Oma esimest armastust mäletad ju alati. Eks ole …? See algas nelja sõnaga: „Mulle meeldib su naer. x“
Aga see oli kaksteist aastat tagasi. Päriselt algas see päeval, kui Georgina lasti lahti Sheffieldi Kõige Hullemast Restoranist (© Tripadvisor) ja ta leidis Maailma Kõige Hullema Peika (© Georgina parimad sõbrad) kellegi teisega voodist. Nii et kui tema uus boss Lucas McCarthy osutub poisiks, kes talle need sõnad kunagi ammu kirjutas, tundub, et siit võib midagi alguse saada.
Kuid on üks probleem. Tundub, et Lucas ei mäleta Georginat – kohe üldse mitte …
Lucasega taas kohtudes näeb Georgina veel paremini, milline sasipundar ta elu on, ning lisaks toob see pinnale sünge saladuse minevikust. Ainult tema teab tõde selle kohta, mis juhtus viimasel koolipäeval ja miks ta on sellel end kõik need aastad kummitada lasknud.
Südamlik ja elujaatav lugu esimesest armastusest, sassis elust ja süngest minevikusaladusest. „Ära unusta mind“ on haarav ja mõnusalt romantiline raamat, mida ei saa käest panna.
Drama, Romance
Ha :) ka see McFarlane raamat meenutab mulle taas üht filmi (mille aluseks on ju raamat), mille üks peaosalistest on Sam Claflin :)
Seekordset raamatut võiks võtta nii - milline oleks Lou elu olnud, kui ta poleks pärast kohvikust koondamist Willi juurde tööle läinud ja kui Will oleks hoopis tema keskkooli aegne kallim, kellega nad pole peale kooli lõpupidu rääkinud, mitte mootorratta õnnetuse ohver. Ja nüüd satub Lou tööle Willi ja tema venna juurde, kes peavad pubi, ning tema viimane poisssõber Patrick on püstijalakoomik, mitte spordifanat :) (teate küll millist raamatut ma silmas pean ;)) Samas võiks ka öelda, et see oleks nagu Jenny Jägerfeldi “Superkoomiku” täiskasvanute versioon. Vot sedasi oleks seda raamatut minu meelest kõige parem iseloomustada.
Aga muidu on see üks hea lugu, mis nagu on armastusromaan ja nagu ei oleks ka (või siis vähemalt pea lõpuni ei saa päris kindel olla, et siin ikka armastuslugu on). Siis on see ka lugu kaotustest ja kaotusi on siin palju ja igasuguseid: töökoha kaotus, lähedase inimese kaotus, usalduse kaotus, armastuse kaotus, enesekindluse kaotus, vaidluse kaotus, privaatsuse kaotus. Selle kaotusega kaasneb ka leidmine, kuid tähtsam on ikkagi nende kaotusteg hakkama saamine.
Ka siin raamatus on väga tähtsal kohal sõbrad (taas kord on sõprade nelik, kolm neidu ja üks noormees) ja perekond, mille liikmed on vahel isegi hullemad kui veriseimad vaenlased, sest nende juurest ei saa lihtsalt minema kõndida ning nende solvanguid tuleb taluda (kui tegu pole just kasuvanemaga).
Georgina naudib oma elu, seda mida ta teeb (kui mitte arvestada neid lõputuid töökohtade kaotusi ja suhete apse), kuid tema ema ja eriti kasuisa arvavad, et ta võiks pigem kiirkirjutamist õppida (no kuulge, mis sajandil te elate) ja kuskil kontoris kenake sekretär olla, mitte kuskil baaris õllet lasta. Kuid Georgina naudib seda mida ta teeb ja isegi kui ta oleks võinud ülikooli lõpetada ja midagi muud teha, siis tal on veel piisavalt aega seda kõike teha. Kuid kõigepealt peab ta silmitsi seisma oma minevikuga, mis paneb ta südame põksuma nii hirmust kui ka õnnest. Ning tal tuleb ka paika panna üks ennast täis nartsisisst, kes on kogu nende suhte jooksul punaseid lippe lehvitanud, kuid Georgina pole neid tähele pannud, kuni too näeb viimast lippu mehe p%&#%# püsti, kui ta oma assistenti trukkis.
Mõnus humoorikas lugu tõsistest teemadest. Lugedes saab naerda ja vihastada ja siit võib leida ka inspiratsiooni, kui seda just lugemise hetkel vaja on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar