Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/51251012-kuut-us
Seitsmeteist aastane Joe pole oma venda näinud kümme aastat. Ed ei
lahkunud nende pere juurest, mitte otseselt. Tegu on millegi palju hullemaga.
Ed on vanglas – surmamõistetud.
Nüüd on ta hukkamise päev paika pandud ja kell loeb viimaseid minuteid.
Joe on otsustanud veeta need viimased nädalad vennaga, hoolimata sellest mida
teised asjast arvavad … ja hoolimata sellest, kas Ed pani kuritöö toime või
mitte. Kuid kas ta on süüdi? Ja kas sellel on lõpuks üldse tähtsust?
See lugu küsib lugejalt suuri küsimusi: Mis on elu hind? Mida saab
andestada? Ja kuidas öelda hüvasti?
Drama
See oli minu esimene Sarah Crossani raamat. Ma olen ta raamatutest
kuulnud, isegi raamatuid näinud, kuid polnud ühesegi neist sisse vaadanud ja
räägitud on alati vaid raamatu sisust, mitte stiilist, kuidas raamat on kirjutatud.
Seega, kui ma hakkasin lugema ja peatükk peatüki järel ootas mind luule/vabavärsi
välimusega proosa, siis ootasin ma mingit seletust, miks see raamat nii on
vormistatud, et kas peategelane armastab väga luulet, või ta vend armastas
luulet või mingisugustki seletust sellele vormile. Kuid tuleb välja, et Crossan
kirjutabki oma raamatuid sellisel kujul, luule välimusega proosa.
Aga lugu ise – ühe poisi lugu, kelle vend ootab surmanuhtlust. Joe
meenutab helgeid hetki, mida nad vennaga koos veetsid, enne kui vend kodust
lahkus, enne seda kui teda politseiniku tulistamises süüdistati. Samas mõtleb
ka ta oma elust, oma tulevikust.
Joe ei tea täpselt mille pärast ta vend surmanuhtlust ootab, ta oli
liiga väike kui see juhtus ja keegi ei täpsustanud talle. Ta ema ei hoolinud ja
siis läks ta lihtsalt kodust ära, ning ainus mida tädi ütles, oli et vend on
kriminaal ja parem on kui temast eemale hoitakse.
Kas te olete tähele pannud, kui filmides või sarjades keegi
politseiniku tulistab või tapab, siis unustatakse kõik muu ja asutakse
kurjategijat otsima, sest ohver on ju „üks neist“ ja kui siis kahtlusalune
leitakse, saab ka kõige suurema karistuse, mis võimalik määrata on. Ja kui
keegi on suguluses kellegiga, kes on vea teinud või kellegiga kelle ametikoht
on ebameeldiv, kas siis nemad on ka siis süüdi, kuna nende soontes voolab sama
veri? Edi ja Joe lood ongi sellised: süüdi lihtsalt selle pärast, et oled valel
ajal vales kohas, seotud valede inimestega.
Lugu on üldiselt sellest, kuidas halvast keskkonnast tahetakse välja
saada, kuid võetakse selleks ette valed sammud, kuidas õved hüvasti peavad
jätma, kuid samas on siin ka armastus, pettumus, valikute tegemine. See on
kiire lugemine, sest kuigi raamat koosneb 348 lk, on siin tegelikult sõnu
natuke rohkem kui 100 lk jagu, kuid mitte lihtne lugemine, hüvastijätt pole
kunagi kerge, olgu siis lahkumis põhjus ravimatu haigus, vanadus või
kohtuotsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar