2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 30. september 2020

Naised, kellest ma öösiti mõtlen

Raamat: Naiset joita ajattelen öisin by Mia Kankimäki, tõlge Triin Tael (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53198612-naised-kellest-ma-siti-m-tlen 

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel.


Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema?


„Naised, kelle peale ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile. 

History, Biography, Travel


See on suurepärane raamat ja samas ka ärritav raamat. 


Siia on kokku kogutud suurepäraste naiste lood, kuidas nad on vaatamata oma vanusele, haridusele, seltskondlikule positsioonile või perekondlikule seisule saavutanud oma elus seda, mis on neile rahuldust pakkunud, olgu see siis reisimine ümber maailma vähema ajaga kui Jules Verne kuulus Phineas Fogg, reisimine kohtadesse, kuhu valge naine tollal veel reisinud polnud, maalinud pilte, mis oma detailitäpsuse või võikuse poolest ületas tema kaasaegseid mees kunstnike.


Lisaks nendele faktidele, mida pakub autor, on tahes tahtmata ka endal kogu aeg Wikipedia või Google kõrval lahti, et lugeda juurde või vaadata pilte. Neist öönaistest lugedes hakkad mõtlema ka oma öönaiste peale, kas neid üldse on ja kui on, kust nende kohta rohkem infot saada. Pean tunnistama, et minu öönaised kipuvad olema ilukirjanduslikud tegelased - Claire Fraser, Anita Blake, Sookie Stackhouse, jne - need naised on inspireerinud mind erinevaid asju tegema, uurima, õppima. Kui ma mõtlesin oma öönaistele, siis esimese hooga tahtsin valida neid autoreid, kes on need tegelased loonud, kuid ma pole kellegi nende kohta uurinud nii palju, et ma võiksin öelda, et olen neilt inspiratsiooni saanud, küll aga on mind inspireerinud nende loodud karakterid ja nende karekretite poolt tehtud asjad. Eks igaüks leiab endale oma eeskujud või inspiratsiooni.


Kuid mis mind siis ärritas? Ärritas Mia “reisikiri”. Ma ei tahaks võrdusmärke tõmmata, kuid Mia isiklik osa meenutas mulle vägagi  Elizabeth Gilbert’i “Söö, usu, armasta” raamatut - Mia nägi oma probleemidele lahendust reisides, kohaliku kokanduse nautimises, võimalusel jooga tegemises. Tema reisikirjast jäi välja armastus, kuid ta unistas sellest siiski. Mind isiklikult häiris tema pidev kirjeldus peavaludest ja soolestiku hädadest, sest need hakkasid varjutama looduskirjeldusi, reisikirjeldusi, kohalikega suhtlemisest saadud emotsioone. Kuigi tema reisikiri oli täis huvitavat infot ja reisideks kasulikke nippe, siis oli liiga suur rõhk tema füüsilisel ja mentaalsetel probleemidel.


Kui ma aga seda isikliku kiuksu ei arvesta, siis oli tegu ikkagi väga suurepärase raamatuga, sest need valitud öönaised on suurepärased ja nende lood inspireerivad, tõsi aegajalt võib tänapäevane naine pead raputada või silmi pööritada nende öönaiste tegude või kirjutatud asjade peale, kuid kui mitte püüda neid meie kultuuriruumi panna vaid jälgida neid nende endi kultuuriruumis, siis on nad erakordsed ja huvitavad karakterid, kellest ei pruugi me midagi teada (kui mitte arvestada Karenit, kes on kõigile tuntud tänu Hollywoodile ja Meryl Streepile).


Ma usun et igaüks leiab sellest raamatust midagi endale ja tasub ka mõelda, kes on teie öönaised, mida te neilt olete saanud ja kas tahaksite neid teistega jagada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar