Rachel ja Ben. Ben ja Rachel.
Kunagi astusid nad koos kogu maailmale vastu, olid lahutamatud ja parimad sõbrad. Ent kõik lagunes koost.
Sellest ajast, kui Rachel ja Ben teineteisega viimati suhtlesid, on möödas kümme aastat. Kui nad aga ühel vihmasel päeval kokku põrkavad, tundub vahepealne aeg nagu imeväel kaduvat. Elu on siiski läinud edasi. Ben on abielus. Rachel kohe kindlasti mitte. Kuid selle sekundi murdosa jooksul tunneb Rachel, kuidas vana sõprus naaseb. Ja koos sellega ka murtud süda, mida ta polegi suutnud parandada.
Racheli ja Beni lugu pakub imelist rõõmu, kaasakiskuvat huumorit, südantlõhestavat nukrust ja kõiki muid nende vahele mahtuvaid tundeid. Ka sulle piisab juba nende esimesest terest.
Drama, Humor
Seda raamatu võiks iseloomustada nii: võtke Helen Fieldingu “Bridget Jones” ja Cecelia Aherni “Armastusega, Rosie”, parimad osad mõlemast raamatust (ja natuke ka Rosie filmist) ja saategi selle raamatu. Mõnusa armastusloo, mis saab alguse juba siis, kui osalised seda isegi ei aima.
Rachel ja Ben kohtuvad siis kui Rachel on “Rachel ja Rhys” (vanem ja rokkar) ja Ben haarab ülikoolist iga tüdrukut, kes on vastan Rachelile. Kuid nad on sõbrad ja Ben on alati valmis Racheli eest võitlema, kui keegi Rachelile liiga teeb. Nad on kogu nende kooli aja nagu kaks pimeduses mööduvat laeva, nad küll teavad üksteise olemasolust, nad suhtlevad, kuid miski takistab neil alati oma tundeid lähemalt analüüsida. Kuni siis selle koolilõpu balli eelse õhtuni …
Nüüd kümme aasta hiljem, on Rachel lõpuks aru saanud, et tema mugavusstsoonis on juba pikemat aega olnud okkaid, mida ta on siiani ignoreerinud, kuid ta ei taha, et abielludes jääks need okkad teda kogu ta elu saatma ja jätab Rhyse maha. Ning just siis ütleb Racheli sõbranna, et ta nägi linnas Beni.
Kõik mis järgneb on kiire ja intensiivne - kohtumine, huvitav tööpakkumine (Rachel on kohtureporter), valede inimeste usaldamine, probleemid kõigil Racheli sõpradel, probleemid Beni sõpradega, meenutused kergemast ja helgemast ülikooli ajast, kuidas kõik algas ja kuidas kõik lõppes ja …
See ei ole lugu sellest ühest, kes käest lasti, kellega jääd alati mõtlema, mis oleks võinud olla kui … . See on lugu kahest sõbrast, kes lihtsalt pidid oma elus muid asju kogema, enne kui nad uuesti kokku saavad. Kas see oli just parim taaskohtumise viis, seda saab iga lugeja oma kogemuste põhjal ise otsustada, kuid kindlasti andsid need väikesed draamad, mis peategelasi ümbritsevad loole vürtsi juurde ja teevad lõpplahenduse seda meeldivamaks.
Mõnus lugemine, värskendavalt instalove ja vaenlastest-armastajateks vaba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar