Talv pole veel taganenud, jõgi on endiselt jääs, ja õuest leitakse tugevasti alajahtunud dementne naine.
Naise tütar, sotsiaaltöötaja Annie Ljung, on sunnitud vastu tahtmist naasma Ångermanlandi, oma lapsepõlve külla, kohta, kust ta palju aastaid tagasi ära aeti ja kuhu ta oli tõotanud mitte iialgi tagasi minna.
Kui Annie noor sugulane, seitsmeteistkümneaastane Saga, jäljetult kaob, anuvad tema vanemad Anniet, et too sinna jääks ja neil otsida aitaks. Kas Saga põgenes, juhtus temaga õnnetus või ta tapeti?
Otsingud tõmbavat Anniet üha enam kaasa ning ta on sunnitud taas oma sisemistele deemonitele otsa vaatama. Soov kadunud sugulane üles leida ja hirm vanu haavu lahti rebida kisuvad teda justkui kaheks. Kas Annie kojutulek on tekitanud paksu verd? Kas keegi soovib talle halba või hakkab ta pikkamisi reaalsustaju kaotama?
Criminal, Thriller
See on omamoodi shakespearelik põhjamaine kriminaalne põnevik. Siin on peredraama, perekondade vaheline vaen, keelatud armastus, armukadedusest kasvanud hullumeelsus, kuid ka uus algus ja minevikutaaga selja taha jätmine.
Annie on sunnitud oma kodukülast lahkuma kui kogu küla, kaasa arvatud ta ema ja kallim usuvad pigem teda rünnanud poissi, sest poiss “sai viga” kuid Anniel pole muud kui lõikehaavad. Nüüd, aastaid hiljem ta pigem ei läheks tagasi kodukülla, isegi kui ta ema on hooldekodust põgenenud ja kui ta leitakse, ütleb ta “Tüdruk! Appi tüdruk!” ja eeldatakse, loomulikult et oma vaimuseisundis ta kutsub oma tütart.
Kuigi Annie arvab, et ta läheb korraks tagasi, vaatab et ema oleks tagasi hooldekodus, et nende majaga oleks kõik korras ja siis läheb ta tagasi Stockholmi, kuid sellel ajal, kui ta seal on, jääb tema onutütar kaduma ja onu palub tal neid otsimisel aidata. Üks asi viib teiseni ning nii ongi Annie segatud Saga otsingutesse, siis Saga aga tappja otsimisse ning ta on saanud ka ajutiselt tööle kohalikus sotsiaalosakonnas.
Kuigi kahtlusaluseid, kes oleks võinud Sagale ja ka tema klassikaaslasele viga teha pole just palju, siis päris kindel ei saa kuni lõpuni olla, kes ikkagi on see, kellel on kurjus südames, kuid oskab seda oskuslikult varjata. Annie koduküla on väike ja piisavalt kaugel põhjas, et inimesed on hakanud oma seadusi looma ning noored, kes unistavad vaid sellest, kuidas sealt võimalikult ruttu võimalikult kaugele saada teevad oma soovide täitumise nimel asju, mis toovad neile pigem kurja kaela.
See oli lugu, mida oli raske käest panna, kui juba kord lugema sai hakatud. Omamoodi on see nesbolik, kuid mitte nii julm ja nii graafiliste kirjeldustega ja nagu juba ütlesin, on see ka põhjamaine shakespearelik peredraama. Huvitav lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar