2022

The Last Graduate


Artemiz's favorite books »

Esmaspäev, 18. juuli 2022

Book Lovers

Raamat: Book Lovers by Emily Henry (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58690308-book-lovers               

Üks suvi. Kaks rivaali. Sisupööre, mida neist kumbki poleks osanud näha …


Nora Stephensi elu on raamatutes - ta loeb neid - ja ta pole sugugi kangelanna tüüpi. Ta pole see järjekindel, ega lihtne unelmate tüdruk ja kohe kindlasti pole ta kellegi kullake. Tõsi on see, et ainukesed inimesed, kelle jaoks ta kangelane on, on tema kliendid, kelle jaoks on ta kindlameelne kirjandusagent ja tema armastatud õele.

See on ka põhjus, miks ta on nõus minema Sunshine Falli, Põhja Carolinas, terveks augustikuuks, kui Libbi korraldab neile õdede reisi. Norat ootab “väikelinn muutus” ja Libby on kindel, et just siin saab Noras oma enda loo kangelanna. Kuid lilleaasa piknike ja kena kohaliku arsti või musklites baarmaniga kohtumise asemel satub Nora kokku Charlie Lastraga, tusatseva toimetajaga linnast. See oleks isegi võinud ju olla meet-cute, kui nad poleks juba varem kohtunud ka ükski neist kohtumistest pole olnud kena.

Kui Nora teabki, et ta pole mingi ideaalne kangelanna, siis Charlie teab, et tema pole kellegi kangelane, kuid kui nad ühe uuesti ja uuesti kohtuvad - nii paljusid juhuslikke kohtumisi ei laseks ükski endast lugupidav toimetaja läbi - hakkavad nad mõistma, et võibolla ei need lood, mis nad ise enda kohta on kirjutanud, ei pruugigi õiged olla.

Romance, Humor,  


Kujutage ette kõiki armastusromaane mida te olete lugenud ja kõiki rom-come mida te olete näinud, eriti neid, kus peategelased peavad koos töötama, kuid nad ei salli üksteist mingil arusaamatul põhjusel, kuid siis peavad nad millegi pärast minema kuhugi väikesesse linnakesse/külakesse kuskil karup%&#¤#, ning mida rohkem nad koos aega veedavad, seda rohkem nad armuvad (sest tegelikult oli esialgne viha kogu aeg armumine olnud). Tuleb ju tuttav lugu ette? Või siis see versioon, kus peategelane peab minema kuskile väiksesse kohta, et üle võtta surnud sugulase äri või peab ta parendama suurfirma väikest osakonda või mingi muu selline olukord, kus peategelane üldse olla ei tahaks, sest ta on harjunud oma suurlinna rutiiniga ja pole nõus kontsakingi kummikute vastu vahetama.


Vot see raamat räägib kõigist neist klišeedest ja on ka ise kokku pandud kõigist võimalikest klišeedest. See kõik on naljakas kuid samas hakkab ka üks hetk tüütama, sest siin pole mitte midagi originaalset, kõik on etteaimatav ja juba varem loetud.


Nora on karjäärinaine, kes on endale pähe võtnud, et vaid tema ja mitte keegi teine suudab tema klientidele kõige paremad diilid välja kaubelda, nende raamatutele kõige paremad toimetajad ja kirjastajad leida, ning samas usub ta ka et vaid tema saab oma õele kõige paremat elu pakkuda, seega ta valetab ja manipuleerib, et õde saaks kätte ka selle abi, mida ta ei taha vastu võtta. Ja tal on vihavaenlane, kellega ta on vaid kord lõunal käinud ja kuna vahetult enne seda kohtumist jättis ta järjekordne poisssõber ta maha ühe väikelinna kaunitari pärast ja see toimetaja, kellega ta kohtumas oli, et kiitnud heaks raamatut, mida pakuti talle toimetada, on ta mehe peale vihane, isegi aastaid hiljem, kui raamat on siiski ilmunud ja tohutut kuulsust saavutanud.


Charlie on toimetaja, keda kõik kiidavad ja kes ei võta ükskõik millist raamatut toimetada, kuid kui talle pakuti Dusti Fieldingu uut raamatut toimetamiseks, on tal omad põhjused, miks ta sellest loobus, ning ta ei leia, et ta peaks mingile agendile enda valikuid põhjendama, mõelgu see neiu pealegi, et ta ei usu raamatusse.


Ja siis aastaid hiljem, veab Nora õde Libby neid kuuks ajaks sinna väikelinna, kus toimub selle menuki tegevus ja “üllatus” on see, keda Nora seal kohtab.

Nagu juba öeldud, on see lugu täis klišeesid, seega pole ju mingi ime, kui ilmnevad saladused ja tagamõtted ja kui “vaenlased” leiavad ootamatu ühise keele ning eesmärgi ja kui on selgunud need saladused ja tagamõtted, siis ollakse solvunud ja nördinud, kuid proloogi ajaks on kõik täpselt nii nagu peab.


Jah, see lugu on naljakas ja andekalt kirjutatud ja kirjastamisega seotud inimestele on seda muhe lugeda, kuid mingil hetkel väsib ära sellest etteaimatavusest ja tšhekklisti järgi kirjutatud loost.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar