The Forgotten Tale

Raamat: The Forgotten Tale (The Accidental Turn #2) by J.M. Frey (2016) 
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25024494-the-forgotten-tale 
Forsyth Turnist on lõpuks ometi kangelane saanud – seda siiski vastu tahtmist. Kuid nüüd kui Lucy Piper on temaga abielus ning nende perekond kasvab Pipi maailmas, on Forsythi seiklused ta selja taha jäänud. Kuid siiski pole kõik nii nagu peab. Armastatud raamatud on hakanud kaduma hirmuäratava kiirusega, ning seda mitte vaid lugejate, nagu Pip, mälust vaid ka raamaturiiulitelt. Nagu neid poleks kunagi olemas olnudki. Suisa maagiliselt.

Forsyth kardab, et see on tema süü - et Pipi lapsepõlve lemmikraamatud kaovad, kuna üks raamatu kangelastest on oma raamaut lehtedelt kadunud. Kuid kui Pip ja Forsyth tõmmatakse tagasi Kintyre Turni Seiklustesse vastu nende tahtmist, saavad nad aru, et miski palju ohtlikumat on toimumas. Seega asub Forsyth teele teisele poole Haini, et teada saada kuidas ja miks lood kaovad … enne kui ka nende oma maailm igaveseks kaob.

Selles loos tõstatatakse küsimus, mida tähendab endast jälg maha jätta ning mida me oleme võlgu nendele, kes meile järgnevad. 
Fantasy

 Kui selle sarja esimene raamat oli nagu nagu Lev Grossmani Võlurite jätkulugu, kus Pip tõmmatakse ühe raamatu maailma, kus ta asub Narnia lugude väärilisele rännakule kasutades oma põhjalikke teadmisi Kintyre Turni Seiklustest, siis selle sarja teine raamat on nagu telesarja Oli kord … jätkulugu, sest siin raamatus möllab keegi pahalane, kes hävitab kõiki muinasjuttude maagilisi elemente, lootes sellega vabastada talle keegi väga tähtis.

Lugu ei alga aga siiski raamatumaailmas, vaid Kanadas, Victoria ülikooli linnakus, kus Forsyth ja Pip elavad koos oma tütre Alisega. On Talvine pööripäev ja nagu raamatuski korraldab Forsyth oma uutele sugulastele, töökaaslastele ja tuttavatele suure peo. Ta tunneb puudust oma maailma mugavustest – teenrid, kokad, toiduained, soe kliima – kuid ta armastab Pipi ja oma tütart ning ta ei tahaks neist mingi hinna eest loobuda. Elgar Reedi püüab ta oma perest kaugele hoida, sest ta ei taha et Reed temalt lõpmatuseni infot pumpaks ja uut raamatut kirjutama hakkaks või mis veel hullem, nende tütre ka raamatusse sisse kirjutaks.

Igal õhtul loeb Forsyht Alisele Pipi lapsepõlve lemmik raamatuid ette ja päeval teeb ta kodus tööd, häkkides Kanada valitsuse jaoks - jätkab oma Varjukäe tööd ka siin maailmas. Kuid ühel õhtul ei leia ta riiulist Võlur Ozi raamatut. Alis nõuab isalt ’Toto aamatut’ kuid üllataval kombel ei mäleta Pip seda raamatut, isegi kui ta on kunagi käinud karnevalil roheliseks võõbatuna ja ta on ümisenud filmi laule Alisele unelaulu asemel. Keegi ei mäleta seda raamatut ka raamatupoes ja raamatukogus ning ka Google otsing tuleb tagasi tühjana. (Võlur Oz on üks maailma kõige enam mainitud raamat/film teistes raamatutes, filmides ja telesarjades, seega kujutage ette kuidas väga paljud asjad, mis on sellega seotud, lihtsalt üks hetk kaovad.)

Siis kaob Kääbik ja Narnia, Tuhkatriinu …

Haine maailmas möllab üks lahtipääsenud soovitäitja vaim Solinde, kes loodab vabaks lasta oma poja, kui ta on hävitanud kõik maagilised esemed, mis hoiavad taevas tähtkujusid ja ühtlasi hoiavad vangis ka eksinud hingi. Kõigepealt põletab ta maha kingsepa töökoja koos kingsepaga, siis otsib ta jõemudast üles sõrmuse ning hävitab selle, seejärel põletab ta maha antiikmööbli kaupluse ning varastab päkapikkudelt peegli ….

Kui siis Solinde teeb diili Wyndomiga (Kintyre pojaga) läheb asi päris hulluks, sest Solinde tõmbab Forsythe koos Pipi ja Alisega tagasi Haine maailma.

Kuigi Wyndom on vaikne nagu sukk, Bevel Dom ja Kyntyre Turn on oma uue rahuliku eluga rahul ja Rubin Pointe otsib endale uut järglast, ei jää neil muud üle, kui saata Forsythet koos tema perega rännakul, kus nad loodavad Salajasest raamatukogust leida vastuseid, miks tähed ja lood kaovad. Retkele võtavad nad ka kaasa suure Raamatukogu lõvi Cappledery ning teel olles kohtuvad nad uuesti ka draakoni Bradriga ning tema kaalase Caldaciga. Lisaks saavad nad teel kokku ka Punaste mütsidega, kellelt Solinde on just röövinud peegli ja seega on nood kohe eriti verised ja meie kangelased päästavad ühe hädas oleva neitsi, et siis teisipidi teda kohe jälle kaotada.

Pip on püüdnud küll kogu seda lugu jälgida sama skeemi järgi, nagu kõik Elgar Reedi raamatud on üles ehitatud, kuid kuna ta on loo alguseks pidanud seda, kui nad Haines maandusid, siis on ta oma arvestusega mööda pannud. Isegi kui ta on ajaliini paika pannud ja ka teada saanud, kes selle kõige taga on, ei saa nad ikkagi aru, miks see kõik toimub.

Tegelikult on põhjus ju päris loogiline ja ka lõpp on täiesti oodatav, sest üks muinasjutuline seikluslugu ju lihtsalt ei saakski teistmoodi lõppeda.

Kuid taas kord tuleb öelda, et tegu on ühe päris korraliku fännide märja unenäoga, kuidas nad saaksid minna oma lemmikraamatu maalima pärast seda kui raamatu lood on lõppenud, kogeda täiesti uusi ja erilisi seiklusi ning lahendada uusi üllatavaid mõistatusi. Kuid samas vahel oli seda reaalse maailma kommete ja traditsioonide vastandamist fantaasia maailmaga kommete ja traditsioonidega liiga palju, kui Pip ja Forsyth heidavad Reedile ette tema kangelase kummardust ning naistegelaste tähtsusetust või siis nende väga ahistatud vormi surumist, et naine saab olla vaid ema, abikaasa, kokk. Kogu see retk on täpselt sama põnev kui on ka Oli kord … seriaal, kuid samas oli mõni asi ikka liiga lihtne või liiga etteaimatav.