Elu surub Hazeli põlvili, kui ta sunnitakse välja kolima Upper East Side’i korterist ja samal ajal saab ta ka kirjastajalt viimase hoiatuse, kui ta järgmise tähtajaks raamatut ei esita, katkestatakse temaga leping.
Hazel otsustab uisapäisa jätta maha oma senise linnaelu jäänused ja ostab impulsiivselt maja Pennsylvania maapiirkonnas, ilma seda eelnevalt nägemata. Mis oleks parem viis oma allesjäänud ustavaid lugejaid köita ja kirjutamiskirg taas üles leida, kui sukelduda väikelinnaellu?
Kahju ainult, et see linnake paistab olevat hääbumas. Vähemalt leiab ta ohtralt õhkamapanevat inspiratsiooni oma nägusast, torisevast ehitajast Camist ning tema loomade päästmisega ja kogukonnaelus aktiivselt kaasa löövast perest. See kõik on ju ainult uurimistöö. Mis saaks valesti minna?
Romance, Fiction, Rom/Com, Books
Score uus sari on iga raamatuid armastava lugeja unistus - raamat romantikaraamatute autorist, kes kolib väikelinna, kus ta peab lähedalt suhtlema perega, kus kõik meesolendid on kahemeetrised Kreeka jumalate tänapäevased järglased - sama ahvatleva väljanägemisega, kuid samas ka sama halvad suhtlejad ning kui miski/keski on nende arvates nende oma, siis hoidku taevas neid, kelle peale nad vihastavad :)
Et siis, Hazel, armastusromaanide autor, kelle raamatud on olnud väga populaarsed (enne kui ta abiellus) on nüüd juba aasta lahutatud ja tema kirjastajas ex suudab endiselt teha nägu nagu oleks kõik tema edu tulnud vaid tänu talle ja see et Hazel uut raamatu kirjutada ei suuda näitab seda eriti hästi. Aga kui ta saab teate, et ta peab välja kolima exile kuuluvast korterist, leiab ta asju pakkides oma “ideede” väljalõigete kasti ja seal on üks vana artikkel, kus kohalik ehitajate perekond aitas ühel vanal daamil tema maja tasuta taastada ja artikli juures oleval pildil on vägagi nummi ehitaja :). Masenduses ja magamatu ja võibolla mitte väga kaine Hazel tipib arvutisse sisse selle linnakese nime ja avastab, et seesama maja on müügis. Kiire vestlus sisemise finantsnõustajaga ja Hazel ostab maja.
Hommikul pakib ta end ja oma agendi autosse (kuigi ta pole päris kindel, kas ta ikka oskab autoga sõita), ning sõit lähebki Story Lake poole.
Just siis, kui nad näevad linnakese silti, kukutab kohalik valgepea-merikotkas, hellitavalt Hani, autosse kala, mis sunnib Hazeli rooli järsult paremale keerama ja ta rammib linnakese silti. Ja seda kõike näeb pealt seesama nummi ehitaja. Siinkohal võiks öelda, et kõik ülejäänu läheb täpselt nii nagu te arvata võite, sest loomulikult on sellel lool õnnelik lõpp, kuid päris nii see ka pole.
See pole üks tüüpiline armastuslugu, kus alguses tulevane paar vihkab teineteist ja poole raamatu pealt jõutakse voodisse ja kolmveerandi peal viib miski neid lahku, et siis raamatu lõpuks taas kokku saada. Noh põhimõtteliselt on, kuid kuna Heazel on ikkagi autor, siis ei lase Lucy oma kangelannal koperdada kõikidesse neisse tüüpilistesse lõksudesse. Tõsi, ka Hazeli ja Cami suhe ei liigu sujuvalt õnneliku lõpu poole, kuid Lucy ei kasuta neid tavalisi lõkse, mis loole draamat lisavad, ta pigem kasutab neid tavalisi lõkse selleks, et lasta meie kangelastel oma suhet loomulikumalt tugevamaks muuta. Ta ei lase neil nurgas mossitada ja kiruda “Kuidas ta võis mulle mitte seda ja teist rääkida” unustades, et nad tunnevad üksteist vaid paar nädalat, nad ei saagi olla kõigest veel rääkinud, ta sunnib neid probleemidele otsa vaatama ja tunnistama ka oma vigu.
Ja seda kõike vürtsitavad humoorikad stseenid teiste kohalikega, rivaalitseva naaberlinnaga ning isepäiste loomadega. Loed ja naudid. Ja nüüd kui ma olen ka näinud härra Lucyt :) siis ma tean, kust Lucy oma inspiratsiooni saab :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar