Kui Eleanor Brice võidab ootamatult Carthreighti kroonprintsi Gregori Desmaraisi südame, on ta kindel, et on leidnud oma õnneliku-elu-lõpuni. Kahjuks on hurmav prints tujukas, ei pea väga kinni ei abielu vannetest ja veedab meeleldi aega ka pudeliga.
Kaheksa aastat väärkohtlemist, isolatsiooni ja salajasi õpinguid, pole Eleanori sugugi ette valmistunud eluks Eclatanti lossos, kus naisi nähakse kuid ei kuulda. Vastavalt Eleanori spioneerivale papakoile, ei ole keegi kuningakojas rahul tema ebadaamiliku kalduvusega oma mõtteid kõvasti välja öelda. Et asju veelgi hullemaks teha, veedab ta kuninglik peigmees oma viimase vallalise õhtu purjutades mööda bordelle. Enne veel kui nende abielutunnistusel tint kuivada jõuab, saab Eleanor aru, et ta ei armasta oma värsket abikaasat, vaid abikaasa parimat sõpra, endist sõdurit Dorian Finleyt.
Eleanor on võimetu vastu seisma Doriani aususele, või sellele, et Dorianile meeldib Eleanori inteligentsus, ning peagi on nad ohtlikult üksteisesse kiindunud. Eleanor püüab oma hingesegadust lämmatada heategevustööga, kuid rahvaarmastus ei suuda muuta ta tundeid. Kui maagiline kuritöö ähvardab koostöölepinguid ükssarvede, draakonite ja kuningliku perekonna vahel, peab ka Eleanor oma enda nime alusetu laimu eest kaitsma. Tegeledes enda süüdistustest vabastamisega peab Eleanor valima, kas raskelt tagasivõidetud turvalisus või keelatud armastus.
Fairy Tale Retell, Romance, Fantasy
Kus lõppevad tavaliselt muinasjutud? Sellel hetkel kui armunud paar on taas kokku saanud vaatamata nende teel olnud takistustele ja otsustavad tulevikku üheskoos edasi minna. Kas pole? Tõsi, mõni armastusromaan läheb natuke edasi, pakkudes lõppsõnas õnnelikku esimese järglase sündi või siis annab selle raamatu armunud paar teatepulga edasi järgmise osa kangelastele. Kuid noorpaari argipäev jääb enamasti lugejatele nägemata, sest lugeda tahetakse ju ikka õnnelikust “jahist” aga mitte sellest, mis järgneb. Ja kas olete tähele pannud, et enamasti on “õnneliku loo” osapooled armunud, kuid tõelise sügava, siduva ja usaldatava armastuseni jõuavad neist vähesed, kuna selle jaoks on raamat enamasti liiga lühike.
Kõik see eelnev jutt tuleb sellest, et “Katkine king” on “Tuhkatriinu” uusversioon, kuid see lugu ei alga mitte algusest, vaid lõpust, kui prints on oma printsessi kõigi teiste kingakandjate seast leidnud ja neid ootab ees “unelmate” pulm, millele järgneb argipäev. Selle uusversiooni maailm on ka tiba maagilisem, kui oli originaal, sest lisaks rääkivatele loomadele on siin ka ükssarvikud ja draakonid, kes kindlustavad kuningriigi majandusliku õitsengu, kuid samas on ka naaberkuningriikide kadeduse põhjuseks. Ja nagu juba sisukokkuvõttes öeldud, polegi selles versioonis Eleanori õnnelikult-elu-lõpuni nii väga õnnelik kui arvata võiks - võluv prints on üle aisa lööv elumees ja tegelikult tuksub Eleanori süda hoopis abikaasa parimale sõbrale.
Ja nii siis ongi, et põhiliselt räägib see lugu sellest, kuidas “Tuhkatriinu” kahetseb oma otsust ulatada oma jalg … see tähendab käsi esimesele kenale mehele, kes seda temalt küsib, võluv prints on küll oma valikuga rahul, kuid samas oleks ta eelistanud kedagi, kes poleks nii uudishimulik ja loomulikult on ka kade võõrasema endiselt valmis tegema koos oma tütre ja teiste käsilistega kõik võimaliku, et oma võõrastütre elu põrguks muuta. Lisaks sellele on siin ka ükssarvikute ja draakonite poliitika, kuningakoja sisene rivaalitsemine ja vallaliste neidude paaripanek.
Kui aga lugeda autori tutvustust raamatu lõpus, siis selgub et paljuski on see lugu saanud inspiratsiooni ta oma luhtunud abielust ja keerulisest lahutusest ning see seletab nii mõndagi võibolla mitte nii olulist ja sisuga kokku käivat osa.
Jah, see lugu on loetav ja mõte on siin taga kindlasti hea, kuid teostus jätab soovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar