Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud.
Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist, mis rikub universumi ajajoont.
Fiction, Time Travel, Fantasy
Seda raamatut võiks iseloomustada nii - võtke Emily enda “Jaam üksteist” (täpsemalt lennuvälja osa) ja David Mitchelli “Pilveatlas” ja te saategi selle raamatu.
Tegelikult ka. Kui ma seda lugesin, siis meenus mulle “Jaam üksteist” põhjal tehtud sari ja “Pilveatlas” ning tasapisi hakkasin ma kokku panema seda ajajoont, ning põhjus-tegevus-tagajärg pilti, mille autor on esialgu korralikult segi löönud.
Et siis, kui olete esialgsest segadusest üle saanud, siis saate aru kui nauditav see lugu tegelikult on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar