Ükssarvik elas ihuüksi metsas, mida aeg ei puudutanud. Aeg-ajalt nägi teda üksnes mõni neidis, aga needki üha harvemini. Inimeste eest hoidumine oli talle kerge, kuid pealt kuuldud jutukatked sellest, et ükssarvikud on maailmast kadunud, sundisid teda oma võlumetsast välja minema. Tema teekond polnud kerge, kuigi tal oli abilisi: saamatu võlur Schmendrick, asjalik Molly Grue ja romantiline prints Lir. Nende teekond muudab neid kõiki, ka ükssarvikut. „Viimane ükssarvik“ on poeetiline ja kaunis lugu näivusest ja tegelikkusest, imedest ja elust, armastusest ja surmast ning see on võtnud sisse kindla koha parimate fantaasiaraamatute seas.
Fantasy, Adventure
Kunagi ennemuistsel aal, seitsme maa ja mere taga, elas üks ükssarvik oma metsas, kus oli igavesti kevad ja ükssarvik teadis selles metsas kõike ja kõiki, iga viimast kui mardikat ja iga esimest lehekest, rääkimata kamara all sahistavatest muttidest ja puuõõnsuses põõnavatest oravatest ning tema metsas teadsid kõik teda. Ta oli näinud omasuguseid, nad olid tema metsa sattunud. Kuigi tema jaoks polnud ajal mingit tähtsust, kuid talle tundus, et ta polnud juba ammu omasuguseid näinud. Tal polnud ka kunagi olnud tahtmist oma metsast lahkuda, sest miks ta peakski, seal oli ju kõik olemas, kuid nüüd on miski ta hinge ärevaks teinud ja ta lahkub oma metsast.
Ja algabki vägagi viktoriaanlik muinasjutt, kus peategelane asub retkele, mille käigus pannakse proovile tema oskused ja teadmised, ta leiab endale uusi kaaslasi, kes aitavad teda, täiendavad teda ning aitavad teda tema retkel. Ning ühel hetkel pole enam peategelane ükssarvik vaid hoopis tema kaaslane võlur Schmendrick (Jidiši keeles lollpea). Üheskoos astuvad nad vastu suurele kurjusele ja lahendavad mõistatuse ja vabastavad vangid (nii need kui tahavad vabaks saada kui ka need, kes ei tahtnud).
Kui need muinasjutud, millega me tänapäeval harjunud oleme, on suuresti lillelised ja roosad ja lõppevad õnnelikult, siis viktoriaanlikud muinasjutud olid kõike muud kui pilvepehmed ja õnneliku lõpuga, kuid neis oli alati mingi õpetussõna, olgu see siis elulised või piibellikud õpetussõnad. Ja selline on ka see lugu. Peategelane lahkub oma mugavast elust, et kogeda midagi uut, leida midagi “kaotatut”. Tema teel saab talle ja teistele abitutele olenditele osaks julm kohtlemine, rikkad ja lollid elavad mugavalt, ning nad teevad vaeste kuid tegusate olendite elu veelgi raskemaks. Selleks, et pääseda neile peale pandud katsumustest, peavad peategelased ohverdama midagi väga hinnalist, kuid see ei tähenda ikkagi seda, et nad saavad vastu täpselt seda, mida nad tahtsid. Siit puudub küll vägagi ilmne õpetussõna, kuid eks igaüks saab siit oma mõtte ikka kaasa.
Hea lugemine, olgu siis unejutuks või meelelahutuseks.
Oscar Wilde kirjutas selliseid jutte ja Michael Newton on kokku pannud suurepärase ülevaate viktoriaanlikest muinasjuttudest, seda siis juhuks, kui tekkis huvi veel sedasorti jutte lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar