‘Igal kleidil on oma lugu.
Las ma räägin sulle oma …’
Dora on armunud mehesse, kes ei pane teda tähelegi, tal on töö, millest ta ei hooli ja ta riietub mugavuse, mitte stiili pärast. See ei saa isegi mitte lähedale tema kirevale ja ekstsentrilisele lapsepõlvele koos vanaema Mimiga.
Kui halvim juhtub ei ole Doral teist valikut, kui minna tagasi oma lapsepõlvekoju ning võtta üle Mimi vintage riiete kauplus. Ja seal ootab teda üllatus - Mimi on kirjutanud pea igale müüdavale kleidile oma loo. Need on romantilised ja südantlõhestavad lood, milline oli kleidi elu enne poodi jõudmist …
Dora leiab kleitidele uued omanikud, kuid kas need lood aitavad tal elida ka iseennast? Esmalt vahetab ta oma igavad tudengiriided stiilsete kleitide vastu. Kuid kõige enam tahab ta teada, kas ta suudab vahetada ka oma senise turvalise elu - ja armastuste - millegi parema vastu?
Kaasahaarav ja armas lugu neile, kes teavad et õige kleit võib muuta elu.
Drama, Romance
Meil on kõigil olnud SEE kleit, mis on alati päeva või õhtu ilusamaks teinud, või siis SEE kleit, mis poes oli niiiiiii ilus ja siis kodus selga pannes ei ole see enam üldse see kleit, kuid nüüd on juba liiga hilja uut otsima minna, seeg tuleb selle kleidiga välja minna. Kleit võib muuta palju, teha marakratist neiu, või kaunitarist vanaeida. Kleidi kandmiseks peab olema õige tuju.
Dora on üles kasvanud ümbritsetuna stiilsetest kleitidest, mida kandsid koduperenaised ja seltskonnatähed möödunud sajandi keskpaigas. Ta teab kõike nendest ilusatest riietest, kuid ta pole tahtnud neid kunagi kanda, sest talle tundus see alati nagu kostüümi kandmisena.
Dora on orb, ta vanemad said autoavariis surma, kui ta oli alles beebi ja ta on kogu oma teadliku elu elanud vanaema juures. Nüüd on ta ülikoolis, aga ta ei tea päris täpselt mida oma eluga peale ülikooli pihta hakkata, ta on armunud oma ülemusse (kes ütleb alati, et ta tudengitega ei mehkelda) ja kui Mimi saab rabanduse, kiirustab ta tagasi kodulinna, et olla Mimi kõrval ja hoida avatuna tema poodi.
Kui Dora sai teate, et Mimi on haiglas, istus ta autosse ja sõitis, seega on tal kaasas vaid riided, mis tal seljas olid, kuid Mimi on tema jaoks juba aastaid kokku pannud kappi kleitidest, mida Dora peaks Mimi arvates kandma, seega valib ta sellest kapist iga päev uue kleidi.
Poes olles küsib üks klient, kui ta on oma kleidi ostnud, kas selle kleidiga käib ka lugu kaasas. Mis lugu? Dora ei tea lugudest midagi, kuid siis ta saab teada, et osadel kleitidel on hinnasildil number, mis tähendab kassaaluses sahtlis olevaid numbritega ümbrikuid, mis sisaldavad kleitide lugusid. Loo räägib kleit, sellest mida ta näeb, kui teda kantakse, mida ta tunneb, kui tema kandja tunneb ja mida ta arvab sellest, mida ta näeb, või millised unistused tal on seoses sellega, mida ta on näinud. Olgu siis tegemist kleidiga, mis on seljas olnud vaid korra või kleidiga, mida on armastusega kantud aastaid, igal kleidil on oma lugu.
Dora vanaema pole talle tegelikult kunagi rääkinud talle tema vanematest ja see on üks põhjus, miks ta loodab, et Mimi tuleb haiglast ikka koju, et ta saaks küsida. Lisks on kohale ilmunud sugulased, kes juba ennatlikult varasid jagama asuvad, ning Dora, ega ka Mimi, ei kannata silmaotsaski neid plaane, mis Dora vanatädil on Mimi poega. Ja olles rebitud välja oma igapäevasest rutiinist ülikoolis, hakkab Dora oma elu hoopis teistmoodi nägema, seega kui tuleb hetk, mil ta peab otsustama, mis edasi, siis polegi enam otsuse tegemine nii raske.
Ühtpidi on see päris hea lugu. See kleitide salajase elu mõte on päris andekas, ning ka sellega seotud saladus on tegelikult päris hea, kuid samas on siin asju, mis hakkasid lugedes üsna ruttu häirima. Kordused (jah me saime juba esimesel korral aru, et Conil on kogemust surnud vanematega, seega kui ta seda juba mitmekümnendat korda meelde tuletab, tekib tahtmine lugemine lõpetada), arusaamatud seletused (kuidas peaks riietepoes abis käimine andma kellegile suurepärase ettevalmistuse kohviku pidamiseks) ja kohutavad sugulased (see iseenesest mõistetav ülevõtmine ja eemalelükkamine, sest vanemad inimesed teavad paremini ja neil on rohkem õigusi). Jah, need teemad on tähtsad loo ülesehitusele, kuid neid oleks paremini esitada saanud.
Nagu igale kleidile on oma kandja, on ka igale raamatule oma lugeja, ja see polnud minu raamat, kuigi ta ootas nii kaua, et ma lõpuks ta riiulilt alla võtaksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar