Kui Maddy Montgomery peigmees ta otse ülekandes altari ette ootama jätab, on see selline jama, mida mitte mingi filtri abil ilustada ei saa. Kuid ootamatult saabunud pärandus annab Maddyle võimaluse end taas kokku võtta ja endale uus imago luua - seda siis senikaua, kuni Maddy on nõus elama oma vanatädi Octavia majas, New Bisoni linnakeses, Michiganis, terve aasta, ning lisaks on tema hooldada ka tädi pagariäri ning pea 100 kilone Inglise Mastif, nimega Baby.
Maddy ei küpseta ja tema Louboutini kingad pole loodud hiigel koera jalutamiseks ümber Michigani järve. Kuid kohalikud on sõbralikud ja ümbruskond on ilus. Tädi ustavate sõprade, aka The Baker Street Irregulars, abiga on Maddy valmis alistama uusi väljakutseid, ka tädi Octavia auhinnatud koogiretsepte. Seda siis seni, kuni New Bisoni linnapead pussitatakse ning Maddy sõrmejäljed on taparelval …
New Bisonis on miskit imelikku toimumas. Tundub et ka tädi Octavia kahtlustas midagi. Kuid Maddy vajab palju enamat kui populaarseid hashtage, et oma reputatsiooni - ja elu päästa.
CozyMystery,
“Kaks osa suhkrut, üks osa mõrva” on üks imelik muhekrimi. Iseenesest üks selline väga tüüpiline lugu - neiu, kelle elus on midagi just viltu läinud, saab teada, et on saanud päranduseks mingi äri kuskil kaugel asuvas väikelinnas ja selleks et pärandit kätte saada, peab ta aasta seal elama/töötama. Selliseid lugusid on varemgi loetud. Ja et lugu poleks lihtsalt eneseleidmisest ja kokkamisest, tuleb siia lisada ka loomulikult väike krimielement ja tibake armastuslugu. Ja voilà ongi kolmekihiline maasikavõõbaga šokolaaditort nimega “Mõrvarlik šokolaadine unistus” :)
Et siis Maddy, Los Angeles's elav suunamudija, keda ootas ees unelmate elu koos unelmate mehega, kes iga oma liigutuse ja mõtte jäädvustas somesse vajalike ja korrektsete märksõnadega, jäeti altari ette.Täiesti sobivalt sai ta just siis teada oma vanatädi surmast ja talle jäetud pärandusest, seega pakib ta oma elu ning sõidab päikselisest Californiast talvisesse Michigani. Saabudes saab ta teada, et talle on pärandatud vanatädi maja, raha, pagariäri ja … ponimõõtu koer - seda kõike muidugi siis, kui ta elab vanatädi majas ja töötab tema pagariäris ühe aasta.
Kuid Maddy ju ei küpseta, ega tee üldse süüa. Teda on kasvatanud tema isa, sõjaväelane, kindral (kui ma õieti mäletan), kes on teda poputanud, temast korraliku koduperenaise loonud, kes oskab rääkida kunstist, rääkida mitmeid võõrkeeli, oskab ennast rünnaku puhul kaitsta - kuid ta pole kunagi pidanud endale süüa tegema, seega ta ei tee süüa, küpsetamisest rääkimata. Kuid ta suudab asju õppida, kui teda juhendatakse!
Kuid nii pagariäri kui ka vanatädi maja ümber tiirlevad ostjasoovijad, isegi kui nad teavad, et Maddy ei saa aasta jooksul müüa, püüavad nad saada temalt lubadust, et ta müüb just neile. Kuid siis tapetakse üks neist “kosilastest”, kes oli nii linnapea, kui ka pagariäri naaberäri omanik. Lisaks püütakse ka pagariäri põlema panna. Ja püütakse ka Maddy süüdlaseks teha. Keegi mängib väga räpast mängu, mängu, mis on juba pikka aega käinud ja Maddy on mängu keskele kukkunud.
Maddy postitab endiselt oma elu igast hetkest pilte somesse ning jah, sellest on kasu vanatädi (nüüd siis Maddy) ärile, kui nad hakkavad küpsetisi müüma garaažist kuniks pagariäri on kuritööpaik, kuid samas saab ka see keegi, kellel on kurjad plaanid jälgida mida, millal ja kus Maddy teeb, ning Maddyl on kuri kahtlus, et see kurjam võib olla keegi vanatädi siseringist, kes kogunes vanatädi juurde, et ühiselt lahendada linnakeses toimunud kuritegelikke juhtumeid.
Ning isegi kui Maddy tuli siia kaugele, et lasta ajal ja kaugusel parandada oma murtud südant, tiirleb juba tema ümber kaks austajat (kolm, kui koera ka arvestada). Üks neist on võibolla liigagi entusiastlik (ning meenustab Maddyle ta endist kihlatut) ja teine hiilib ta hinge salamisis nagu šokolaadi sisse pandud tšilli. Kas see on ikka tema, mis kosilastel keele ila jooksma paneb?
Et siis selline klassikalise eneseleidmise ja muhekrimi segu, kus on piisavalt loogikavigu, et saaks korralikult silmalihastele pööritades trenni teha, ning tegelikult jääb lugu ning juhtum lõputa. Tõsi, see on sarja esimene raamat, kuid tavaliselt raamatusarjades ikka lõpetatakse üks juhtum ühes raamatus ja järgmises alustatakse järgmise juhtumiga. See raamat on iseenesest loetav, kuid pigem tundub, et see “kook” oleks võinud paar minutit (kuud) veel ahjus (toimetaja käes) olla ja siis oleks tast äkki söödava asja saanud, sest praegu on lugu keskelt tooreks jäänud ja ükskõik kui palju võikreemi peale ei määri, ei ole see siiski nauditav, isegi kui lõpus olevad retseptid on head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar