milles ta käib fantaasiamaailmas koos oma vanema venna Harrisoniga. Ühel päeval otsustab Harrison, et on Lanaga mängimiseks liiga suureks kasvanud, ja Lana tunneb ennast üksildasena. Kuni juhtub midagi imelist … Lana avastab, et linna veidrasse uude supermarketisse on peidetud portaal, mis viib otse muinasjutumaailma. Aga need muinasjutud pole sugugi õnneliku lõpuga lood, milletaolisi Lana teab! Need on palju süngemad ja ohtlikumad ning nende tegelased vajavad kurjast nõiast jagusaamiseks Lana abi. Üksi tüdruk neid aidata ei suuda. Kas tal õnnestub veenda Harrisoni uuesti lugudesse uskuma ja koos temaga muinasjutumaailma reisima … enne kui on hilja? Raamat räägib vennast ja õest, kes kujutlusvõime võlujõu abil uuesti teineteise juurde tee leiavad.

Fairy Tale Retell, Children, Fantasy

Mina olen ju üles kasvanud nende Grimmi muinasjuttudega mida pole ilustatud ja poliitiliselt korrektseks tehtud - kui õde pidi vendade päästmiseks ikka sõrme maha lõikama siis ta ka lõikas ja kui lugu lõppes õnnetult siis ta ka lõppes õnnetult, mingit päästmist ei jõudnud kohale üheteistkümnendal tunnil. Ja teate mis, mulle meeldisid need lood. Tõsi, nad olid hirmutavad ja õõvastavad, kuid nad olid nii põnevad ja neid sai korduvalt loetud. Ja see ei tähendanud sugugi seda, et ma ei saanud öösel magada, sest muinasjutt hakkas oma elu minu fantaasiates elama, kaugel sellest, luupainajad piinasid mind iga öö nii või naa ja põhjus oli hoopis muus.

Seega on Ben Milleri raamat, mille ta on kirjutanud oma tütrele, värskendavalt otsekohene ja puudutab just seda sama teemat, et lastele pole samad asjad hirmutavad, mida täiskasvanud neile hirmutavaks peavad.

Selles raamatus on põnevalt kokku pandud tänapäevased lapsed ja klassikalised muinasjutud. Kuigi muinasjutt, kuhu Lana esialgu satub, on “Okasroosike” siis pole see ainuke muinasjutt, mida siin mainitakse, mõned neist tuntumad kui teised.

Kuid mitte ainult muinasjutud pole siin raamatus tähtsad. Sama tähtis on ka õvede vaheline suhtlemine ja ka igasuguste tõsiste asjade õppimine. Kuigi me peame õppima rasketest olukordadest üksi välja tulema, siis koos kellegiga on probleemide/mõistatuste lahendamine alati põnevam ja kergem. Koos õvedega luua maailm, kus igasuguseid põnevaid asju koos ette võtta, olgu siis vaid fantaasias või reaalsuses on kindlasti põnev, kuid eks seda fantaasiat toidab ja kasvatab kindlasti raamatute lugemine. 

Mõnus lugemine, ükskõik kui vana lugeja ka pole. Ükskõik kas loetu viib teid tagasi lapsepõlve, või siis põnevasse fantaasiamaailma, mida aitavad avada kõik need tuntud ja mitte nii tuntud Grimmide muinasjutud. Suurepärane raamat kas koos lugemiseks või üksi nautimiseks.

Ja kas teie oskate mulle öelda, kelle lemmik komm oli sidrunišerbett? :) Ning millises sarjas mängis Ben Miller detektiivi? :)

The Cracked Slipper

Raamat: The Cracked Slipper (The Cracked Slipper #1) by Stephanie Alexander (2012) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16037687-the-cracked-slipper               

Kui Eleanor Brice võidab ootamatult Carthreighti kroonprintsi Gregori Desmaraisi südame, on ta kindel, et on leidnud oma õnneliku-elu-lõpuni. Kahjuks on hurmav prints tujukas, ei pea väga kinni ei abielu vannetest ja veedab meeleldi aega ka pudeliga.

Kaheksa aastat väärkohtlemist, isolatsiooni ja salajasi õpinguid, pole Eleanori sugugi ette valmistunud eluks Eclatanti lossos, kus naisi nähakse kuid ei kuulda. Vastavalt Eleanori spioneerivale papakoile, ei ole keegi kuningakojas rahul tema ebadaamiliku kalduvusega oma mõtteid kõvasti välja öelda. Et asju veelgi hullemaks teha, veedab ta kuninglik peigmees oma viimase vallalise õhtu purjutades mööda bordelle. Enne veel kui nende abielutunnistusel tint kuivada jõuab, saab Eleanor aru, et ta ei armasta oma värsket abikaasat, vaid abikaasa parimat sõpra, endist sõdurit Dorian Finleyt.

Eleanor on võimetu vastu seisma Doriani aususele, või sellele, et Dorianile meeldib Eleanori inteligentsus, ning peagi on nad ohtlikult üksteisesse kiindunud. Eleanor püüab oma hingesegadust lämmatada heategevustööga, kuid rahvaarmastus ei suuda muuta ta tundeid. Kui maagiline kuritöö ähvardab koostöölepinguid ükssarvede, draakonite ja kuningliku perekonna vahel, peab ka Eleanor oma enda nime alusetu laimu eest kaitsma. Tegeledes enda süüdistustest vabastamisega peab Eleanor valima, kas raskelt tagasivõidetud turvalisus või keelatud armastus.

Fairy Tale Retell, Romance, Fantasy

Kus lõppevad tavaliselt muinasjutud? Sellel hetkel kui armunud paar on taas kokku saanud vaatamata nende teel olnud takistustele ja otsustavad tulevikku üheskoos edasi minna. Kas pole? Tõsi, mõni armastusromaan läheb natuke edasi, pakkudes lõppsõnas õnnelikku esimese järglase sündi või siis annab selle raamatu armunud paar teatepulga edasi järgmise osa kangelastele. Kuid noorpaari argipäev jääb enamasti lugejatele nägemata, sest lugeda tahetakse ju ikka õnnelikust “jahist” aga mitte sellest, mis järgneb. Ja kas olete tähele pannud, et enamasti on “õnneliku loo” osapooled armunud, kuid tõelise sügava, siduva ja usaldatava armastuseni jõuavad neist vähesed, kuna selle jaoks on raamat enamasti liiga lühike.

Kõik see eelnev jutt tuleb sellest, et “Katkine king” on “Tuhkatriinu” uusversioon, kuid see lugu ei alga mitte algusest, vaid lõpust, kui prints on oma printsessi kõigi teiste kingakandjate seast leidnud ja neid ootab ees “unelmate” pulm, millele järgneb argipäev. Selle uusversiooni maailm on ka tiba maagilisem, kui oli originaal, sest lisaks rääkivatele loomadele on siin ka ükssarvikud ja draakonid, kes kindlustavad kuningriigi majandusliku õitsengu, kuid samas on ka naaberkuningriikide kadeduse põhjuseks. Ja nagu juba sisukokkuvõttes öeldud, polegi selles versioonis Eleanori õnnelikult-elu-lõpuni nii väga õnnelik kui arvata võiks - võluv prints on üle aisa lööv elumees ja tegelikult tuksub Eleanori süda hoopis abikaasa parimale sõbrale.

Ja nii siis ongi, et põhiliselt räägib see lugu sellest, kuidas “Tuhkatriinu” kahetseb oma otsust ulatada oma jalg … see tähendab käsi esimesele kenale mehele, kes seda temalt küsib, võluv prints on küll oma valikuga rahul, kuid samas oleks ta eelistanud kedagi, kes poleks nii uudishimulik ja loomulikult on ka kade võõrasema endiselt valmis tegema koos oma tütre ja teiste käsilistega kõik võimaliku, et oma võõrastütre elu põrguks muuta. Lisaks sellele on siin ka ükssarvikute ja draakonite poliitika, kuningakoja sisene rivaalitsemine ja vallaliste neidude paaripanek.

Kui aga lugeda autori tutvustust raamatu lõpus, siis selgub et paljuski on see lugu saanud inspiratsiooni ta oma luhtunud abielust ja keerulisest lahutusest ning see seletab nii mõndagi võibolla mitte nii olulist ja sisuga kokku käivat osa.

Jah, see lugu on loetav ja mõte on siin taga kindlasti hea, kuid teostus jätab soovida.

Tagasilöögid minu ümber. Nii muudad lüüasaamised eduks

Raamat: Omgiven av motgångar by Thomas Erikson, tõlge Heidi Saar (2021) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60724942-tagasil-gid-minu-mber-nii-muudad-l-asaamised-eduks                 

Mõnikord tunned, et sinu ümber ongi vaid tagasilöögid. Väikesed ja suured. Iga kord on jälle täielik lootusetuse tunne.

Sa oled valinud veidi depressiivse pealkirjaga raamatu. Tegelikult aga ei räägita siin tagasilöökidest. Vaid hoopis sellest, kuidas kogetud tagasilöögid enda kasuks pöörata ja edu saavutada. Eesmärk on näidata, et elu on nagu on, ja tähtis on see, mida sellega pihta hakata, mitte see, mis ümberringi toimub.

Tunneli lõpus on valgus!

Selles raamatus käsitleb autor mitmesuguseid tagasilööke: probleeme tööl ja perekonnas, rahamuresid, armuhädasid, hulle naabreid, ränki tülisid … Kuidas hakkama saada, kui kõik tundub nii jube keeruline? Kas tõesti peab tagasilöökidega leppima?

Esmajoones näitab raamatu autor, kuidas muuta tagasilöögid eduks. Mõistvalt ja naljatamisi juhib ta meid mööda tunnelit valguse poole. Annab kätte lahendusi nii meie sees kui ka meist väljaspool.

Self-Help

Kui te olete lugenud Eriksoni eelnevaid raamatuid idiootidest ja psühhopaatidest, siis te ilmselt teate enam vähem, mis värvisegu te ise olete ja milliseid inimesi enda ümber on parem vältida või siis ettevaatusega jälgida, nind raamatuid lugedes on teil kergem ära tabada, kes on loos see pahar ;).

See tagasilöökide raamat võib aidata nullpunktist välja saada või siis hoopis anda teile kinnitust, et te olete õigel teel ja nüüd ei jää muud üle kui elu nautida ja vastupidiselt autori arvamusele, kasutada oma vaba aega ilukirjandusele, sest ka ilukirjandusest võib leida ideesid, kuidas oma senist elu veelgi kirkamaks muuta või siis mis on need asjad, mis teile kohe üldse ei meeldi/sobi, selleks ei pea alati eneseabi või siis enesearengu raamatute poole pöörduma.

See raamat ei pakku midagi uut, mida teistes abiraamatutes juba pole, siin on need mõtted võibolla lihtsalt paremas pakendis lugejateni toodud. Kasuks tuleb kindlasti, kui olete eelnevalt lugenud idiootide raamatut, siis oskate paremini enda värvidele vastavaid tegevusi või vaatenurki valida ja ka teie teele jäävaid takistusi vältida.

Hea lugemine, olgu siis hetkel teie elu madalaim hetk või kõrgeim hetk, olgu teil siis vaja abi või kinnitust, et kõik on hästi.