Marje Ernitsa järjekordne romaan räägib keerulistest inimsuhetest. Reisibüroos töötav Kristin on üksikema, kes on oma poja suureks kasvatanud. Pärast poja ülikooli minekut on nende omavaheline suhtlus aga lakanud ja seda elab Kristin väga valusalt üle. Ühel õhtul töölt koju minnes märkab ta kaarsillal seismas üle piirde vette vahtivat meest, keda on seal juba varemgi näinud. Sel korral otsustab Kristin meest kõnetada, sest kahtlustab tema peas suitsiidimõtteid. Vestlusest selgub, et nende saatuses on sarnaseid jooni, sest ka Anti on üksikvanem ning pidanud ise oma tütart kasvatama. Tema sillal seismise põhjuseks on aga tüli tütrega.
Sellest kohtumisest saab alguse nende kahe ühine teekond. See ei ole tänapäeva Tuhkatriinu-lugu, vaid üsna ootamatu lõpuga sündmuste jada. Kas keerulised suhtepuntrad saavad lahti harutatud ja lapsed vanematega lepitatud?
Drama
Ma pole varem Marje Ernitsa raamatuid lugenud, seega ei osanud midagi oodata. Algus oli suhteliselt naiivne ja käsi sügeles nii mõnigi kord, et raamatut üle toa heita, kuid ma ei andnud alla :) ja mul on hea meel, et need neli tundi selle raamatuga veetsin.
Kokkuvõtlikult võiks öelda nii - võtke TV3 sarjad “Kartulid ja apelsinid”, “Üheotsapilet” ja “Armastus” ja saategi sellise korraliku libronovella :)
Jah, siin on kaks üksikvanemat ja neil mõlemal on probleeme oma täiskasvanud lastega - Kristini poja on endaga viinud Londonisse tema tulevane minija ja Anti on oma tütre kaotanud usule. Esialgu arvab Kristin Antist ühte, kuid peagi selgub hoopis muud. Ja siis läheb lugu alles põnevaks.
Omamoodi on see klassikaline armastuslugu, siin on “päästmist vajav neiu” ja “üdini isane kangelane”, neile on tähtis nende pere ja kangelane teeb kõik temast oleneva, et nende mõlema elu oleks õnnelik ja tema jaoks on täiesti loogiline manipuleerida iga olukorda, et kõik toimuks nii nagu just talle sobib. Tõsi, neiuke on keskealine ja loost puudub tüüpiline särisev voodistseen, kuid isegi kui peategelased on oma elusügise alguses, siis käituvad nad paljuski nagu uued täiskasvanud. Ja eks siin ole ka päris uued täiskasvanud, kes lisavad omalt poolt piisavalt tujutsemist. Siin vist polegi kedagi, kellel poleks oma saladusi või siis salaplaane, kuid samas on neil kõigil oma tegudele väga õilsad põhjendused.
Ning siis see, kuidas see lugu kõik lõppeb :) seda poleks küll alguses osanud oodata, kuid eks juba algusest peale just sellise lõpu poole see lugu ju liikuski.
Seda võib lugeda kui head armastusromaani, kuid samas ka kui armastusromaanide paroodiat, täpselt nii nagu teil hetkel tuju seda lugu lugeda on. Huvitav lugemine igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar