The Untold Tale

Raamat:  The Untold Tale (The Accidental Turn #1) by J.M. Frey (2015)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25024487-the-untold-tale

Forsyth Turn pole mingi kangelane. Tema valduses on Turn Hall ja Lysse Chipping. Ta on kuninga spioon. Kuid kangelane? See on ta vanema venna jagu ning Kintyre Tyrn on kohe kindlasti legendaarne. Kuid, kui kuningriigi ohtlikuima kriminaali valdusesse tehtud reid lõppeb üllatavalt otsekohese suuvärgiga neidise päästmisega, kellel on imelik nimi ja imelikud kombed, leiab Fordyth, et tema rahulik ja tagasihoidlik elu on peapeale pööratud.

Vastu tahtmist tiritakse ta rännakule, mida ta tahtagi ei osanud, ning ta peab silmitsi seisma paharitega, kellest isegi ta vend kunagi jagu pole saanud. Kõige selle juures peab Forsyth üle saama ka oma alatisest enesehäbist ning teistest deemonitest, mis kaasnevad sellega kui sa oled alati kellegi parema varjus. Ning mis kõige tähtsam, kui ta on lõpuks aru saanud, kust Lucy tulnud on ja miks ta seal on, peab ta ka sügavalt järgi mõtlema oma koha üle selles maailmas ning tema elu mõtte üle.

Selles kavalasit kokkupandud Rääkimata Loos antakse tegevusvabadus ootamatutele kangelasstele, kes on tavaliselt vaiksed, teisejärgulised, tähelepandamatud. See lugu esitab lugejatele küsimuse, mida tegelikult tähendab olla väljamõeldud maailma fännid, ülistab kirjasõna, heidab väljakutse võrdlustele ning näitab meile, mis juhtub siis kui keegi otsustab enda eest seisma hakata ning keeldub olemast omaenda elus teisejärguline tegelane.

Fantasy

Aegajalt see lihtsalt juhtub nii, et alustades uue raamatuga avastad mingi hetk, et miski eelmisest raamatust on siia raamatusse kaasa tulnud (raamatu toimumise koht, peategelase lemmiktegevus, mõne tegelase nimi…) Kuid sellist asja nagu nüüd juhtus, pole varem olnud. Quest of the Kings oli ju raamat seiklustest ja reliikviate otsimisest ning lõpped ta täpselt nii, et võiks edasi minna sama autori esimese raamatuga, kus peategelane on tavaline raamatukoi, kes kokutab, kuid kui on vaja saab temast kangelane, kes leiab reliikvia ja hävitab kuningriiki ähvardava vaenlase. No vot. Rääkimata lugu on ka raamatukoist, kes kokutab ja kui tekib vajadus, siis saab temast kangelane, kes leiab reliikviaid. Uskumatu kokkusattumus :) Kuid rääkigem siis loost täpsemalt, mis mulle meeldis ja mis mitte. 

Põhimõtteliselt on see iga fänni suurim unistus ja suurim õudusunenägu, sattuda oma lemmikraamatu maailma, kuid mitte raamatu kangelase juurde vaid raamatu pahari kätte, kes teda piinama hakkab. Kuid just see Lucy Piperiga juhtuski.

Lucy Piper – sõpradele Pip – on olnud lapsest saati sarja The Tales of Kintyre Turn suurim fänn, ta kirjutas ülikoolis isegi uurimustöö selle kohta, seega teab Pip sellest sarjast kõike, võib-olla isegi paremini kui selle autor, Elgar Reed. Kui ta aga selle raamatu maailma tõmmatakse on ta sealsete paharite Viceroy ja Bootknife vastu võimetu.

Forsyth Turn on pere noorem poeg, ta vend on kangene, kelle seiklustest tema reisikaaslane on palju lugusid kirjutanud ja nad on üle kogu nende maa rännanud võideldes draakonite, trollide, merineitside ja kõiksuguste muude maagiliste olenditega, samas kui Forsyth jäi pärast venna lahkumist kodust nende isa meelevalda ja pärast isa surma võttis üle maavalitseja rolli ning ta sai ka kuninga salaspiooni Salakäe austava ülesande enda kanda, kui eelmine spioon suri. Forsyth kokutab ja on tagasihoidlik ning surmkindel (nagu teismeline tüdruk) et ta on paks ja inetu ja liiga pikk ja ta juuksed on liiga õhukesed ja punased ja ta on vana (ta on kõigest 27) sest ta vend on talle alati öelnud, et ta on käpard ja paks hernehirmutis. Seda pidevat enese haletsust võib küll pigem mõnelt teismeliselt tüdrukult oodata aga mitte täiskasvanud mehelt. Aga see selleks.

Kui Pip on Viceroy juurest päästetud ja Turn Halli toodud, asub Forsyth teda ravima koos oma suure teenijaskonnaga. Loomulikult ei saa ta teisiti kui koheselt hakata temast unistama kui kire objektist, kuigi Pipi selg on Bootknife poolt üsnagi korralikult ribadeks lõigutud, kui Bootknife sinna igasuguseid keerulisi kujundeid lõikas. Kuid Forsyth on ju siiani olnud häbelik poisike, kes pole naisterahva ligi saanud ja nüüd on üks poolpaljana ta ema voodis, kuna Pipi selga ei saa haavade tõttu katta ja üsna tihti peab Forsyth ise haavapalsamit ta seljale määrima. Ühesõnaga armub ta koheselt ülepeakaela.

Esialgu plaanib Forsyth Pipi ta koju tagasi saata venna abiga, kuid kui Pip Kintyre välja on vihastanud ei jää Forsythil muud üle, kui Pip ise koju aidata. Selleks ajaks on nad ka juba aru saanud, et Pip pole pärit sellest maailmas, ta on hoopis see müütiline olend, keda nad nimetavad Lugejaks, keda keegi ei uskunud päriselt olemas olevat, ning see Lugeja on ka kohtunud Kirjanikuga, kes meie mõistes on nende jumal. Pip kasutab oma Lugeja teadmisi ja Forsyth oma Salakäe teadmisi ning üheskoos panevad nad kokku korraliku exeli ja plaani, millised reliikviad nad peavad koguma ja kust, et saata Pip tagasi tema maailma.

Tundub ju lihtne, mine punktist A punkti B, küsi sellelt vaimult seda ja vasta selle eluka küsimustele või tee see teene mõnele rüütlile või küsi talt oma soovi kolm korda ja lõpuks selgub mida tuleb nende kogutud asjadega teha, et avada portaal või uks või mis iganes, et kahe maailma vahel liikuda saaks. Kuid nii lihtne see siiski pole, sest loomulikult on ju sellistes lugudes oma paharid ja ootamatud üllatused ja ettenägematud keerdkäigud ning kui mängu tuleb veel ka armumine ning seks, siis ….

Noh ühesõnaga, selle mingilmääral tüütult ennast haletseva Forsyth Turni lugu on tegelikult päris andekalt kirja pandud. Võib-olla just see ongi hea, et jutustaja rollis pole mitte see fännitar, kes Pip ja J.M. Frey on vaid seiklusromaanide teisejärguline tegelane, kes ei tea, et tegelikult on ta kirjaniku jaoks vaid üks ääremärkus, kes on loodud vaid selleks, et kangelast veelgi paremas valguses näidata, ja seesama kangelane on väljaspool raamatulehti totaalne harimatu jõhkard, kes näeb kõiki naisi kui päästmist vajavaid neidiseid, kuid tegelikult on ta sügavalt armunud oma kannupoisist reisikaaslasesse, Bevel Domi.

Imelik, kuid huvitav lugemine.