Adrift: A True Story of Love, Loss, and Survival at Sea

Raamat: Adrift: A True Story of Love, Loss, and Survival at Sea by Tami Oldham Ashcraft (1998)

Hinne: B

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/38139419-adrift

Noored ja armunud, kogu elu alles ees, asuvad Tami Oldham ja tema kihlatu Richard Sharp Tahitilt teele San Diego poole, pilvitu ja sinise taeva all. Kuid need kaks vaba hinge ning kogenud purjetajat ei osanud ettegi näha, et vähem kui kahe nädalaga purjetavad nad ühte ajaloo kõige katastroofilisemasse orkaani. Ühtäkki võitlevad nad laastava vihma, pilvelõhkujate kõrguste lainete ning 140 sõlmeste tuultega. Richard kinnitas end paadi külge ja saatis Tami ohutuseks purjeka sisemusse, ning siis jäi kõik äkki vaikseks. Tunde hiljem kui Tami ärkab, leiab ta laastatud laeva ning Richardist pole jälgegi.

Triivija on imetabane Tami lugu, neljakümne ühe päevasest reisist lõhutud purjekal, millel polnud ei mootorit ega maste ning Tamil puudus ka lootus päästmiseks. See on lugu armastusest ja ellujäämisest keset laiuvat ookeani – unustamatu lugu inimhinge vastupidavusest ja armastuse kaugeleulatuvast jõust.

Nonfiction, Adventure, Memoir

Nagu ikka, kui film on tulemas ja raamat on käepärast või NetGalleyst pakkumises, siis tuleb ju raamat enne filmi läbi lugeda.

Nagu juba ka tutvustuses öeldud on see ühe naise lugu, kes leiab end rahuliku ja armastatuga koos veedetud kuu asemel üksi võitlemas elu eest.

Tami Oldhami lugu oli ilmselt omal ajal vägagi tuntud, sest kui palju neid purjetajaid siis ikka on, kes suudavad pärast kohtumist orkaaniga tagasi sadamasse longata üsnagi räsitud laevaga. Ja kui palju neist ellujäänutest on veel naised?

Selles loos räägib ta sellest, kuidas temast purjetaja sai, kuidas ta Richardiga kohtus, kuidas nad alustasid oma teekonda purjekaga Hazana, mida ta mäletab orkaanist, mida järgnevatest päevadest, kuidas teda tema kõige mustematest hetkedest aitas välja Hääl, oli see siis tema enda, Richardi, Jumala, ta ema, vahet pole, aga hääl ta peas, mis ei lasknud tal hulluks minna ja enesetappu sooritada. Ta räägib sellest kuidas ta toiduga hakkama sai, kuidas ta navigeeris ja ka sellest kuidas ta lõpuks Havaile jõudis, kuidas ta päästeti, ja mis sellele kõigele järgnes.

See on väga emotsionaalne lugu. Vahel on küll tunne, et kirjutajaid on kaks, et see osa, kus Tami on üksi laevas oleks nagu tema kirjutatud, kuid ta tagasivaated minevikule oleks nagu kellegi teise kirjutatud, kuid tegelikult on ju loogiline, et need kaks ongi erineva häälega kirjutatud, üks oli siiski positiivne ja teises registreeris ta aju ainult kindlaid vajalike asju, sest eesmärk oli ellujäämine ja sadamasse jõudmine. Kui alguses olid need kaks häält häirivad, siis peagi harjub sellega.

Kuna ma olen näinud filmi treilerit, siis loomulikult ootasin ma teatud asju, mida siin ei ole. Tami on küll ise öelnud, et film on väga hea, ei ole see siiski päris tema loo lavastus, see on tema loost inspiratsiooni saanud ja siis Hollywoodi nõuetele allutatud.

Aga raamat on hea, imelikult kombel jõudu andev ja üllataval kombel ei tekitanud pisaraid mitte see hetk kui Richard kadunuks jäi vaid see hetk kui Tami peab selle kõvasti oma ja Richardi vanematele välja ütlema. Ja veel üks asi – Lucinda Riley on oma Tormiõde kirjutades vist sellest loost inspiratsiooni saanud.