On aeg lahendada üks kuulsaim mõrv …
Nelikümmend aastat tagasi leidis Steven Smith kuulsa lasteraamatu, mille leheääred olid täis märkusi ja kommentaare. Ta viib raamatu oma järeleaitamis õpetajale, preili Islesile, kes on kindel, et leitu on võti suurele mõistatusele. Ta on kindel, et kõigis Edith Twyfordi raamatutes on salajane kood. Kuid siis läheb preili Isles klassiekskursioonil kaduma ja Steven ei suuda meenutada, mis juhtus.
Nüüd, vangalast vabanenuna, otsustab Steven uurida seda mõistatust, mis on teda pikka aega kummitanud. Kas preili Isles tapeti? Kas ta eksis? Või oli tal koodi koha pealt õigus? Ja kas see kood võib veel ka täna kehtida?
Steven tahab meeleheitlikult teada, mis juhtus preili Islesiga, seega külastab ta inimesi ja kohti oma lapsepõlvest. Kuid peagi saab selgeks, et Edith Twyford ei olnud vaid unustatud lasteraamatute autor. Twyfodi koodis on suur jõud ja Steven pole ainus, kes on püüdnud seda lahendada ….
Fiction, Thriller, Mystery
Twyfordi kood on üks väga omamoodi ja erisorti raamat. See raamat koosneb lühikestest ja pikkadest helifaili transkriptsioonidest, mis omakorda tähendab ka seda, et kuna transkriptsiooni on teinud masin, mitte inimene, siis kuuleb masin mõnesid sõnu teistmoodi, kui tegelikult öeldud on (olgu siis põhjuseks halb helikvaliteet või rääkija aktsent). Kuid peagi harjub nende vigadega ja loed automaatselt need “vigased” kohad mõttes õigeks. Helifailid on koostanud viiekümnendates Steve Smith, kes on hiljuti vanglast vabanenud ja ta kasutab helifaile nagu oma päevikut järelvalve ohvitser jaoks, lihtsalt kirjapanemise asemel, ta räägib oma päevast, oma lapsepõlvest, oma elust enne vanglasse sattumist. Ta lindistab ka oma kohtumisi vanade sõpradega, telefonikõnesid.
Steve on olnud kaksteist aastat vanglast. Ta on düsleksik ja enne vanglat piirdus tema lugemisoskus vaid tähtede äratundmisega ja kui lugeda oli vaja, siis oli tema vabandus alati see, et tal polnud prille kaasas. Vanglas olles, õpetati teda lugema ja ta avastas raamatud. Nüüd kui ta on vaba ei anna talle rahu üks raamat, üks lasteraamat, mille ta kunagi ammu leidis, kui ta veel koolis ja erivajadustega emakeele tundides käis. Selle tunni õpetaja äratas temas ja tema klassikaaslastes huvi selle kunagi keelatud lasteraamatu vastu, rääkides sellest, et raamatusse on peidetud kood, ja see kood võib viia väga suure ja tähtsa leiuni, kui vaid keegi selle koodi suudaks murda. Kuid õpetaja kadus ja Steve ei läinud tagasi kooli.
Nüüd täiskasvanuna, elus nii mõndagi näinuna ja teinuna, tahab ta teada, kuhu ta õpetaja kadus, kas see mida ta rääkis võib ikka tõsi olla.
Või kas ikka on õpetaja kadumine ja Twyfordi kood see, mida Steven otsib ja kelle jaoks ta neid helifaile tegelikult koostab ja kas see “varandus” mida see kood peaks varjama on ikka tegelikult olemas ja kas te ikka loete õiget teksti või siis õigemini, kas te ikka oskate seda raamatut õigesti lugeda? Või on hoopis nii, et asute lugema ühte raamatut ja lõpetate hoopis teise raamatu?
Väga andekalt kirjutatud lugu, kohe väga andekalt. Mul on siiralt kahju, et seda ei saa tõlkida, sest see tähendaks seda, et pool lugu tuleks tõlkijal täielikult endal välja mõelda. Aga jah, see oli üks mitmekihiline ja salakaval lugu, mis areneb aeglaselt, kuid lõpptulemus on väga äge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar