„Klara ja Päike”„ tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Sellega kaasnevad terviseriskid ja habras immuunsüsteem sunnib lapsed koduõppele tahvelarvutite taha. Juba poeaknal paistab Klara oma kaaslaste seast silma teravama tähelepanuvõime ja eelkõige suure huviga välismaailma vastu. Pikapeale täitub ka tema igatsus ning ta saab endale „lapse” – ostetakse ära ning viiakse koju, kus elavad Josie, tema ema ja majapidajanna Melania. Josie on tihti liiga haige, et isegi tahvelarvuti kaudu õppetöös osaleda, ja siis pakub Klara talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad, kuigi Rick pole „kõrgendatud” ning seega pole tema tulevikuväljavaated Josie omadega võrreldavad. Ent mitmesuguseid tulevikuplaane teevad ka Josie ema ja Ricki ema preili Helen, ning nagu peagi selgub, on Klaral endalgi Josie aitamiseks oma salaplaan.
Fantasy
“Klara ja päike” on lugu milles minu jaoks saavad kokku Ishiguro enda vanemad raamatud, Stanslav Lem ja Ray Bradbury ning uuematest autoritest Joan He “The Ones We're Meant to Find”.
Lugu räägib meile inimestele parimaks sõbraks loodud robot Klara. Klara ei ole päris AI. Talle on antud teatud kogus oskusi ja teadmisi, kuid ülejäänu peab ta ise juurde õppima jälgides elu tema ümber, tehes ise nähtust järeldusi. Klara võib küll olla suhteliselt naiivne, kuid ta on ka üks taibukamaid ja tähelepanelikumaid roboteid selles poes, isegi kui ta ei ole kõrgema sordi TS. Ta jälgib akna taga toimuvat, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad, mis on neile tähtis, mis teeb neid õnnelikuks, kuidas päike neid mõjutab ja mis neid õnnetuks teeb.
Kui Klara Josie juurde läheb, jälgib ta oma “lapse” pere, et Josie elu kergemaks ja rõõmsamaks teha, sest Josie on haige ja nad kõik soovivad talle vaid head. Ta jälgib kuidas Josie käitub teiste omavanustega, kuidas ta käitub naabripoisiga, kuidas ema ja majapidajanna käituvad, kuulab mida Josie talle räägib. Selle kõige põhjal mida ta varem on näinud ja tähele pannud ja ka uue info põhjal, ta teab, mida ta peab tegema, et Josie tervaks saaks. Josie on vahel tujukas, vahel õel, vahel hirmunud ja vahel lootuse kaotanud, kuid Klara on alati tema läheduses, isegi kui Josie teda näha ei taha.
Kuid Klara koju toomisel on ka teine põhjus, põhjus mis tasapisi välja koorub. Klara ei loobu oma plaanist, kuid ta on valmis ka Ema plaaniga kaasa minema, kui tema plaan korda ei lähe.
Ning selle raamatu nimi pole asjata “Klara ja päike” sest ka päikesel on siin tähtis roll. Päike on see millesse Klara usub ja millele ta loodab, sest tal on vaja päikeseenergiat, et eksisteerida, seega usub ta, et päike on kõikvõimas ja kui Klara teda õiges kohas, õigete sõnadega ja õige tundega palub, siis päike täidab ta soovi, isegi kui Klara peab midagi vastutasuks tegema. Seega selles tulevikku vaatavas tehisintellektist rääkivas loos on sees ka vägagi iidne ja fantastiline olevus, kellele iga ajastu ning kultuur on oma nime pannud, Klara jaoks on see Päike.
Isegi kui ma ei ole lugenud Ishiguro raamatut “Ära lase mul minna” ja olen vaid filmi näinud, siis sellegi poolest mängib Klara lugu just samade tunnetega - kaotusvalu, ebaõiglus, lootus viimase hingetõmbeni. Samas on see lugu ka bradburilik, sarnane nägemus meid ootavast tulevikust, kui inimesed valivad omavahelise suhtlemise asemel tehissõbrad ja inimkonna “parendamine” võib viia meid lõpuks väljasuremiseni. Lemi raamatus “Tagasitulek tähtede juurest” on üks lõik, mis meenus mulle Klara raamatu lõppu lugedes.
“Tasa! Ma olen elus!” karjus sama hääl teistest üle. “Mind visati siia, pandi mulle meelega plekikänkarid ümber, et aru ei saaks, aga pruugib ainult kõrv vastu plekki panna, kui kuulete südamelööke!”
“Mina ka!” karjus temast üle teine hääl. “Mina ka! Kuulake mind! Jäin haigeks, haiguse ajal näis mulle, et olen masin, see oli mu kinnisidee, nüüd aga olen juba terve! Hallister, härra Hallister võib seda kinnitada, palun küsige temalt, palun viige mind siit ära!”
“Palun tteid … olge head.”
Ja Joan He raamat “The Ones We’re Meant to Find” järgib ka mingil määral sama mõtet, mis Klara lugu, He lugu läheb lihtsalt koopja mõttega kaugemale ja sügavamale. Mõlemas loos on esmatähtsad inimeste suhted ja suhtumine neid ümbritsevasse ning just tehisintellekt on see kellelt oodatakse tegelikult inimlikku käitumist ja õige valiku tegemist.
“Klara ja päike” on omapärane lugu nagu on kõik Ishiguro lood. Seda võib olla raske lugeda, kuid samas on see nii ilus lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar