Varaste printsess
Adelaide Frampton on kasvanud kesk Londoni kõige kurikuulsamaid kujategijaid, kuid saatuse nips viis ta Mayfaire ballisaalidesse, kus ta on maskeerunud vaikseks müürililleks - nii tavaline ja vähenõudlik, et keegi ei aimagi, et tema on Kosjarikkuja … kasutades oma suurepäraseid varga oskusi, aitab ta pruutidel altarit vältida.
Mainega kuningas
Henry, Clayborne hertsog, on kogu oma elu elanud ideaalselt. Tema elus pole kohta salapärastel kuulujuttudel, mis ilmuvad välja iga kord, kui Kosjarikkuja on järjekordsest peiust lahti saanud. Tema enda maine on plekitu - ja viimane asi mida ta vajab oleks see, et see ärritav ja kütkestav naine saaks teada tõe tema minevikust, või teisi saladusi, mida ta endale püüab hoida.
Kuninglik paar
Kui need kaks leiavad endid hullumeelselt retkelt üle Britannia, et peateda pulma, ei suuda Clayborn end eemale hoida naisest kes üheaegselt teda ärritab ning ka kütkestab. Kuid hilisöised vankrisõidud pakuvad hõrgutavat ohtu … ning peagi saab Adelide teada Clayborni saladused, muutes kõik tema hoolega paika pandud plaanid pihuks ja põrmuks … ja kaitstud pole ka enam tema muidu nii hoolega valvatud süda.
History, Romance
Mitmes MacLeani raamat see juba on? Kes seda enam mäletab, igatahes olen ma neid kõiki lugenud ja praegu ma lihtsalt vajasin vaheldust kõigile neile krimilugudele, mida ma olen viimasel ajal lugenud.
Nagu ajaloolistes särisevates armastus romaanides ikka, on siin kaks peategelast, kes on täiesti erineva taustaga ja neil on oma eluga väga kindlad plaanid, mis ei sisalda kohe kindlasti ei armastust ega pere loomist, lastest rääkimata, sest nad kas pole seda ära teeninud või tooks see nende ellu liialt ühiskonna tähelepanu, mis ähvardab paljastada midagi nende minevikust, mida nad kiivalt varjata püüavad (isegi kui see “Saladus” ei ole tegelikult midagi muud kui suur kole koletis nende mõttes, mitte reaalsuses).
Ning siis paneb autor nad kokku ohtlikus olukorras, kus üks vale liigutus või tugevam rusikalöök või kindlam nuga hoidev käsi võiks lõpetada ühe peategelase elu, kuid loomulikult nad pääsevad ja viimane asi mida nad selles ohtlikus olukorras teevad on suudlemine (sest mida sa ikka teeksid hetk enne kui sa jõelaevalt alla sügavikku hüppad). Noh jah, nad on üksteist varemgi seltskonna üritustel näinud (ja nagu selgub on nad ka üksteist juba aastaid salaja jälginud), kuid nad pole varem suhelnud ning nüüd on neil ühtäkki ühine eesmärk - jõuda järgi Clayborne vennale, kes on koos oma armastatuga teel Gretna Greene poole. Adelaide soovib noorpaari abiellumast hoida ja pruudi turvalisust tagada, ning Henry tahab noorpaarile oma õnnistust anda ning Adelaide peatada.
Isegi kui nad väljuvad Londonist erineval ajal ja Adelaidel on teel palju abilisi, saavad nad peagi kokku, millele järgneb teadagi mis, ning siis peab ju loomulikult üks neist eluohtlikusse situatsiooni sattuma, millele järgneb kõiksuguste saladuste paljastamine … ning see poleks ajalooline armastuslugu, kui üks neist ei otsustaks end teise eest ohverdada, et siis lõpus kõrvuti kogu maailma vastu seista ja oma armastust (iha) kõigile kuulutada.
Kahjuks tuleb öelda, et neist kuueteistkümnest raamatust, mida ma lugenud olen, on see MacLeani raamatutest kõige nõrgem. Seekordne ajalooline lugu on sama, mis sarja esimeses raamatus - Londoni kurikuulsad naiskurjategijad Nelikümmend elevanti - ning seekord keskendutakse tegelikult ainult neile kahele vaenlasele, kellest saab kiirkorras armastajapaar.
Jah, vahelduseks täitsa hea, kuid kui oled lugenud varasemaid MacLeani raamatuid, siis ootad midagi enamat kui natuke üksteise peale sisisemist ja kihvade näitamist ning siis ilma suurema sissejuhatuseta ihade rahuldamist, mida nad ise nimetavad armumiseks, millele järgneb (peaaegu pealesurutud) pulm ning loomulikult kõik muu sellega kaasnev. Seekordsest loost puudus see suurepärane tasakaal armastusloo ja ajaloolise põnevusloo vahel, mis seni on MacLeani lood teistest palju paremaks teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar