Raamat: The Invisible Library (The
Invisible Library #1) by Genevieve Cogman tõlge Juhan Habicht (2015, 2018) Varrak, RR, A
Hinne: C-
Irene peab olema oma parimas vormis või jäetakse ta mängust igaveseks
välja …
Irene on salapärase raamatukogu professionaalne spioon ja raamatukogu
eesmärk on koguda erinevate reaalsuste ilukirjandust. Üheskoos oma võluva assistendi
Kaiga, saadetakse Irene ühte alternatiivsetest Londonitest. Nende missioon –
tuua tagasi üks ohtlik raamat. Kuid kui nad sinna kohale jõuavad, on raamat
juba varastatud. Tundub, et kõik selle Londoni allmaailmad on valmis
surmavõitluseks, et vaid seda raamatut kätte saada.
Lisaks kõigele on ka see maailm kaosest nakatunud ja loodusseadused on
väändunud lubamaks seal reaalsuse eksisteerida paranormaalsetel elukatel ja
ettearvamatul maagial. Ka Irene abiline ei ole saladustest prii.
Peagi on Irene ülepeakaela segatud ohtlikesse juhtumitesse, vihjetesse
ning salajastesse seltsidesse. Kuid läbikukkumine ei tule kõne allagi – kogu reaalsuse
olemus on kaalul.
Paranormal, Action, YA, Steampunk, Fantasy
Mida mul on selle raamatu kohta öelda? Üsna palju ja kahjuks mitte
midagi head.
Alustuseks, kui ma seda lugema hakkasin, siis mind üllatas kui sarnane
on ta ühe teise raamatusarjaga, nimelt Rachel Caine Suure raamatukogu sarjaga.
Mõlemi sarja esimene raamat on ilmunud 2015 poole aastase vahega (käesolev sari
jaanuaris ja teine sari juulis). Mis võis olla see, mis on andun tõuke
kirjutada raamatuid nii sarnasel teemal? Ma ei imestaks üldse, kui selle tõuke
andis aasta varem ekraanidele jõudnud sari Raamatukoguhoidjad. Caine sarjas on
Raamatukogu kõike juhtiv jõud ja nad on omal ajal peatanud Gutenbergi leiutised
ja seega on endiselt kõik raamatud käsitsi kirjutatud ja ülimalt hinnalised
ning infot jagatakse elektrooniliste koodeksite abiga, sest auruenergia on väga
kõrgelt arenenud ja see võiks vabalt olla nagu üks Nähtamatu raamatukogu paralleel
maailmadest. Ja kui mul oleks valida olnud, siis ma pigem oleks Caine sarja
tõlkinud, kuid seda.
Nähtamatu raamatukogu on aga üks vägagi ebamäärane, hüplik ja
arusaamatu lugu. Mõte selle taga on ilmselt hea, kuid tulemus nõrk. Alustame kasvõi
sellest, et nii mõnigi lugeja on selle raamatu märkinud YA raamatuks, kuigi
raamatut lugedes on aru saada, et Irene vanust võib kuskile 50 ligidale lugeda
ja Kai võib vabalt olla tont teab mitu sada aastat, kuid tõsi ta on, et nad
mõlemad käituvad kui teismelised. Irene esimene iseloomustus Kai põsesarnadest
on liigne ülepingutus püüda kõlada kui tõeline armastusromaani kangelanna, kus korsette puruks rebitakse ja kas teie olete näinud mõnda inimest, kui
nad just ei ole end näljutanud surma piiri peale, nii teravate põsesarnadega,
et võiks teemanti lõigata, juustust rääkimata? Ja siis need teismelistele
omased mossitamised ja mingitest tähtsusetutest teemadest kinnihoidmine nagu
taks oma saagist, olles valmis pigem saagi surnuks raputama, kui et ta seda
käest annab ja mõistuse häält kuulab. Ega ka Irene pidevad kurjad nähvamised ja teisipidi nende nähvamiste põdemised väga täiskasvanulikud ei tundu.
Hea meelega läheks mööda/jätaks vahele/rebiks lehed välja ka sellest kohast, kus Kaist saab äkki täiskasvanute erootikaromaanide
odav torumees, kes pakub oma „kaupa“. See osa ei sobi mitte üks raas kokku kogu
ülejäänud looga, seega miks oli seda vaja siia lisada, kui just mitte sõnade
arvu suurendamiseks ja võib-olla täiskasvanud lugejate ligimeelitamiseks. Ega ka Irene pidev tagasivaatamine kahetsusega sellele
ühele ööle palju parem pole, sest nende kahe vaheline „särin“ on pingutatult
hale. Ka sellest ei saa ma aru, et Kai, kes on viimased viis aastat suutnud oma
saladust hoida kõigi eest, laseb esimese poole päevaga koos Irenega olles
huulte vahelt välja lipsata päris palju infot oma „olematu“ perekonna kohta –
kui ta viis aastat suutis ennast tagasi hoida, kuidas ta siis nüüd järsku nii
ettevaatamatu on. Ja need abistavad tegelased on ka imelikud, saladustesse
uppuvad, kuid samas paluvad end pidevalt usaldada. Samamoodi oli ka arusaamatu
see, kui lihtsalt Irene räägib Raamatukogust isikutele, kes ei tohiks sellest
midagi teada.
Samas oli üks asi, mis mulle seda raamatut lugedes pidevalt meenus - Howli
liikuv kindlus – kõik need tegelaste kirjeldused, nende tegevused, sõidumasinad
ja muud tehnoloogilised vidinad, meenutasid nii väga Miyazaki multikat, et
silmade taga jooksis pidevalt selle raamatu anime versioon.
See oli ikka väga jabur ja vägagi paljudest teistest raamatutest
mõjutatud raamat: mõni raamat mõjutas seda lugu positiivselt, teised aga jälle
negatiivselt. Ilmselt kui ma poleks varem lugenud Caine Suure raamatukogu sarja
suhtuks ma sellesse raamatusse teistmoodi, sest mul poleks seda millegigi võrrelda,
kuid kuna mul on millega võrrelda, siis näen ma selles ainult haledat katset
midagi head kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar