Chrissie on 8-aastane ja tal on saladus: ta on just tapnud väikese poisi. Selle meenutamine paneb tema kõhu kihisema nagu plaksusuhkur. Tema mängukaaslased on mannetud ja nende emad surmani kohkunud ning hoiavad lapsi kodus luku taga. Terve ümbruskond on jõhkrast kuritööst vapustatud. Ent Chrissiel on kõik kontrolli all: ta on parim müürilkõndija, ta teab, kuidas saada tasuta kommi, ja nüüd on ta joobunud võimutundest, mida ta kodus – kus toitu on napilt ja armastust veelgi napimalt – kunagi kogeda ei saa. 20 aastat hiljem elab täiskasvanud Chrissie uue nime all teises linnas. Üksikemana on tema ainsaks sooviks pakkuda tütrele seesugust lapsepõlve, millest ta ise ilma jäeti. Seepärast ongi ähvardavalt helisev telefon niivõrd hirmutav. Teda otsitakse, minevik on talle kannule jõudmas ja Chrissie kardab kaotada ainust olendit maailmas, kellest ta hoolib – oma last.
Thriller, Fiction, Suspense
“Kevade esimene päev” meenutas mulle alguses vägagi üht teist raamatut, nimelt “Mõrva väärt”, kus peategelane on samuti varases nooruses kellegi tapnud ja see esimene kogemus tekitab temas tahtmise seda veel kogeda. Kuid see on ka ainus, mis neid kahte raamatut seob, sest edasi läheb kõik hoopis teistmoodi.
Ühes minu lemmik taskuhäälingus “All in the Mind” oli alles hiljuti saade “A kid can’t be diagnosed as a psychopath. Why?” ning lugeda seda raamatut peale seda häälingut oli tegelikult päris huvitav. Kuigi me oleme võinud lugeda psühhopaatidest Thomas Eriksoni raamatutest, siis paljud teist ikka teavad, et lapsi ei saa diagnoosida kui psühhopaati. Tavaliselt öeldakse, et lapsed võivad varases nooruses ollagi agressiivsemad ja julmemad, kui tavalised täiskasvanud on. Lastel pole ka sama palju empaatiat, kui täiskasvanutel, see tuleb alles koos kogemustega. Ikka öeldakse ju, et lapsed on lapsed ja ikka teevad valesid asju, sest nad ei tea ju paremini, seega ei saa neid ka samade reeglite järgi hinnata, kui täiskasvanuid hinnatakse. Seda kõike seletatakse sellega, et lapse aju pole veel täielikult arenenud, et need osad, mis mõjutavad empaatiat ja kriitilist mõtlemist, arenevad hiljem. Ja arengut mõjutavad kindlasti kodune kasvatus ja laste dieet, kas nad saavad piisavalt toitaineid ja vitamiine.
Sellel teemal jätkates, siis Chrissie on laps, kelle ema ei tee temast üldse välja, pole teda toitnud juba imikust saati, seega sööb tüdruk siis kui saab ja seda mida leiab (koolis käimine on tema jaoks üks võimalus süüa), seega pole tal kodus mingit kasvatust, hoolimist ega toitmist. Ta vihkab oma ema, kuid samas ka armastab, ta igatseb oma isa ja usub teda iga kord, kui isa välja ilmub ja lubab järgmine kord tütre endaga kaasa võtta. Chrissie esimene tapmine saab tõuke sellest, et see väike poiss on kõigi lemmik, ning piisab poisi õe ühest mõtlematult öeldud soovist, et Chrissie seob oma soovi ja poisi õe “soovi” ja kägistab kaheaastase poisi.
Nagu on öeldud sarimõrvarite sarjades/filmides, et nad on lisaks psühhopaatidele ka nartsissistid, seega käivad nad mõrva paika vaatamas ja vestlevad ka politseiga, et saada teada, kas on juba teada saadud, et nemad on süüdi. Neile meeldib ka ohvri omastega rääkida. Ja täpselt seda ka Chrissie teeb. Ja samas otsib ta pidevalt uut võimalust, et taas tunda seda sama kõrgendatud tunnet, mida ta esimesel korral tundis, mida ta tunneb, kui ta politseile valetab, kui ta “parimale sõbrale” halba teeb, kui ta varastab.
Asja ei tee ka paremaks see, kui ta ema on aru saanud, et tema tütar on see, kellest teised emad sosistades ja hirmuga räägivad, sest väikese poisi tapja on endiselt leidmata. See mida ema selle teadmisega ette võtab, on mõneti veelgi hullem, kui see mida Chrissie tegi. Kuid see on hetk, kui hakkad mõistma, et sellest kodust ei saagi terve mõistusega last tulla - ilmselt on ema kodus suhtumine lastesse olnud umbes sama, täiskasvanutel oli rohkem tegemist ise ellu jäämisega ja neil polnud aega lastega tegeleda, seega pole ju üldse ime, et Chrissie ema sünnitas lapse, et oma abikaasat kinni hoida, kuid kui selgus, et see ei muuda midagi, kaotas ta kohe alguses igasuguse huvi selle vääksuva puntra vastu.
Kui Chrissie saab täiskasvanuks, peab ta lahkuma sellest erikoolist, kuhu ta pärast kohtuprotsessi saadeti, ning kuna teda pole korralikult ette valmistatud eluks väljapool kooli, jääb ta peagi rasedaks. Kuigi siiani on ta elanud vale nime all ja keegi ei teadnud kus ta on, siis nüüd leitakse ta üles ja nad peavad uuesti kaduma. Molly on nüüd tema jaoks kõige tähtsam - kõik peab käima reeglite kohaselt, kindla päevakorra alusel, lapsel ei tohi millestki puudust olla ja ta ei pea ka kunagi üksi olema. Kuid kui kevade esimesel päeval ronib Molly müürile kõndima ja paanikas tõmbab Chrissie ta sealt alla, on selle tagajärjeks kips. Kas nüüd ta kaotab Molly? Arstid ju kindlasti teatavad järelvaatajatele! Kas ta peaks põgenema? Kui nad Molly ära võtavad, siis ta edasi elada ei suuda!
See paanika viib Chrissie tagasi sinna kust ta alustas, kohtuma inimestega, kes tema elu varases lapsepõlves on mõjutanud, teada saama asju, mis aitavad tal teha edaspidise suhtes õigeid otsuseid. Kuid kas halvad lapsed tulevad ainult katkistest kodudest, kus nad ei saa piisavalt armastust, toitu, kasvatust?
Mul on kahetised tunded selle raamatu suhtes, see on väga hästi kirjutatud lugu, kuid see on võigas lugu. Ma võin küll nautida seda pinget, mille autor on loonud jälgides Chrissiet lapsena ja emana, kuid samas ma tegelikult ei taha sellest lugeda ja ma tõsiselt ei oska öelda, kellele ma seda raamatut soovitaksin - neile keda huvitavad psühholoogilised anomaaliad? kes naudivad sotiaalse tooniga krimipõnevikke? kes tahavad mõnikord midagi šokeerivat lugeda? Ma ei tea, imelik raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar