Hinne:
F
Igal lool on kaks poolt.
Kuid vaid üks neist on tõsi.
Sophie soovis, et ta oleks oma väiksele tütrele, Amyle, rohkem
tähelepanu pööranud, kui tütar rääkis talle, et neid jälgib keegi võõras.
Sophie vaatas vaid hetkeks kõrvale. Kuid nüüd on Amy kadunud.
Keegi ei usalda alkohoolikut. Isegi kui ta on kaine. Politsei
kahtlustab Sophiet selles segases loos ning samuti ka ta eks abikaasa Paul.
Eriti kui päevavalgele tuleb infot, mis muudab kõik.
Kuid mis siis kui Sophie räägib tõtt? Mis siis kui ta tütar on tõesti
kadunud? Ja mis siis, kui see võõras, kes oli mänguväljakul, polegi päris
võõras …
Drama, Thriller
Kuidas seda raamatut iseloomustada? Jah, ta meenutab natuke Tüdrukut
rongis, noh ka siin on alkohoolik, on kadunud inimene ja kõik kahtlustavad
teda. Kuid muidu ….
See on siis lugu emast, kes on vist edukas jurist, on vist kunagi
kaotanud oma lähima sõbranna, või näinud pealt tema tapmist, ta vist on
vaimuhaige või on tal lihtsalt traumajärgse stressi sündroom. Tal on tütar ja
tal on endine abikaasa ja siis on vist ka välja ilmunud ta kunagine
ülikooliaegne tuttav, kes vist oli ta poisssõber enne kui ta oma eksiga kohtus.
Nüüd siis, kui ülikoolist ja sõbranna kaotusest on kakskümmend aastat
möödunud ja ta tütar on kaheksa ja ta on paar aastat juba lahutatud olnud, on
ta oma sünnipäeval oma tütrega ja eksiga lõbustuspargis. Tema ülikooli aegne
sõbranna kadus/sooritas enesetapu/mõrvati just sellel päeval kakskümmend aastat
tagasi. Sophie läheb närvi kui ta näeb Amyt kellegi võõraga rääkimas ja kui nad
siis lähevad suhkruvatti ostma ja Sophie korraks Amyle selja keerab, et
telefonile vastata, kaob tüdruk. Kui ta oma eksi telefoni otsa saab et küsida,
ega Amy temaga pole, selgub et Paul on kodus ja pole nendega pargis olnudki.
Ja nii see lugu jätkubki, et Amy on kadunud, Sophie käitub üsnagi
arusaamatult, keegi teda ei usu, kõik arvavad vaid halvimat ja pidevalt tuleb
välja uut infot, mis aegajalt räägib vastu eelnevalt tulnud infole ning kogu
see lugu on üsnagi jabur ja arusaamatu.
Mulle jäi tõesti mulje, et see raamat on kirjutatud ühe hooga, ilma et
oleks kordagi tagasi mindud, midagi üle loetud või juttu sujuvamaks ja
usutavamaks tehtud, sest see kuidas lugu hüpleb, kuidas lugejatele visatakse
uut infot, kuidas sellel kõigel ei tundu olevat mingit mõtet ja kellel oleks
sellist sõbrannat vaja nagu oli see keda Sophie taga nutab …. Kehv lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar