Lottie Brooks on nüüd valmis silmitsi seisma kõigega. Ta ei ürita enam õelatele tüdrukutele muljet avaldada. Tema parim sõbrants Molly on tagasi. Pealekauba saab Lottie rolli koolinäidendis ja see annab talle võimaluse ÄRA VÕLUDA nunnu Daniel. ???? See kõik on ju lausa SUPER, või mis?
Aga poistega rääkimine … UHH … on see vast üks peen kunst … ja Lottie ei ole selles hea. Nagu … ÜLDSE mitte. ???? Ja ükskõik kui kõvasti ta ka ei püüaks oma bestikaid koos hoida, näib sõprus Mollyga lagunevat. Asja ei tee sugugi paremaks see, et peres on nüüd KISAKÕRIST beebi. Nii et jah, järjekordsed katastroofilised apsakad on tulemas!
Lugejate rõõmuks on Lottie Brooks tagasi ja tal on palju rääkida! Näiteks sellest, kui keeruline on ühtäkki hoida juba aastaid kestnud sõprust. Sellest, et täiesti VÕIMATU on avaldada tundeid poisile, kelle juuresolekul suudad üksnes veidralt käituda. Sellest, kui teistmoodi on elu nüüd, kui perre on sündinud lärmakas beebi ja vanematel pole Lottie jaoks enam aega. Ja miks, oh miks ei ole maailm suutnud kokku leppida ÜHTAINSAT parimat viisi, kuidas lahti saada vistrikust?! Oma katastroofilistest apsakatest pajatades ei hoia särtsakas Lottie end tagasi ja see tähendab vaid üht: tema päeviku seltsis juba igav ei hakka!
Children, Humor
Lottie Brooks, kes esimeses raamatus on just alustanud neljanda klassiga, kaotanud oma lapsepõlvesõpra (Molly pere sõitis elama Austraaliasse), leiab uued sõbrad (kas nad kõik ikka on head sõbrad?), ja lisaks sellele on tal ka uued mured (rinnad ja päevad) on täiesti tavaline varateismeline, kes armastab KitKat chunkiet ja hakkab ka esimest korda poistele tähelepanu pöörama (mitte kõik nad pole ju nii hullud kui ta vastik väikevend).
Selles osas on siis Molly tagasi, Jessie on endiselt Lottie sõber ning esialgu püüavad nad kolmekesi koos olla, kuid eelmise raamatu “sõbrad” Poppy ja Amber suruvad end taas nende seltsi ja keegi ei saa kindel olla, mis võib olla Amberi eesmärk, miks ta nende seltsis olla tahab. Ning siis saab ka Lottie osa “Väikese merineitsi” etenduses.
Lottie on nagu teismelised ikka - laisk, lohakas, isekas, dramaatiline, armastab liialt KitKati - ja talle antakse ka palju võimalusi olla täiuslik teismeline - ta uus õde, kes alguses on nii nunnu, osutub täielikuks kisa/okse/kaka meistriks; emal pole aega uue õe kõrvalt koristada, pesu pesta Ning Lottie toa ja toidu eest hoolitseda; Lottie uus silmarõõm, kes esialgu püüab temaga suhelda (isegi kui Lottie ei saa kahte korraliku sõna suust välja, et ta küsimustele vastata), kuid siis ilmub keegi, kes “varastab” Lottie silmarõõmu; ja siis tundub, et ta jääb ilma ka oma parimast sõbrast. Täpselt samad probleemid nagu igal tüdrukul igas eas ikka, kas pole? :)
Jah, Lottie on täiesti tavaline varateismeline, kuid ta on ka nagu inetu pardipoeg, kes hakkab tasapisi oma valget sulestiku, pikka kaela ja ilusat lauluhäält näitama.
Ka seekordses Lottie raamatus on nalja, mõtlemapanevat, informeerivat ja julgustavat. See on suurepärane raamat tüdrukutele, kes on ka ise samas vanuses ja ei taha emalt kõige uue ja hirmutava kohta küsida, kuid sõbrannadelt kuuldut ka päris uskuda ei taha. Kuid, ka täiskasvanutele on seda lõbus lugeda :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar