Põnev ja paljastav memuaar, milles autor kirjeldab oma võitlust iseenda sotsiopaatiaga leppimisel ning püüab heita valgust sellele sageli halvustatavale ja valestimõistetud vaimsele häirele.
Patric Gagne mõistis juba enne lasteaeda minekut, et ta tekitab teistes ebamugavust. Midagi temas pani inimesed reageerima viisil, millest ta aru ei saanud. Ta kahtlustas, et põhjus peitus selles, et ta ei tundnud asju samamoodi nagu teised lapsed. Emotsioonid nagu hirm, süütunne ja empaatia olid talle kättesaamatud. Enamasti ei tundnud ta midagi. Ja talle ei meeldinud see tunne, mida „mittemiski” temas tekitas.
Ta andis endast parima, et teeselda nagu oleks ta kõigi teiste moodi, kuid pidev surve sobituda ühiskonda, mis tema teada temasuguseid ei aktsepteerinud, oli talumatu. Nii hakkas Patric varastama. Ta valetas. Mõnikord muutus ta vägivaldseks. Temast sai osav lukkude muukija ja kodudesse sissemurdja. Kõike selle nimel, et asendada tühjus… millegagi.
Ülikoolis sai Patric lõpuks kinnituse sellele, mida ta oli kaua kahtlustanud – ta oli sotsiopaat. Kuid kuigi tegemist oli esimese isiksusehäirega, mida kirjeldati juba enam kui 200 aastat tagasi, olid vaimse tervise spetsialistid sotsiopaatiat aastakümneid tähelepanuta jätnud. Talle öeldi, et ravi ei ole ning lootust tavapäraseks eluks samuti mitte. Popkultuuris kujutatud sotsiopaadid – hullumeelsed, kurikaelad ja koletised – hakkasid teda kummitama. Tulevik näis sünge.
Kuid kui Patric kohtub taas vana kallimaga, näeb ta esimest korda võimalust eluks, mis ulatub kaugemale tema diagnoosist. Kui ta on võimeline armastama, peab see tähendama, et ta ei ole koletis. Oma kallima (ja mitmete kummaliste tegelaste) abiga alustab ta teekonda, et tõestada: ka miljonid ameeriklased, kes jagavad tema diagnoosi, ei ole sugugi kõik koletised.
Nonfiction, Memoir
Huvitav lugemine!
Lugedes seda mõistad, et tegelikult ümbritseb meid palju inimesi, kellel on sotsiopaadi kalduvusi, lihtsalt meie kultuurikeskkonnas ei paista nad nii silma kui Ameerikas, sest meie kultuuris ei pea sa pidevalt naeratama ja rääkima ja kõigele ülevõlli kaasa elama ja oma iga mõtet ja tunnet sõnadesse panema. Meil on võimalik olla omaette, täiesti tuima näoga, hoides oma mõtted ja tunded endale. Meile õpetatakse väiksest peale, et kui me midagi ei oska, tuleb meil vaadata teisi ja nende pealt õppida ja seda me ka teeme ja sedasi ei pannagi meid tähele.
Jah, vahel on raske, sest kõiki asju ei saa õppida teiste pealt, kuid me oleme kohanemisaldid ja üha enam leiutatakse asju, mis aitavad meil end ümbritsevast välja lülitada. Täname südamest kõrvaklappide eest!
Et siis, kui te ka ennast ära ei tunne, siis on see väga informatiivne lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar