Võtsin kolju asitõendikotist välja ja asetasin õrnalt roostevabast terasest kärule. „Nii, ütle mulle, kes sa oled,“ laususin vaikselt.
Kohtuantropoloog David Hunter on Grampiani mägismaalt, kus ta oli pidanud järjekordset moonutatud surnukeha lahkama, teel tagasi koju Londonisse oma tüdruksõbra juurde. Selle asemel tuleb ta vastu politseiülema palvele ja sõidab Välis-Hebriididele kaugele Runa saarele, et uurida kohutavat avastust.
Hunter on näinud surma mitmel kujul, kuid isegi teda rabab see, mille ta eest leiab: peaaegu täielikult põlenud surnukeha, ainult jalalabad ja üks käsi on tulest puutumata. Kas see võib olla klassikaline juhtum inimese iseeneslikust süttimisest? Kohalik politsei on kindel, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid Hunter pole selles veendunud. Põlenud säilmeid uurides leiab ta tõendeid, mida kartis. See ei olnud juhus, see oli mõrv.
Samal ajal kui väike kogukond püüab Hunteri leiust toibuda, tabab saart katastroofiline torm. Elekter kaob, side mandriga katkeb ja tulesurmasid tuleb aina juurde ...
Crime, Mystery
David Hunteri teine suurepärane lugu luudest, tulekahjust, suletud ühiskonnast ning vanadest vaenudest.
Kuna ma olin näinud juba selle raamatu põhjal tehtud nelja osalist sarja (tegelikult on Surma keemia esimese hooaja sisse pandud Hunteri saja kaks esimest raamatut, esimene raamat kaetakse esimeses kahes osas ja teine raama neljas järgmises) siis ma põhimõtteliselt teadsin, mis mind ees ootab, kuid alati on ju nii, et visuaalses meedias muutuvad mingid asjad, tegelased, sündmused, midagi jääb ära midagi pannakse juurde, seega ei saa ühte teise järgi hinnata. Kuid sellegipoolest, see on hea sari, nii raamatuna kui ka sarjana.
Selles raamatus läheb David siis saarelt leitud tulesurma ohvri luid uurima. Kuna saar on mandrist kaugel ja seda tabab samal ajal ka torm, siis on David kui sipelgapesa lõhkuv karu. Tema on ju tulnud sinna tööd tegema, ta ei tea mismoodi nad kõik omavahel seotud on ja millist niiti tõmmates ta kuskil kella helisema paneb ja millised kohutavad tagajärjed sellel olla võivad. Kindel on aga see, et keegi poleks kohe üldse tahtnud, et seda esimest surmajuhtumit oleks lähemalt uurima hakatud, sest peagi järgnevad järgmised surmad. Nagu iidne tulejumal oleks üles äratatud ja nüüd nõuab ta ohvriande.
See lugu haarab sind lugedes nii kergesti endasse, et tahtmatult hakkad tundma suitsu lõhna ja tunned tormituulte paisumist ja enne ei saa raamatut käest kui torm on möödas ning David on tagasiteel mandrile. Kuid see pole ju kõik!
See iidne kurjus, mille David tahtmatul äratas …
Järgmine raamat palun!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar