Seitsmeteistkümnes ja kaheksateistkümnes sajand olid vaheastmeks keskaja ja uusaja vahel, sajandid kui lääne ühiskonnad liikusid edasi maailmast, kus olid valitsevaks usk ja ebausk, maailma kus valitsevaks oli mõistus ja mõistmine. Kuigi teadusmaailm liikus keskajast eemale suurte sammudega, ei muutunud suhtumine naistesse. Tüdrukutele ei võimaldatud haridust - vaid 14% naistest olid 1700 võimelised lugema ja kirjutama - ja vaid mõningatel haritud naistel oli lubatud valitud ametis töötada.
Selle tulemusel said naised, vallalised naised, töötada teenjatena või pidid nad pöörduma pisivarguste poole. Paljud suutsid elus püsida, valides ‘vanima ameti maailmas’.
Antud töös on kokku kogutud paljud füüsilised ja verbaalsed kuritarvitused naiste vastu, mis toimusid Inglismaal ja Inglismaa kolooniates, nii kodudes kui ka seadustele vastavalt. Nende kahe sajandi jooksul, kui inimkonna teadmised ja tsivilisatsioon liikus jõudsalt edasi inimlikkuse suunas, jäid sotsiaalne ja seaduslik suhtumine naistesse ning nende karistustesse endiselt keskaega.
History, Study
“Naiste julm kuritarvitamine 17. ja 18. sajandi Britannias” on uurimus teemal, kuidas suhtuti naistesse nii koduses keskkonnas kui ühiskonnas. See oli aeg, kui naine oli omand - isa, abikaasa, tööandja omand. Tal puudus õigus oma elukohale, palgale, lastele. Kuid kui ta abikaasa üle aisa lõi, teda peksis, teda kahtlastesse tegudesse tõmbas, siis karistati naist tunduvalt julmemalt, kui meest (kui mees üldse kätte saadi) - mehed poodi üles, naisi piitsutati ja põletati elusalt. Kui naine kogemata tappis oma mehe, tööandja, piinaja - siis ta põletati elusalt. Kui naine tabati protsitutsioonilt või pisivarguselt, siis piitstutati teda, kuni ta selgamööda voolas alla veri (nüliti nahk seljast), samas kui samaväärne piitsutamine sai osaks vaid sõduritele, kes sõjaväest põgenesid. Kui ka naistele määrati “kergem” karistus -- olla käe- ja kaelapakkudes paar tundi paaril nädalavahetusel, siis tihti võis see “kergem” karistus lõppeda surmaga, kuna karistust vaatama kogunenud rahvamass võis oma ekstaasis juurvilju ja kive loopides karistatava tappa. Kui naine oli kõrgseltskonna liige, võis tema karistus olla kergem või võis ta üldse karistuseta jääda, kuid kui ta oli alamklassi liige, siis karistati teda iga liigutuse eest, mis omakorda paistaks ta veelgi sügavamale, kuna vigastatuna või häbimärgistatuna ei olnud tal võimalik end muul moel üleval pidada, kui varastades või hoorates.
Selles uurimistöös on välja toodud mitmed erinevad “kuriteod” mille eest naisi karistati, erinevad viisi kuidas neid karistati ning tihtipeale võrreldi ka neid karistusi meeste karistustega, samade kuritegude eest.
Seda tööd on huvitav lugeda. Kui te olete lugenud ajaloolisi romaane, eriti neid, kus on kasutatud reaalset ajalugu (Barbara Erskine romaanid) või kus on saadud inspiratsiooni ajaloost (Good Omens :)) siis on siis tuttavaid isikuid või karistusi, samas võib ka alati imestada, et kuidas üks või teine tegelane sai sellist või teistsugust asja teha ilma, et teda oleks piitsutatud, piinatud või tuleriidal põletatud. Väga huvitav uurimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar