Loodame parimat

Raamat: Låt oss hoppas på det bästa by Carolina Setterwall (2019) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44422527-loodame-parimat

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.
Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.
„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.
Romance, Drama

“Loodame parimat” on peredraama, leinaga toimetulemine, üksikvanemaks olemine, erinevad armastuslood ja ellujääja süütunne.
See on südamesse minev lugu, mis algab lõpust ja algusest, et jõuda välja kõige raskema hetkeni, et siis sealt edasi minna, lootes parimat ning püüdes aru saada, mis on see parim.
Jah, seda on raske lugeda, eriti kui teil on silmad märja koha peal, kuid samas on see ka nii tugev lugu, et lugedes tunned ka ennast tugevamaks muutuvat. Kõik need valikud mida me elus teeme, need viivad meid tulemusteni, mida me ei pruugi soovida, kuid ega me seda ju otsuse tegemise hetkel ei tea. Kuid kas see peaks meid siis elamast tagasi hoidma. Me peame elama, kas just hetkes, kuid me peame julgema astuma samme, mis viivad meid edasi, isegi kui kohapeal oleks tundub turvalisem.
Kuigi see on võibolla hirmutav tutvustus, siis see on ikkagi raamat, mida tasub kindlasti lugeda.

The Possession of Alba Díaz

Raamat: The Possession of Alba Díaz by Isabel Cañas (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/221502398-the-possession-of-alba-d-az

Kui deemonlik kohalolu ärkab sügaval Mehhiko hõbedakaevanduses, peab noor naine, kelle see endasse haarab, pöörduma ainsa mehe poole, keda ta ei tohiks usaldada… 

Aastal 1765 laastab Zacatecast katk. Alba põgeneb koos oma jõukast kaupmehest vanemate ja kihlatu Carlosiga tema perekonna isoleeritud kaevandusse, lootes seal varjupaika leida. Kuid turvalisus osutub petlikuks, sest peagi ilmnevad teised ohud: Albal hakkavad tekkima kummalised hallutsinatsioonid, unes kõndimine ja ägedad krambid. Ta tajub, nagu hiiliks tema naha all midagi külma. Midagi vihast. Midagi valet.
Elías, keda kummitab rahutu minevik, on tulnud Uude Maailma, et teenida varandust ja põgeneda oma pere ahnuse pärandi eest. Alba, tema nõo kihlatu, ei ole tema asi. Mis on muidugi põhjus, miks ta ei saa jätta märkamata teda iga kord, kui naine tuppa astub, ega kasvavat pinget nende vahel… ning miks ta märkab ka seda, kuidas naise olukord üha halveneb, kui deemoni verejanu muutub üha tugevamaks.
Horror, Magical Realism

Suurepärane Ladina-Ameerika kirjandus.
See oleks nagu vana perekonnalugu kaugest sugulasest, kes lahkus katku ajal suurlinnast, et naasda külakesse, kust nad pärit on ja kuhu ta poleks kunagi tohtinud tagasi minna, ning tema naasemisega äratakse see miski, mida on külaleses alati kardetud ja halvale saab vastu ainult armastusega.
Et see pole lihtsalt noore naise hüsteeria ja armastuse lugu, siin on tasutaks perekonna saladus, mida oli siiani vaka all hoitud, kuid siis pääseb ta välja ja nagu ikka, mehed ei usu naiste juttu ja sellel on julmad tagajärjed.
Sellesse lukku võib nii sügavale sisse minna, et jääb mulje nagu sa oleksid ise see, kes unes kõnnib ja püüab võidelda selle suure ja tundmatuga, ning just sind süüdistatakse sind kõiges halvas. Õudust on siin vähe küll aga on maagilist realismi, mis mängib lugeja mäluga ja teeb selle loo vägagi nauditavaks.

Ironwood

Raamat: Ironwood by Steven Savile (2025) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228906827-ironwood

New Yorgis, kus haldjafraktsioonid ja üleloomulikud olendid varitsevad pealtnäha tavalise maailma pinna all, on Johnny Ironwood pooleldi haldjasest eradetektiiv, kes hoiab rahu maagilise ja argise maailma vahel. Mõlemasse maailma kuuluva eradetektiivina liigub Johnny salajastes haldjahoovides, unenägusid neelavate deemonite ja teispoolsusest pärit lindpriide keskel, kes ohustavad linna teadmatuses elavaid surelikke.
Kuid kui rida jõhkraid mõrvu ja lähenev maailmalõpuplaan ähvardavad purustada piiri haldjate ja surelike maailmade vahel, peab Johnny silmitsi seisma oma sisemiste deemonitega ning sõlmima ebamugavaid liite, et mõistatus lahendada enne, kui linn kaosesse langeb.
Surnute seas on jõukas ärimees Bertram Wainwright, kes näib olevat langenud unenägusid neelava deemoni ohvriks. Johnny satub intriigide võrku, mis ulatub Ärkveloleku Maailmast Unenäomaailma. Oma kontaktivõrgustiku abil — nende seas salapärane nõid Áine Moonwhisper ja kummituslikud Wightid — sukeldub Johnny üha sügavamale mõistatuse keskmesse, paljastades sünge vandenõu, mille taga seisab õudusunenägude kuningas Somnus.
Liikudes läbi reetliku haldjariigi peab Johnny võitlema mitte ainult unedeemonite sepitsustega, vaid ka omaenda sisemiste deemonitega. Uurimine viib ta Oneirose südamesse, kus ta avastab plaani äratada ellu iidne Neelaja — ürgne olend, kes on võimeline hävitama nii Unenäomaailma kui ka Ärkveloleku Maailma.
Kui kaalul on New Yorgi ja kogu maailma saatus, peab Johnny sõlmima hapraid liite, võitlema läbi õudusunenägude maailma ning lõpuks astuma vastu Somnusele endale. Kulminatsioonis suudab Johnny õudusunenägude kuninga pagendada ja takistada Neelaja taassündi, kuid mitte ilma ränga isikliku ohvrita.
Fantasy

Võtke “Carnival Row” ja “The Fetch Philips Archives” ning pange tekst riimidesse ja sõnamängudesse ja te saategi selle raamatu.
Ma kujutan ette, et lugedes võib see pidev riimimine ära tüüdata, kuid kuulata kuidas lugeja suudab neid keelt sõlme vajavaid sõnamänge vigadeta esitada oli omaette nauding. Võibolla ta sellepärast polegi väga kõrget hinnet saanud, sest selline riimimäng pole tänapäeva lugejatele, eriti fantaasia lugejatele meelepärane. Kuid kuulata oli huvitav, isegi kui vahepeal läheb mõte kaduma, sest sa lihtsalt kuulad sõnade mängu, unustades sisu kuulata.