Vees on midagi …
Põhja Atlandi äärel on üks saar. Saare elanikud on väliselt kokkuhoidev kogukond - kuid neil kõigil on oma saladused, mõned neist palju tumedamad kui teised. Ning kui mingi imelik segadus neid kõiki endasse tõmbab, tulevad need saladused ka päevavalgele. Praam jääb tulemata ja side maismaaga lõigatakse läbi. Ajutised ebameeldivused kasvavad õudusunenäotaoliseks olukorraks ning üle saare hakkavad levima kuulujutud. Kunagine kokkuhoidev kogukond kistakse julmalt lõhki - ning mis iganes on selle põhjuseks, peagi ei küsi enam keegi miks see juhtus, vaid kes, kui keegi üldse, selle üle elab.
Thriller, Horror
Ma pole enam ammu õuduslugusid ei lugenud ega ka näinud, pole lihtsalt kas kätte sattunud või pole olnud tahtmist ennast vabatahtlikult hirmutada. Kuid nüüd, kui mul oli vaja raamatut, milles on esmatähtis vesi, tuli lugemist ootavate raamatute nimekirjast esimesena välja see raamat. Kuid isegi, kui selle juures on märge - horror - on see pigem õudusugemetega psühholoogiline põnevik.
“Surnud vesi” on üks kuradima põnev lugu, mis toimub väiksel saarel, millel on elanikke üks sadakond, kes elatuvad kalapüügist ja natuke ka turismist. Üheks nädalavahetuseks sõidavad pooled elanikud mandrile, et osaleda folkloorifestivalil/võistlusel, kus näidatakse oma tantsu, pillimängu ja laulu oskusi. Saarele jäävad need, kellel pole huvi folkloori vastu, kellel on raske liikuda, kes peavad tööd tegema ja kes on alles saarele tulnud, et siin uut elu alustada või siis kunagist elu uuesti proovida.
Sig on noor lesk, kes käib igal hommikul iga ilmaga vabasukeldumas, et oma mõtted korda saada ja ülejäänud päevaga hakkama saada. Matt on Sigi surnud abikaasa nõbu ja omalmoel Sigi kaitsja, kuigi nad pole peale Johni surma enam sõbrad olnud. Evie on Johni õetütar, kes jäi ratastooli pärast autoavariid, mis röövis talt vanemad ja Sig ei taha end tema tädiks nimetada, sest ta pole tema veresugulane, seega elab Evie vanavanematega, kuid sel nädalavahetusel on ta Sigi juures. Kathleen on Matti vanatädi, kes elab üksi ja peab silmas saarel toimuvaid muutusi nii inimestes, kui ka loomades. Tom on tulnud saarele koos isa, kasuema ja poolõega, sest isa on võtnud vastu ajutise saarearsti töökoha. Varangian on viiking, keda tema rändamine on viinud kõrbesse, kus ta on käitunud andestamatult ja seega on kohalikud talle peale pannud needuse.
Need ja veel paar tegelast on need, kelle tegemisi lugu ühe nädalavahetuse jooksul jälgib. Lisaks jälgivad saarel toimuvat ka paar kaarnaid, kes on märganud saarele ilmunud pahatahtliku pimedust, mis on puudutanud nii loomi kui ka inimesi. Keegi on lõhkunud saarel kõrgunud kivikülvi ja tundub, et selle alt on ka midagi leitud, mille oleks pidanud rahule jätma. Sig leiab rannale uhutud vesti, mille taskus on metallkarp, mille sees on imelikust materjalist tehtud kaustik, täis imeliku kirja. Saarele tulevad telekommunikatsiooni firma töötajad, kes peaks saarel interneti levikut parandama, kuid lolli vea tõttu lõikavad saare üldse levist ära, ning saarele jõudev torm tähendab ka seda, et ilmselt jääb järgmine päev mandrilt praam tulemata.
Kui õhtu saabub, hakkab saarel midagi imeliku toimuma. Inimesed lähevad lihtsalt sadamasse ja viskuvad vette. Kuid see pole veel kõik. Mõned inimesed hakkavad vett oksendama, nende silmadest hakkab vett jooksma ning nad kattuvad üleni veekorraga, mis muudkui voolab ja voolab ja voolab, neist on saanud veezombid. Kathleen teab, et saarele on tulnud kurjus ja ainus viis teisi sellest päästa on, kui ta ise nende juurest lahkub ja end kindlasse kohta matab. Kuid kas sellest ka tegelikult abi on?
Ja selline see lugu ongi - saar, mida on tabanud miski kuri, väike seltskond inimesi, kes on mingi ime läbi sellest kurjast pääseda suutnud, iidne needus mis on valla pääsenud. On neid, kes usuvad asju mida ei saa ratsionaalselt seletada ja on neid, kes vajavad kõige jaoks tõestatud seletust, ning keelduvad kõike muud uskumast.
See on lugu, mida lugedes saab nii mitmelgi korral mõelda - miks see just nii läks? Ja samamoodi saab ka mõelda - miks just nemad? Mul on mõned teooriad, miks. Näiteks kui selle kõige põhjus on see, siis kas see tähendab seda, et nad kõik on kuidagi seotud selle algusega, kuna algusest on ju laiali läinud mitmed harud ja mingil põhjusel on nad sellele saarele tagasi jõudnud. Aga kui põhjus on hoopis see, siis mismoodi nemad sellest puutumata jäid, sest nad ju kõik tarbisid vett. Ühesõnaga, kui olin raamatu lõpetanud tekkis tahtmine uuesti lugeda ja leida need seletused, mida ma esmasel lugemisel ei pruukinud tähele panna.
Kuigi algus on aeglane, tutvustades kõiki peategelasi, nende taustalugusid, saladusi ja saart ennast, ning põnevus kasvab rahulikult, kuni jõuab haripunkti ja kogu lugu on vägagi filmilik, oli seda tõsiselt hea lugeda. See oli umbes samamoodi nagu Sigi sukeldumine, et alguses tahab kopsudes oleva õhk tagasi pinnale tirida ja siis teatud sügavusest haarab gravitatsioon sukeldujast kinni ja hakkab allapoole tirima - lugemist alustades ei tundu lugu eriliselt siduvat, kuid kui lugu juba sõrmst kinni saab, siis on väga raske taas välja saada, ning raamatu lõppedes tabas mind väiksekujuline raamatupohmakas (pole ikka veel uue raamatuga alustanud).
Hea lugemine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar