Ammu enne seda, kui Rebecca Romneyst sai haruldaste raamatute kaupmees, oli ta pühendunud Jane Austeni lugeja. Talle meeldis, et Austeni raamatud võtsid naiste elu tõsiselt, käsitlesid suhteid vaimukuse ja enesekindlusega ning jätsid alati võimaluse õnnelikuks lõpuks. Ta luges neid ikka ja jälle, soovides sageli, et Austen oleks kirjutanud veel vähemalt ühe raamatu.
Kuid Austen ei olnud üksik geenius. Ta kirjutas ajal, mil naiskirjanikud katsetasid kirjanduses julgelt uusi vorme — ning vihjed nendele naistele ja nende erakordsetele teostele on Austeni loomingusse puistatud nagu leivapurud. Kõik tegelased raamatus Northanger Abbey, kes pole matsid, kiidavad Ann Radcliffe’i. Näidend, mis tekitab nii palju elevust raamatus Mansfield Park, on päriselt olemasolev teos näitekirjanik Elizabeth Inchbaldilt. Tegelikult pärineb väljend „pride and prejudice” Frances Burney teisest romaanist Cecilia. Naised, kelle raamatud seisid Jane Austeni raamaturiiulis, mõjutasid sügavalt tema loomingut; Austen imetles neid, arutas kirglikult nende teoseid sõpradega ning kasutas nende raamatute hindamist omamoodi mõõdupuuna, et otsustada, kas kellelgi on hea maitse. Aga kuhu need naised kadusid? Miks polnud Romney — hoolimata oma haridusest — neid kunagi lugenud? Või mõnel juhul neist isegi kuulnud? Ja miks ei peetud neid enam lääne kirjanduskaanoni osaks?
„Jane Austeni raamaturiiul” uurib Austeni kangelaste — lääne kirjandus kaanonist välja jäetud naiskirjanike — kadumist, et paljastada, kes nad olid, mida nad Austenile tähendasid ja kuidas nad unustati. Iga peatükk keskendub erinevale kirjanikule, sealhulgas Frances Burneyle, Ann Radcliffe’ile, Charlotte Lennoxile, Charlotte Smithile, Hannah More’ile, Elizabeth Inchbaldile, Hester Lynch Thrale Piozzile ja Maria Edgeworthile. Samuti kirjeldab Romney oma kogemust nende autorite lugemisel, nende teoste haruldaste eksemplaride leidmisel ning seoste avastamisel nende kirjutatu ja Austeni loomingu vahel.
Romney kogub nende kunagi kuulsate, nüüdseks unustatud kirjanike teoseid, taastades füüsiliselt Jane Austeni raamaturiiuli ning esitades veenva põhjenduse, miks need raamatud peaksid taas jõudma iga raamatusõbra lugemisnimekirja. „Jane Austeni raamaturiiul” julgustab vaatama kaugemale kohustuslike raamatute nimekirjadest, küsima, kes otsustab, mis sinna kuulub, ning looma omaenda lemmik romaanide kogu.
Nonfiction, History
See raamat sattus minu huviorbiiti tänu TikTokile :), sest Rebecca rääkis oma videotes nii kaasahaaravalt kõigist neist autoritest ja Austenist üldiselt, et kui raamat ilmus, siis polnud see ju üldsegi mitte ime, et ma raamatu ka endale soetasin.
Kui te olete klassikalise kirjanduse austaja ja teid huvitab natukenegi vanade raamatute äri (ma ei mõtle seda meil toimuvat möödunud aasta raamatute yagas müümist, vaid tõeliselt vanu raamatuid), siis see on raamat, mida tasub kohe kindlasti lugeda.
Romney seob väga huvitavalt Austeni kaasaegsete autorite lood sellega, kuidas ta nende raamatute esmatrükid leidis. Lisaks saab ka infot, kuidas selliste haruldustege tuleb ümber käia, et neid saaks ka veel kauges tulevikus lugeda.
Põhjus, miks me tänapäeval ei tea neid autoreid, on tegelikult väga lihtne - Austenil olid lihtsalt palju häälekamad järglased, kes avaldasid lisaks tema raamatute kordustrükkidele ka tema kirjavahetuse ja nende omad mälestused ja seda tehti järjekindlalt ajast aega. Teised autorid kadusid, kuna nad olid omas ajas millegi pärast skandaalsed või võtsid neilt nende kuulsuse nende abikaasad või lihtsalt kadusid teiste autorite sekka.
Mina olen ühte neist lugenud - Ann Radcliffe “The Mysteries of Udolpho” ja seda just tänu sellelel, et sellest on nii palju juttu “Northanger Abbey” raamatus. Paks raamat ja segane, kuid samas ka huvitav. Eks ole ka see põhjuseks, miks neid raamatuid pole tõlgitud, nad kõik on väga paksud.
Aga jah, see on raamat, mida klassika huviline võiks lugeda ja sealt saaksite nii mõnegi raamatu oma lugemist ootavate raamatute nimekirja juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar