Möödunud aastal oli Annabel “tüdruk, kellel on kõik olemas” - vähemalt seda osa ta mängis Kopf kaubamaja telereklaamis.
Pikk, tume ja andunud muusika kuulaja Owen, on endine pahapoiss, kellel on kombeks alati tõde rääkida. Oweni abiga, saab äkki ka Anabel endale tunnistada, mis toimus sel õhtul, kui tema ja Sophie sõprus lõppes.
Drama, YA, Romance
See on raamat tüüpilisest “õnnelikust” Ameerika teismelisest, tema “suurepärastest” sõpradest ja “õnnelikust” perest. Annabel on teismeline, kes tahab kõigile meele järele olla - teha modellitööd oma ema rõõmuks, aidata sõbrannal kättemaksta tüdrukutele, kes sõbranna poisile “ligi ajavad” - ta eelistab pigem valgeid valesid, kui rääkida tõde ja solvata end ümbritsevaid. Kuid siis toimub midagi, mis tundub kogu ta senise elu peapeale pööravat - kaovab sõbrad, ta tunneb enda alandatud ja ebakindlalt, ta ei taha enam modell olla, ta ei taha enam kõigi meele järgi olla - aga ta on ju alati selline olnud ja mutuda on peaaegu võimatu.
Kooli alguses hoiab ta end teistest eraldi ja nagu üks teismeline ikka, arvab et kõik vaatavad teda, kõik räägivad temast, kõik naeravad teda ta selja taga. Oma lõunatunnid veedab ta “heidikute nurgas” seltsik poiss, keda kõik peavad ohtlikuks, kuna ta oli kunagi kedagi löönud, kui teda löödi.
Esialgu nad lihtsalt jagavad müüri, millel nad istuvad , kuid siis tuleb Owen talle appi, nad hakkavad tasapisi muusikast rääkima ja Owen tutvustab Annabelile aususe põhimõtteid ja alternatiivset muusikat.
See poleks YA raamat, kui kõik nii kergelt lähekski. Loomulikult peavad asjad enne õnnelikuks minemist halvaks minema, peategelased peavad lahku minema enne kui nad üksteist uuesti leiavad ja populaarseimal tüdrukul tuleb tiibu kärpida, et teised end turvaliselt saaks tunda.
Kuna algusest peale on teada kes on ohver, mis temaga juhtus, kes saab olema tema armastuse objekt, siis puuduvad siit loost üllatused. On vaid aja küsimus, kuna lugejale Annabelli “saladus” paljastatakse, kuna ta kohtub oma “üllatava sõbra” üliaktiivse õega, kuna ta püüab tagasi saada oma kunagised sõbrad, kelle ta ise kunagi hülgas, kuna talle hakkab meeldima tema “lõunakaaslane”, kuna paljastatakse tema klaasmajas elava pere praod, mis ähvardavad kogu maja neile kaela tuua. Kuid kõige tähtsam siin loos on see, et tähtis on rääkida, mitte oma tundeid endas hoida, kuid väga tähtis on ka kuulata - kuulata vaikust ja kuulata end ümbritsevaid inimesi.
Jah, see raamat on loetav ja ilmselt kui ma oleksin ka ise teismeline, siis ma neelaksin iga sõna ja naudiksin iga lehekülge, kuid olles lugenud palju samateemalisi raamatuid, kus tegeldakse sarnaste teemadega, siis oli see lugu minu jaoks liialt lihtsalt koostatud. Ühe pere liikmetele on antud kõikvõimalikud tüüpilised teismeliste probleemid - võitlushimu, toitumishäired, PTSD, depressioon - ja ka teised tegelased esindavad mingit omadust, mis teismeliste elu keskkoolis põrguks muudab, kui nad just ise teiste elu põrguks ei muuda, et neid rünnata ei saadaks. Selline liialt vormi või checklisti järgi kirjutatud raamat, mis puudutab küll tähtsaid teemasid, mida peaks teismelised õigel hetkel oma elus puudutama, kuid neid on ühte raamatusse liiga palju kokku kirjutatud.
Loetav, kuid minu jaoks mitte hea raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar