Midsummer's Bottom

Raamat: Midsummer’s Bottom by Darren Dash (2018)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39929208-midsummer-s-bottom

Pööriöö Näitlejad lavastavad vabaõhulava versiooni Suveöö Unenäos iga aasta pööriööl, metsas asuval välul. Näitlejad veedavad toredalt aega, kuigi nende lavastus on kohutav. Pealtvaatajad hindavad nende pingutust ja plaksutavalt viisakalt, kuid enamus ei tule enam kunagi tagasi. Vaid…

… haldjad on kohal igal aastal!

Kõik haldjad, kelle nimi on näidendis nimetatud peavad igal etendusel kohal olema, kuna sedasi näeb ette leping mille nad kunagi ammu kavala meister Shakespearega sõlmisid. Selleks, et sellest ärritavast amatööride trupist lahti saada pärast kahekümnendata etendust, palkavad Oberon ja Puck kaost külvava inimese, et see imbuks näitlejate sekka, õhutaks neid üksteise vastu, tuues esile nendevahelisi kiindumusi ning vihkamisi, mis on juba pikka aega vaikselt käärinud. Sädemed lendavad ja keegi ei jää sellest puutumata, kuid see kõik käib läbi naeratuste ning tögamiste, ning lõpuks on nende silmis rohkem naerusädemeid kui pisaraid. Vähemalt, nii on plaanitud …

Drama, Romance, Humor

Kellele ei meeldiks Suveöö unenäo etendus? Kes poleks näinud sellest tükist vähemalt ühte lavastust nii teatris, või siis kinolinal? Kas nad kõik on head? Kas äkki pole mõne uuendustega liiale mindud?

Kui üks minu lemmik kirjanikest, Darren Shan, andis teada, et avaldab uue teose Darren Dash nime all, ja teemaks on Suveöö unenägu, siis tuli ju kinni haarata võimalusest, küsida kirjanikult teost arvustamiseks ja siis ta esimesel võimalusel läbi lugeda. Eriti kuna see polnud ju eriti ammu, kui ma lugesin originaali ja vaatasin erinevaid filme ja teatrietendusi, et osaleda sellekohases seminaris.

Suveöö Bottom on Suveöö unenägu esitavate näitlejate lugu. Haldjad räägivad siin riimis ja inimesed lasevad metsas end vabaks ning vähese haldjatolmu abiga ilmnevad kiivalt hoitud saladused ja seni kammitsetud kodanikud õpivad end tunda täiesti uuest küljest. See polnud küll lavastaja plaan, tema tahtis, et kõik läheks nii nagu originaalis, kuid inimesed plaanivad ja haldjad juhivad :D.

Pööriöö Näitlejad on iga aastaselt klassikale nii truuks jäänud kui vähegi võimalik. Tõsi, vahel kui neil on vähem näitlejaid kui vaja, siis on mõni osa kokku pandud teistega või on üks inimene mänginud mitut osa või kui näitlejal on olnud raskusi teksti meelde jätmisega on teksti lühendatud, kuid muidu on nad alati olnud truud originaalile.

Aga kes on siis need, kellest koosneb Pööriöö Näitlejate grupp? Abielupaar Terence ja Anna, Terence on etenduse lavastaja ja Eva on mänginud mitut rolli. Nad on juba pikalt abielus, kohtusid koolis kui Terence oli veel õpetaja ja Eva tudeng, ning pärast Eva lõpetamist, nad abiellusid, said lapsed … mees on tervisehull ja oma vanuse kohta vägagi vormis ja naine on pärast lapsi end käest lasknud.

Teine abielupaar on Nuala ja Felix – naistekate kirjutaja ja kindlustusagent. Naine on kogu üritusega olnud seotud algusest peale ja mees tuleb kaasa vaid naise pärast.

Kolmas paar on Ingmar ja Don, Sakslasest DJ ja draamaõpetaja, mõlemad teevad vahel ka lühikesi otsi teatrilaval. Lisaks on ka veel häbelik pankur Diarmid, kes lihtsalt peab selles näidendis osalema ja lavale saama ning noor näitlejanna Kate, kes loodab lavastajaga magades kaugele jõuda. Ja siis on Del, kes saab enda kanda Pucki osa.

Kui paarid ja pankur on juba aastaid selle suvise ettevõtmisega seotud olnud, siis Kate ja Del on uued. Deli asemel pidi olema Michael, näitleja, kes oli Terence’le teene võlgu, kuid too sattus ootamatult haiglasse.

Ja nii nad siis kogunevadki Iirimaale, roheluse keskele, kaheks nädalaks, et oma rolle meelde tuletada, kokkumängu harjutada, kostüüme proovida ning … Deli ja haldjate abiga, kes ühe näitlejatest oma vahetuslapsega välja vahetavad, pannakse kõigi paaride suhe proovile, lisaks sellele tekivad neil kõigil suhted täiesti ootamatute partneritega ja väikse haldjatolmu abiga on need suhted vahest vägagi romantilised või siis vastupidi äärmiselt võitlevad.

Kõik see segadus tipneb lõpuks etendusega, kus keegi ei saa kindel olla, milline näitleja millist osa mängib ja kas lugu lõppeb ikka nii nagu ta lõppema peab, ning kas kohaletulnud paarid ikka jäävad kokku või lähevad nad kõik peale kardina langemist eri teed, et mitte kunagi enam kokku saada?

Kui Shakespeare versioon on näidend näidendis, siis Shani versioon on näidend näidendist näidendis. See on üks vägagi kaasakiskuv ja meelelahutuslik käsitlus klassikast. See ei ole uusversioon või ümberkirjutus, see on klassika kaval ärakasutamine ja veelgi paremaks tegemine. Huvitav, kas sellele tuleb ka järg, Tormi näol ;)?