Raamat: Deus ex machina by Johannes Kivipõld (2022) ER, RR, A
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60017176-deus-ex-machina
Politseianalüütik Erik on sobiv mutrike suureks mänguks. Kogu ta elu on kantud riiklikesse andmebaasidesse ja ta ise käitub pea alati ettearvatavalt. Ta ei viitsi pingutada, võimaluse korral valib mugavama äraolemise ja jätab suuremad võitlused teistele. Ning talle läheb väga korda, mis teised temast arvavad.
Vabakutseline ajakirjanik Stella seevastu on justkui liivatera muidu õlitatult töötavas kellavärgis. Ta on väikesest peale eelistanud püsida varjus ja igasugu vandenõude kartuses oma jälgi hoolega peitnud. Nüüd aga on sellel lõpp.
Olles pooleldi vastu tahtmist saanud inimluure agendiks, peab Erik sulanduma ühe sekti – tehisintellekti loomisega tegeleva Järgmise Sammu – liikmete sekka. Stellale aga kukub sülle kummaline mõrvajuhtum, millesse näivad olevat segatud ka kõrged ametiisikud. Kui tagatipuks hakkab inimkonda veel ähvardama tundmatu oht kosmosest, on tõepoolest aeg astuda järgmine samm. Riigijuhid otsustavad abi paluda kõige targemalt – tehisintellektilt. Aga kes on selles mängus tegelik niiditõmbaja ja kas järgmine samm viib edasi või hoopis tagasi?
Fantasy
Kõik minu lemmik ulmekad, mida ma omal ajal korduvalt lugesin saavad selles loos kokku. Vendade Strugatskite lood, Ray Bradbury ulmekad, Stanislav Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, Mireri “Kus on rändurite kodu” ja igasugused ulmelugude kogumikud, mis ilmusid kaheksakümnendatel, nagu näiteks “Põgenemiskatse”. Siin saavad samamoodi kokku fantaasia, krimi, inimsuhted ja inimkonna suurimad hirmud. Vahe on vaid selles, et nendes teistes raamatutes räägitakse kaugemast tulevikust kui järgmine pool aastat :).
Lugu algab hetkega Eriku igapäevaelust, kui ta istub tööl arvuti taha. Täiesti tavaline päeva, tavalised tegevused, arvuti hangub korraks, kuid seda ikka juhtub, ta saadab avalduse uuele töökohale, kuid kui ei riski siis ka huvitavamat elu ei näe. Täiesti tavaline päev.
Kuid siis antakse talle üllatava võimalus kandideerida ametile, kuhu ta kandideeris, kuid ta arvas, et see kandideerimine oli vaid nali. Kuid kas see ikka on nali.
Kandideerimine on imelik, kuid vaatamata pidevale pabistamisele on ta isegi edukas. Ja sellele järgneb kiiresti uuele töökohale asumine, kus ta väljaõppe asemel visatakse kohe tegevusse. Väidetavalt täiesti teisejärgulise uurimise tegevusse, kuid siiski otse vette ja ta peab ujuma õppima. Aga kas see ikka on teisejärguline, kas vihje, mis ametile saadeti on ikka tähtsusetu. Keegi ei oska aimata, mis selles tähtsusetus külmhoones tehakse ja millisel hetkel on tegelikult kogu lugu käest läinud ning kes tegelikult roolis istub.
See lugu, mis esialgu tundub sissejuhatus krimiloosse, saab peagi hoopis teise suuna, kui sisse tuleb tehisintellekt. Kuid kas ta tuleb ikka alles poole raamatu pealt sisse? Kas see on krimilugu, või on see krimilooks maskeerunud ulmepõnevik? Siin pole midagi puudu ega midagi ülearu. Tegevus toimub ebamäärases linnas, ebamäärases riigis. Ka ajaliselt võiks see kõik olla ebamäärane, kui siin ei oleks vägagi täpseid ajaloolisi viiteid ja ka täpseid kuupäevi.
Ma ei osanud midagi oodata, olin korduvalt lugenud tutvustust, kuid see vähene ei anna ju täieliku ülevaadet sisust. Nagu ma juba alguses ütlesin, said siin raamatus kokku kõik mu lemmik ulmepõnevikud ja rohkemgi veel ja see sobis mulle suurepäraselt, ma tõsiselt nautisin seda lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar