Ammune suvi.
Rääkimata looga maja…
„Viirastusi on kõikjal, mitte ainult emme viirastus metsas, vaid ka meie viirastused sellisena, nagu me olime neil pikkadel suvedel.” Amber Alton teab, et Musta Jänese mõisas, tema Londoni pere Cornwalli maakodus, mööduvad tunnid teisiti, seal ei leidu kahte kella, mis näitaksid ühesugust aega. Suved on täiuslikud, ajatud. Altonite nelja lapse jaoks on see ideaalne suvepaik, kus ei juhtu suurt midagi – kuni ühel tormisel õhtul nende idülliline maailm puruneb. Enam kui kolmkümmend aastat hiljem otsustab Lorna pidada pulmad Pencraw Halli suursuguste luuderohtu kasvanud seinte vahel. Aga sedamööda, kuidas teda kisub aina sügavamale umbe kasvanud mõisamaale, hakkavad pinnale tõusma poolmaetud mälestused tema emast ning Lorna leiab peagi, et on eksinud mõisa ajaloo labürinti, kus teda valdab kustutamatu teadmisjanu oma mineviku ja tolle kunagise õnneliku perekonna kohta, kelle mälestust on mõisas siiani tunda.
Rabav ja atmosfääri loov romaan keerleb põneva spiraalina kahe naise südamesse, keda lahutavad aastakümned, kuid seob päästmatult Musta Jänese mõisa süngete saladuste pundar.
Family Drama, Fiction, Gothic
Nagu ka Eve Chase eelmine raamat “Linnupuur” on ka see selline üksildase härrastemaja draama, kuhu on seotud sealsed lapsed. Lugu on mitmekihiline, toimudes erinevatel aegadel ja erinevates kohtades ning keskendudes erinevatele tegelastele.
Iseenesest oli seda lugu huvitav jälgida, isegi kui vahepealsed sündmused on julmad, sellised “Lilled pööningul” stiilis julmad, kuid see on huvitav, kuidas autor mängib eelmise põlvkondade kasvatusstiiliga ja selle tulemustega. Kuid samas on ka just see “kaugkasvatus” see, mis lõpus kogu loo minu jaoks ära rikkus. Tekib küsimus miks? Tal oli ju võimalusi ja õigusi, seega miks? Aga eks iga lugeja loeb sellest raamatust välja just seda, mis tema jaoks oluline on.
Et siis see on mõneti veniv, mõneti julm, kuid samas südamlik peredragöödia gooti võtmes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar