The Mad Woman's Ball

Raamat: Le Bal des folles by Victoria Mas, tõlge Frank Wynne (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56969561-the-mad-women-s-ball            

Pariis 1885, Salpetriere vaimuhaigla. Dr Charcot on lummanud kogu Pariisi hüpnotiseerides naisi, keda ühiskond on tembeldanud hulludeks ja endi seast välja heitnud. Kuid tõde on palju keerulisem - need naised on tihti lihtsalt sugulastele koormaks, abikaasadele ebasoovitud, nad on kaotanud midagi hinnalist, ülekäte läinud tütred või tüdrukud kes on sündinud väljaspool abielu. Pariisi kõrgseltskonna jaoks on hooaja tipphetk Lihavõtte ball - Hullude naiste ball - kui kõrgelt austatud tulevad uudistama Salpetriere patsiente, kes selleks üheks õhtuks on selga pannud uhked riided. Naiste endi jaoks on see hetk lootust.

Genevieve on vanemõde. Pärast seda, kui ta õde Blandine lapsepõlves suri, on ta religiooni ignoreerinud ning kogu oma usu pannud tunnustatud psühhiaatrisse, dr Charoti ja teadusesse. Kuid kõik muutub, kui ta kohtub Eugeniega - 19 aastase kõrgseltskonna tütrega, kes on vaimuhaiglasse pandud. Eugeniel on saladus: ta kuuleb vaime. Saades inspiratsiooni keelatud, kuid Pariisis palju räägitud raamatust “Vaimude raamat”, on Eugenie nõuks võtnud vaimuhaiglast põgeneda - ning samuti ka teda köitvatest sooga seotud kütketest - seega otsib ta neid, kes teda usuksid. Ja selleks on tal vaja Genevieve abi

History, Fiction, Drama

Mulle on alati meeldinud ajaloolised romaanid, kus fantaasia kõrval on reaalsed tegelased  ja reaalsed kohad. Seega, kui ma kuulsin sellest raamatust “Diving in” nimelisest podcastist, kus saatejuhid rääkisid sellest raamatust väga emotsionaalselt, panin ma raamatu oma “tahan lugeda” nimekirja. Nad mainisid ka, et raamatu järgi on tehtud film. Mõtlesin küll, et loen esmalt raamatu ja siis vaatan filmi, kuid filmi vaatamise hetk tuli ennem. Seega oli mul päris hea ettekujutus, mida raamatust oodata. Kuid siiski oli selles raamatus asju, mis ei jõudnud filmi ja millest saates ei räägitud.

See on Genevieve ja Eugenie lugu. Genevieve on alati tahtnud inimesi aidata, seega kui tal õnnestus õeks hakata, haaras ta võimalusest ning lahkus väikesest linnakesest, et asuda õena tööle Pariisis, Salpetriere vaimuhaiglas. Nüüdseks on temast saanud vanemõde ja ta suudab oma tööd teha ilma emotsioonideta, ilma et ta patsientide probleemidega kaasa minna. Genevieve suurim hingevalu on see, et teda polnud seal, kui ta väike õde suri.

Eugenie on alati kuulnud vaime. Nad ei nõua temalt midagi, kuid kui nad tema ümber on, siis nad tõmbavad ta energiast tühjaks, et kasvõi minimaalseltki end kuuldavaks teha. Ta pere teab, et tal on aeg ajalt “hood”, kuid nad ei tea täpselt, millest need tingitud on. Ja kui ta siis lõpuks on leidnud raamatu, mis annab talle lootust, et ta pole üksi, usaldab ta oma vanaema ja räägib talle, kuidas ta teadis, kus on kaua kadunud olnud ehe.

Kui Genevieve esimest korda Eugeniet näeb, on see noor neiu patsient nagu iga teine, kelle vanemad on vaimuhaiglasse toonud, kuna ta ei vasta nende “standarditele”. Et veelgi paremini aru saada, milliste “probleemidega” naised sinna vaimuhaiglasse sattusid ja mismoodi neid “raviti”, tutvustab autor ka mõningaid teisi patsiente, rääkides nende lugusid. Juba filmi vaadates imestasin ma selle “kuulsa ravi” üle, kus patsient hüpnotiseeri, et tal tuleks peale hoog, mis tõestab, et patsienti vaevab hüsteeria. Asi, mis mind hämmastas oli see, et kuigi arst hüpnotiseeris patsiente, siis ei toonud ta neis hüpnoosist välja, ta jättis selle maas tõmbleva patsiendi õdede hoolde ning läks õnnitlusi vastu võtma oma kolleegidelt. Pole ju üldse ime, et pärast mitmeid hüpnoose naistel kõrvalmõjud ilmnesid.

See oli üks huvitav lugemine. Siin oli piisavalt taustainfo Salpetriere vaimuhaigla kohta, erinevate ravimeetodite kohta ja muud asjad. Ka film oli hea, toetades raamatut ning lisas juurde asju, mida raamatus polnud.